Loo alguses paistab, et tegu on lihtsalt sellise üpriski igavat tüüpi fantasy-maailmaga, kus mingid feodaalid omavahel kähmlevad ja vürtsiks on kogu loole pisut maagiat hulka visatud. Mingi ajani on kogu seda lugu üpris igav lugeda. Siis aga selgub, et sellesse maailma on peale ex-kolonel Tregarthi põgenenud veel keegi. Kusagilt ilmuvad mõõga&maagia maailma täitsa sobimatud kõrgtehnoloogilised seadmed, allveelaevad ja mis kõik veel. Kuid see kõik toimub pigem vihjamisi ja lugu ei lähe sugugi mingiks "päris" SFiks üle.
Ma pole küll rohkem Nortonit lugenud, kuid olen kuulnud, et ta on lõiganud loorbereid nii fantasy kui SF vallas. Pärast Witch Worldi läbilugemist võib seda uskuda, sest kui fantasy lööb antud teoses pigem oma kvantiteediga, siis loo SF-pool on jällegi sedavõrra köitvam. Võib-olla tundub see nii sellepärast, et niisugust segu neist kahest zhanrist ei ole ma varem kohanud. Igatahes minu jaoks oli kogu raamatu kõige huvitavam koht see, kus Simon sai korraks heita pilgu ühe kolderi (kahtlen termini täpsuses, kuna lugesin asja vene keeles) mõtetesse ja nägi, kes nood õieti on ja kust nad tulevad...
Raamatu lõpus jäetakse kõik otsad lahtiseks, sest on ju ootamas veel hulk järgesid. Raske uskuda, et neid alguses kavaski polnud.