>>
Kasutajainfo

Kuu arvustused:

11.2016
Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid (2016)
Maniakkide Tänav J. J. Metsavana
Laekus:
Hinne: 5

Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed autorid jätkuvalt panustada soovivad ja seda juba tubli viie aasta vältel. “Saladusliku Tsaari” esimesest jutukogumikust alguse saanud nn Ippoliti maailm on seetõttu üpris haruldane nähtus. Nagu sarja peamised eestvedajad ja autorid – J.J. Metsavana ning Maniakkide Tänav – on esimese kogumiku eessõnas öelnud, sai kogu asi alguse köögist, kus viibis ka maailmaloome kolmas autor Jaagup Mahkra. Just seal tulid esimesed välgatused, ideepojukesed ja sinna sekka palju muud pahna, millest hakkasid välja kooruma arad pulstunud sulgedega jututibud. See köök on üks veider asi. Meenub ühe tuntud geeniteadlase ütlus, et mõte eestlaste geenipank luua tuli köögis istudes. Toonane peaminister pidas seda piisavalt hullumeelseks ideeks, et asi töösse anda. Aeg näitab, kas “Saladuslik Tsaar” kirjandusmaailmas taolise ampluaa saavutab, sest hullust on siin tõesti palju.

Aga nüüd asjast. “Saladuslik Tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa” ja sama autoritandemi jätkuromaan “Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid” käivad tegelikult sama jalga ja neid tuleks just sellisena lugeda. Kuigi seda pole kusagil eraldi välja toodud, on tegemist diloogiaga, mis üsna järsult kaheks lõigatud. Autorid ise on maininud, et algne lugu lihtsalt paisus liiga suureks, mistap oli vaja kaks eraldi raamatut välja anda. Kui eelmine osa keskendus peamiselt peategelaste retkega Tarbatu peale, siis antud romaanis läheb lugu põhimõtteliselt samast kohast edasi, kus eelmine lõppes, ja nüüd on siht seatud Uus-Kiievile.

Erinevalt esimesest romaanist oli siinne tihedalt tegevust täis ja mürglit jagus pea igasse peatükki. Kuid see oli mahlane ja mitte kunagi kuiv tampimine. Lugu arenes paralleelselt laante vahel aurumasinatega tammudes, Uus-Kiievi mudastel tänavatel roomates, Maa orbiidil ja virtuaalses reaalsuses kulgedes. Ei puudunud Mandilik lömastamine, robotkostüümid, mehhad, valimatu viina viskamine, kosmoselahingud ja tehisintellektide omavaheline jõukatsumine… sõnaga, siin oli kõike. Võib-olla tulebki nii välja teose negatiivne aspekt – hirmkiire sündmuste areng ja selline lai spekter tegevuskohti ei jätnud palju ruumi hingetõmbeks. Osad rassid(?) said romaanis vähe tähelepanu. Näiteks putukinimestest oleks soovinud rohkem teada saada, et mis asja nad täpsemalt ajasid ning kuidas nende areng on toimunud. Kuid autoreilt on lekkinud infokild, et plaanitavas järgmises Tsaari jutukogumikus võetakse ka need tegelased lähema vaatluse alla. Samas maoljate peatükk pärast lõpulahingut tundus olevat kuidagi liigse elundina romaanile külge augmenteeritud. Venitas asja pikemaks ja olulist infot sealt juurde ei saanud.

Kui mu mälu mind ei peta, pöörati “Kettmõõgaga mõõdetud maas” rohkem tähelepanu Kal’i tegelaskujule (selline korralik Kalvaniseerimine), kelle otseses mõttes vaimne ja füüsiline teine pool Los jättis veidi rõõmsameelselt kohtlase mulje. Seevastu antud romaanis saab viimati nimetatut tegelasest teose peakangelane ja tema sisemaailma avanedes leiame eest päris huvitava karakteri. Los’i eneseotsingud või läheduse leidmine naissoost tehisintellektiga ja romaani transhumanistlikud lõputeemad olid arvustaja jaoks teose präänikuks. Viimane peatükk pani ka muidu puise arvustaja heldima. Raamatus on huvitavaid pöördeid, kus algselt positiivne kangelane osutub reeturist salaagendiks ja samas mõni tigedam tegelane on hingelt siiski hea, nagu ühes korralikus seikluses olema peab. Mõnusat huumorit, vahedat suupruukimist ja pulle stseene jagub ka käesolevasse raamatusse, kuigi olustik on põrsiklikult sünge ja tegelaste käekäik kõike muud kui roosiline.

Raamatu kujunduse kohta on häid sõnu juba teistelt kostunud ja ei saa minagi sellest mööda minna. Stiliseeritud peatükkide alapealkirjad, Meelis Krošetskini suurepärased illustratsioonid erinevatest stseenidest ning lõppeks muidugi raamatu kaanepilt, mis annab hästi edasi Tsaari-maailma sümboliks kujunenud Ippoliti algset vaimsust – need on väga hästi õnnestunud. Tõesti-tõesti, terveid põlvkondi hirmutav satelliitkompleks on tagasi, vihasem kui kunagi varem ja lugejaid ootab ees vägev tulevärk.

Antud romaan sulgeb üsna galantselt ühe peatüki Ippoliti maailmas - Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelase Jaan Kallose lugu saab siin otsa. Või siis teatud määral on see nii. Mitmete teistegi tegelastega jätame romaaniridadel hüvasti, kuid Ippoliti maailm ei piirdu ainult nendega. On lõputult võimalusi soovi korral uusi suundi avastada ning eri nurkade alt mahlaseid alieenilögalikke suutäisi haugata. Arvustaja jaoks oli tegu mõnusalt ladusa lugemisega ja nauditava võimalusega kainest argipäevast joviaalsesse Tsaarimaailma sukelduda.

Teksti loeti eesti keeles
9.2016
The Stealers of Light (1916)
Marie Queen of Romania
Laekus:
Hinne: 2
Edinburghi printsessist Mariest (1875-1938) sai aastal 1914 Rumeenia kuninga abikaasa ja selle staatusega kaasnes kaas kuninganna tiitel. Tema ristinimi oli Marie Alexandra Victoria, aga kuidas nendel siniverelistel perekonnanimega oli, ei suutnud süveneda. Igal juhul olin suures kimbatuses autori nime registreerimisega ja ilmselt võiks targem moderaator seda parandada. "The Stealers of Light`i" 1916. aasta esmatrüki tiitellehel on Marie, the Queen of Roumania. Marie tuntuimaks kirjatööks jäi ilmselt autobiograafia "The Story of My Life", aga ilmus ka ilukirjanduslikke töid. Ma ei julge väita, kui palju neist võis sisaldada üleloomulikku elementi, ent vaadates mõningaid pealkirju ("Ilderim - A Tale of Light and Shade", "What Vasile Saw", "The Dreamer of Deams", "The Lost Princess. A Fairy Tale"), ei välistaks, et neid on siiski rohkem kui see üks. Marie kirjutas nii inglise kui ka Rumeenia keeles.

Žanriliselt liigitub "Valgusevargad" fantasy`sse, ja kui on olemas alamžanr religioosne fantasy, siis see oleks veel täpsem. Peategelane on noor naine Ilona, kes juhtub elama väikelinnas, mille lähedal asuvasse mahajäetud mungakloostrisse asub elama üks maag oma neegrist teenriga. Maag ihkab igavest elu ja tema ainus eesmärk on valmis nõiduda eluvesi, mis selle unistuse teoks teeks. Maag on paheline ja egoistlik, linnakese elanikud kardavad teda, ent naistele ta meeldib, sest pole sugugi vana mees. Ainus neiu, kellel on aga ligipääs maagi juurde, on peategelane Ilona. Neiu mõistab maagi pahelisust, ent justkui mingi võlujõud tõmbab teda ikka kloostrisse. Kuna maagil eluvee valmistamine ei õnnestu, otsustab ta saata Ilona kaugele idamaale, kus kõrbes elavat üks pühamees, kellest kiirgavat Jumala Valgust. On see kujundlik või otsene valgus, jääb esialgu selgusetuks, ent maagi mõju all olev Ilona sõidabki üle merede ja maade kõrbesse, kus koopas elab üksik eremiit.

See eremiit Alawyiola on aga tõelise jumala puudutuse läbi elanud nooruk ja nii pühade püha mees ja nii headuse kehastus, et selle kirjeldus on erakordselt imal. Alawyiola on egoistliku maagi vastand ja ehkki seda kordagi nii ei nimetata, võib ta kujutada endast Jeesust, kes on taas inimesest sündinud ja Maa peale tulnud. Võib-olla on juhus, et Alawyiola ei tea, kes on ta isa. (Wikipedia väitel pöördus kuninganna Marie Baha`i usku, nii et võib-olla tõmban ma kristlusega valesid paralleele). Noore eremiidi missioon on valmistuda inimkonnale head tegema ja selleks kogub ta kõrbekoopas jõudu ja palvetab. Ilona on nooremehe pühadusest nii jahmunud (tolle rinnust ja kätest kiirgab tõesti reaalset valgust ja tema jalajälgedesse kasvavad lilled), et ei suuda Jumala valguse vargust toime panna, ent ei suuda pühakule ka oma missiooni üles tunnistada.

Laias laastus on kogu tekst Ilona süümepiinade kirjeldus ja tema kõhkluste ja kahtluste õhkav kirjeldus. Seda õhkamist võimendab asjaolu, et otseses kõnes on kasutatud arhailist "thee/thou" vormi. Nt lk 69:"Forgive thee? alas, thou art always forgiven, even whilst thou strikest, and therefore no doubt wilt thou strike again! for is not my cowardly surrender an indusment for thee to use me ill once more?" "But, Ilona, for what cruel monster dost thou take me, that thus thou judgest me?" jne. selline vagajenovevalik paatos.

Lugu on väga staatiline ja sündmustevaene ja ega tegelaste kujutamine must-valges võtmes ka midagi head ei tee. Pigem vaatan seda raamatut kui huvitavat artefakti. Ja kui seda raamatut sõna otseses mõttes vaadata (eemalt), siis tundub selline kopsakas 400-lk tükk. Sisse vaadates selgub, et lugu lõpeb lk-l 190 (paks paber) ja kui siis reavahet ja kirja suurust uurida, tekib kahtlus, kas romaani mõõtugi välja annab. Selgus, et ei annagi, alla 38 000 sõna.

Teksti loeti inglise keeles
8.2016
The Serpent: Gameshouse Novella 1 (2015)
Claire North
Laekus:
Hinne: 4
17. sajandi Veneetsias tegutseb üks asutus mis on tuntud lihtsalt kui Mängude Maja. Hasartmängude huvilised kogunevad sinna mängima kõikvõimalikke mänge. Esmapilgul polegi nagu midagi erilist - mõni võidab, enamus kaotavad, mõni laostub... Aga seda kõike jälgivad kõrvalt vahekohtunikud. Vahekohtunikud panevad tähele kui ilmub mõni uus eriti terane mängija, ja võivad pakkuda talle võimalust tulla mängima kõrgemasse liigasse. Kõrgemas liigas ei mängita enam mängulaua taga ja panuseks pole tühipaljas raha. Siin on mängunuppudeks päris inimesed ja panuste osas võiks öelda "sky is the limit", kui 17. sajandi Veneetsias oleks kombeks säärast väljendit kasutada.

Lühiromaanide sarja "The Gameshouse" avaosas satub õnnetult abiellunud juuditar Thene oma pigem jõuka kui nutika abikaasa kannul Mängude Majja, ja samal ajal kui mees ennast edukalt põhja mängib märkab Thene et temale need mängud päris sobivad. Sama meelt on ka vahekohtunikud, ja peatselt seisabki Thenel ees esimene "päris" mäng kõrgemas liigas. Maja on välja valinud neli uut kõrgema liiga kandidaati, kes aga peavad kõigepealt läbima kvalifikatsiooniturniiri. Väga sobivalt peaks varsti ametisse saama uus Veneetsia tribuun, millisele ametikohale on kandidaate rohkemgi kui neli. Jagatakse kaardid ja algab mäng, kus võita saab vaid üks.

Nagu näha, läheneb sari "The Gameshouse" kulunud väljendile "poliitiline mäng" vägagi sõnasõnaliselt - põhimõtteliselt kõik ongi mäng, ja vandenõuteoreetikutel on õigus - mängu juhib nähtamatu salaorganisatsioon! Samas aga tekib küsimus, kas kõrgema liiga mängijad omakorda pole nupud mingis veelgi kõrgema liiga mängus...

Ülesehituse poolest oli tegu igati meeldiva looga. Mäng oli kenasti käikude haaval lahti kirjutatud ja sai kaasa elada peategelasele, kellele loomulikult põnevuse huvides ei olnud kätte jagatud just parimad kaardid.

Omaette tähelepanuväärne on teose õhkkond. Lugemisel tekib umbes selline tunne nagu vaataks mõnda El Greco maali. Meile näidatakse ohtrasti üksikasju nii et lausa silme eest võtab kirjuks. Palju erinevaid tegelasi ("mängukaarte") kes on kujutatud väga värvikalt aga jäävad samas siiski kuidagi ebareaalseks, kahemõõtmeliseks, ja mõjuvad kohati mitte pärisinimeste vaid mingisuguste allegooriatena. Palju antakse edasi 17. sajandi Veneetsia olustikku mille tänavatel ja paleedes tegevus toimub, aga ka sellest on tagantjärele meenutaes jäänud pigem selline tunne nagu kirjeldataks mitte päris linna vaid pildialbumit. Kui see kõik nüüd etteheitena tundus siis sellena ei ole see tegelikult mõeldud. 16. sajandi maali vaadates ma ei ootagi et see mõjuks samamoodi nagu 21. sajandi virtuaalreaalsus.

Kui millegi kallal norida siis teose pingutatult kõrgelennuline stiil võib tunduda ülepaisutatuna ja mõnele lugejale vastuvõetamatuks osutuda.

Teksti loeti inglise keeles
7.2016
The Night of the Triffids (2001)
Simon Clark
Laekus:
Hinne: 5
Kui sain teada, et selline teos on eesti keeles ilmunud, tellisin selle kõhklemata - Trifiidide päeva on omal ajal ikka nii palju kordi loetud, et järg tuli igal juhul läbi lugeda, olgu ta pealegi teise autori sulest.

Eespool on sisu juba enam kui piisavalt ümber jutustatud, ütleksin isegi, et spoilerdatud. Seega ei hakka ma ise seda tegema, vaid kirjeldan pigem oma lugemiselamust. Ja see elamus oli vägev.

Lugu haaras mind esimestest lehekülgedest ning kuigi originaali viimasest ülelugemisest on möödas vähemalt 5 aastat, ei seganud see üldse. Autor ei eelda lugejalt algse teosega kursis olemist vaid seletab ja kirjutab varem või hiljem kõik "Trifiidide päeva" viited lahti. Ja üldse kirjutab Simon Clark täpselt nagu John Wyndham: loo algus on väga sarnase ülesehitusega, peatükkide pealkirjad samuti, kogu jutustuse struktuur ka ja sarnasusi leiab veel teisigi. Vaid ühes aspektis leidsin erinevuse: kui "Trifiidide päevas" jääb roheliste välkude põhjus lõpuni saladuseks (jah, kuuleme nii komeedi kui meteoriidi ja lausa sõjaliste satelliitide teooriaid, kuid autor ei kinnita lõpuni, milline neist õige on), siis "Trifiidide öös" käiakse lõpuks üsna kindel seletus välja. Minu poolest oleks võinud selle otsa lahtiseks jätta.

Lugu on tohutult seikluslik ning seda toetab täiega ka stiil - iga peatüki lõpus on nn cliffhanger (andestage mulle siinkohal see anglitsism) ning seetõttu on võimatu lugemist pooleli jätta. Tegin pause vaid peatükkide keskel ja viimasel sajal leheküljel isegi enam seal mitte, vaid lugesin loo ühe soojaga lõpuni.

Tõsi, olen nõus, et lõpp on vast veidi liiga hollywoodlik, kuid kas siis originaali lõpp polnud? Sealgi tundus veel kümmekond lehekülge enne raamatu lõppemist, et kõik on läbi, kuid ometigi pääsesid kangelased üle noatera. Nii et minu meelest oli seegi osa teosest igati originaalitruu.

Nii et lõppkokkuvõttes olin mina sellise, mõnede arvates fanfictioniks liigituva, järje kvaliteedi üle meeldivalt üllatunud ning ausalt öeldes võiks Simon Clark vabalt meie kangelaste või nende laste ja lastelaste seiklustest edasi jutustada - ta teeb seda lihtsalt niivõrd hästi!

Teksti loeti eesti keeles
6.2016
Süsteem (2016)
Mairi Laurik
Laekus:
Hinne: 1
Mul ei ole tegelikult väga suurt isu seda arvustust üldse avaldada, aga kui arvustus on paralleelselt lugemisega end ise peaaegu valmis kirjutanud, siis oleks jälle loll seda kusagil lauasahtli nurgas vedeldada. Hindest – tehniliselt võiks see ka „kaks“ olla, no et tööd on tehtud ja vaeva nähtud – kahtlemata! – aga ma olen BAASis ühe pannud nt Veskimehe „Haldjaradade ahvatlusele“, mis on „Süsteemist“ kindlasti suurem õnnestumine, nii et kardetavasti ei ole mul ses osas enam üldse mänguruumi.

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Teksti loeti eesti keeles
5.2016
Asunduste öö (2016)
Siim Veskimees
Laekus:
Hinne: 2
Tagakaanel oleva kirja järgi on "Asunduste öö" mõtteline järg Asimovi roboti-tetraloogiale. Tegelikult on tegu ikka päris otsese järje ja omalaadse fanfictioniga-lisaks Asimovi loodud tulevikumaailmale tundsin käesolevas romaanis ära ka vihjed Strugatskite, Simmonsi ja Herberti loomingule.

Tegevusmaailm mulle väga tuttav ei tundunud-kolme esimest Asimovi roboti-romaani sai ürgammu loetud. Kui kaks esimest, viiekümnendatel kirjutatut, jätsid päris korraliku mulje, siis "Koidu robotid" oli juba üsna halb ja neljas romaan jäi minust lugemata. Tegelikult on "Asunduste öös" kujutatud kosmose-tulevikumaailm, kus erinevad koloniaalplaneedid jagunevad kõrgtehnoloogilisteks, pikaealiste üliinimeste poolt asustatud Välisilmadeks ja primitiivsemateks Asundustuseks, puhtalt Asimovi looming. "Asunduste öö" sündmused käivitabki väidetava robotite vandenõu, mille eesmärgiks on inimkonda Asunduste leviku abil primitiivsel tasandil hoida, nurjamise kava.

Romaanis on valesti üsna mitmed asjad. Kogu sündmustik on äärmiselt segane ja kaootiline, tegelasi on palju ning üksteisest ei erine nad väga ei käitumise ega sõnakasutuse poolest-sõltumata sellest, kas tegu on mitmesaja-aastaste välisilmlaste, noorukeste asunike või mingit tüüpi inimrobotitega. Veelgi hullem on aga asjaolu, et romaan on paksult täis dialooge, millega sisuliselt püütakse suuremat osa sündmustikust ja tegevusmaailmast edasi anda, ent mis on äärmiselt tuimad ning lisaks veel mingit punnitatud killurebimist täis. Autor kipub ka justkui ära unustama, et millises aegruumis ta tegelased tegutsevad-kosmosemaailmas mitme tuhande aasta pärast tulevikus hakatakse omavahelises vestluses justkui muuseas analüüsima II maailmasõja süüdlasi või kasutatakse väljendit "Vatikani-tüüpi sõltumatus". Lisaks veel üldine rabedus-näiteks on üks peategelane algul seitsmekümneaastane ätt, siis aga mingil hetkel on öeldud, et näeb tänu noorenduskuuridele välja nagu 40, kusjuures ilmselgelt ei toimunud noorenduskuur vahepealse sündmustiku jooksul.

Mis aga hinde minu jaoks lõplikult "2" pealt tõmbas-aeglaselt arenev ja lahtikeriv sündmustik leiab täiesti ootamatu ning ebaloomuliku lõpu. Ma ei tea, kas autor kavandab romaanile mingeid järgesid või mitte, ent eraldivõetuna kipub see romaan küll kuidagi tooriku mulje jätma.

Teksti loeti eesti keeles
4.2016
Perdido Street Station (2000)
China Mieville
Laekus:
Hinne: 5
Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid žanreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.

Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville`ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega Fotoshop lasknud, vedelama osa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa sülitanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?

Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-perdido-tanava-jaam

Teksti loeti eesti keeles
3.2016
Pimesi hüpates (2016)
Heinrich Weinberg
Laekus:
Hinne: 4
Tähelepanuväärne raamatudebüüt, milles sisalduvad lood paigutuvad kõik ühtsesse tulevikuajalukku ning on kogumikus esitatud kronoloogilises järjekorras, ehkki selle tulevikuajaloo sündmusteloogika täpsem kaardistamine enese jaoks nõuaks lugude läbitöötamist mahus, milleks mul kardetavasti ressurssi ei jagu.

Mõnede juttude vahelt leiab küll päris otsesed seosed, näiteks on "Nurgatagune reisibüroo" üksnes sissejuhatuseks sellele järgnevale hoopis terviklikumale jutule. Samuti leiab Fantaasia jutuvõistlusel teise koha ja hiljem Stalkeri pälvinud "Sipelgalõvi" sündmustik aset samal planeedil kui "Vihma seitse nime".

Neis kahes viimatinimetatud loos on Weinberg vähemalt niisama hea, kui Indrek Hargla oma kosmoseulme kirjutamise perioodi helgematel päevadel 15 aastat tagasi. Samuti on vägagi harglalik ja ühtlasi ka väga mõjus jutt "Kadunud ja leitud", mis sarnaneb üldiselt tonaalsuselt ehk enim Hargla "Minu päevad Liinaga" tsüklile, aga millest saadav emotsionaalne laeng on enam-vähem sarnane sellega, mida oli võimalik saada "Väendrut" lugedes.

Samas ei ole Weinberg üksnes Hargla nägu - "Kui udu hajub" meenutab oma vere- ja kuulirohkusega hoopis Maniakkide Tänava action-lugusid, kannatades ühtlasi rängalt tegelaste, vaatepunktide ja tegevuspaikade rohkuse ning sellest tuleneva skemaatilisuse all. "Kasutusvalmist" võiks seevastu pidada Triinu Merese poolt kirjutatuks, kui raamatukaas muud ei väidaks. Üleüldse on tähelepanuväärne seegi, et seitsmest loost nelja peategelased on naissoost.

Kogumiku ava- ja nimilugu on kogu tsükli seisukohast kahtlemata võtmetähtsusega, kuid adekvaatsemaks hinnanguks peaksin ma teksti veelkord üle lugema, esmalugemise järgselt jäi häirima sündmustiku hüplikkus ning liiga rohke info kokkupressimine liialt vähestele lehekülgedele (eriti loo teises pooles).

Weinbergile stiili juurde kuulub tekstide varustamine väljavõtetega infomaterjalidest (millega paari loo puhul on liiale mindud) ning samuti on talle ainuomane vandesõna "saast", mida absoluutselt kõik Weinbergi tegelased eksklusiivselt kasutavad ning mis on peaaegu sama kummastav kui Lew R. Bergi legendaarselt nõme "härjasitt".

Minu meelest on Weinberg sündinud jutuvestja ja ilmne pretendent kohale eesti ulmekirjanduse kõige teravamas tipus; hing tahaks juba sellele raamatule hindeks panna viie, aga mõistus paneb sellele impulsile veto.

Teksti loeti eesti keeles
2.2016
The Martian (2014)
Andy Weir
Laekus:
Hinne: 4
Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles
1.2016
Ghostwritten: A Novel in Nine Parts (1999)
David Mitchell
Laekus:
Hinne: 4
Käisin 2013 aastal kinos "Cloud Atlas"-t vaatamas ning täitsa meeldis. Uurisin hiljem natuke filmi tausta kohta ja selgus, et põhineb David Mitchell`i samanimelisel raamatul. Aga sinna see jäi sest ega kõiki maailma raamatuid raamatuid ei jõua ka läbi lugeda.



Paar nädalat hiljem jäi Goodreads`is silma, et Metsa Vana loeb "Pilveatlast", mis tekitas juba sutsu suurema huvi. Millalgi raamatukogus riiulite vahel lonkides tõmbasin riiulist kogemata hoopis "Varikirjas" välja. Natuke pani kõhklema raamatu staatus - autori esikromaan. Samas sirvides tundus sümpaatne, lisaks tundub Varraku sari "Moodne aeg" kandvat mõningast kvaliteedimärki. Kuid olegem ausad - vaid Viktor Pelevin ("Tšapajev ja Pustota") ja Anthony Burgess ("Kellavärgiga apelsin") on sarjas tuttavad nimed, teiste peale ei oska isegi õlgu kehitada.



David Mitchell on suhteliselt noor inglise autor (1969 aastal sündinud), kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat. Viis romaani kirjutanud (kaks on eesti keeles ilmunud), eelmisel aastal külastas ka kirjandusfestivali "Head Read". Elanud pikamalt Jaapanis, praegu Iirimaal Clonakiltys väikelinnas. Raamatus on ka tunda, et nii mõndagi on autor enda elust ja reisidest ammutatud (üllatus-üllatus).



"Varikirjas" koosneb sisuliselt üheksast novellist, kus erinevad tegelased ja tegevuspaigad siin ja seal lõimuvad, ka on teemakäsitlus sutsu sarnane. Mängumaa on Euroopast Aasia servani, sisu poolest on nii krimihõngulisust kui mälukirjandust, isegi ulmet. Autor tutvustab Hiina kultuurrevolutsiooni, näitab mis toimub kõrgtehnoloogia kullissidetaguses, kujutab ööd raadiosaates, valgustab varikirjanike maailma. Minu jaoks on raamatu läbiv joon häda&viletsus ehk siis elu ilusate pisiasjade asemel kujutab autor pigem tumedamat poolt. Samas see pole läbinisti lohutu ja nukker, eks nalja saab ka ja pulli peab ise tegema kui ka elu täiest nõust nöögib. Tihtipeale tähendab see seda, et tuleb olemasoleva eluga teha lõpparve ja pea ees tundmatusse söösta (või siis pöörduda juurte manu tagasi).



Mõni tegelane ja novell kulus ludinal ja neelasin mõnuga, kahjuks oli meepotis ka tõrvatilku. Eks kindlasti on see maitse asi, ei vaidle üldse vastu. Üldine lobe ja lõtv dialoogikeskne stiil läks ühes novellis mu jaoks selgelt liiale, lisaks hakkas tegevus vägisi narkotrippi meenutama. Samuti üks peategelane oli lihtsalt eemaletõukav (mis oligi ilmselt eesmärgiks) ning see tõmbas ka natuke hoogu maha. Aga üldiselt läksid need 500 lehekülge kiirelt ning lugemist ei kahetse.



Seega kuna raamat koosnes sisuliselt kümnest osast (üheksa pikemat ja üks laastuke) siis poolteist punkti sikutan maksimumist alla. Üks siis ülalmainitu pärast ja poole seetõttu, et mingi asi kergelt häiris kogu aeg lugemise ajal. Alles lõpupoole sain aru - siit ja sealt kumab läbi "ma olen nii hea", "vaata-vaata mind" suhtumine. Nagu üks teine inimene ütles kuulsa telekoka kohta: "Hõh, ma tunnen sarnast ärritust Jamie Oliveri kokaraamatuid lugedes: retseptid on tegelikult head ja inspireerivad, aga millegipärast on iga rea vahele kirjutatud “vaadake, ma olen nii lahe! ma olen popp ja noortepärane! Jee!”"



Aga sellest hoolimata väga korralik tükk lugemist. Iseasi kas mõnda teist teost samalt autorilt tahan veel lugeda.

Teksti loeti eesti keeles
12.2015
Klaasmeri (2015)
Mari Järve
Laekus:
Hinne: 3
Palun väga! Käesoleva autori kaks romaani on näide sellest, et ulmekirjutaja tee lugejani ei käi tingimata mööda nõiaringi Reaktor-Algernon-Täheaeg ning ei eelda lühivormide teatud tasemel valdamist. Kui Järve debüüdiks oli marginaalselt ulmeline katastroof- või hoiatusromaan, siis teine romaan on samavõrd marginaalselt ulmeline katsetus fantasy vallas.

Romaani tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, kus elavad pärisasukateks olev metsa- ja sisserännanud mererahvas. Mererahvas on selline progressi esindaja, metsarahvas ammutab jõudu loodusest ja maagiast. Omavahel suurt läbikäimist ei toimu, rohkem pinges on end allajäänutena tunnetavad metsaelanikud. Keskseid tegelasi on põhimõtteliselt kolm - kõik naissoost ja noored.

Mererahva sekka kuuluv Asel on teose nö valvefeminist, kes soovib õppida ravitsejaks isekal põhjusel (isa ja õe tervislik olukord), kuid kuna selles ühiskondlikus formatsioonis naisi päris inimesteks ei peeta, on see tal raskendatud. Peaksin lisama, et tol tüdrukul on raskendatud kõik, mis ta ette võtab, sest ta on suuteline oma plaane hetkeliselt kõrvale heitma, kui liivatera kinga satub. Nii hülgab ta plaani arstiks õppida niipea kui talle tundub, et kool ei suuda talle väärilisi tarkusi pakkuda ning peseb oma käed puhtaks parema ülikooli asutamisega seotud tegevustest, kui esimesed kohalejõudnud õppejõud ei ole tema arvates piisavalt kompetentsed. Teisisõnu, palju kära, vähe villa.

Metsarahva hulka kuuluv Reu on samuti ebaõnnestuja - graatsia-märter, kes peab edastama Klaasmere teisel kaldal elavatele hõimuvelledele salasõnumi, aga jätab sinnapaika oma ülesande ja ohverdab oma sotsiaalsed sidemed niipea kui näeb, et ka mererahva liige (Asel) võib olla inimene.

Kolmas naispeategelane - prostituudi tütar, kes otsib oma isa - on üksnes visandlikult kujutatud.

Romaani algus mulle meeldis, aga sündmustiku lahti rulludes kipub domineerima ninnu-nännusus ning hoolimata ühest, justkui vormitäiteks lisatud seksistseenist, on teos olemuslikult rõhutatult aseksuaalne. Ei puudu ka lugeja eksitamise elemendid. Näiteks ühes stseenis näeme mererahva jõuka suguvõsa võsu Tollegarn Ondeldi eliitväeosa katsete osaks olevat julguseproovi edukalt läbimas. Nooruk nimega Ratker Oriss kukub samas katses läbi. Esimene läheb ühes relvakonfliktis kaotsi ja lõpetab orjana metsarahva juures, teine aga kaotab põrumise tõttu näo ja matab oma valu hooramisse ja valenime taha. Mõni aeg hiljem põgeneb üks prostituut kaljusaarele ja sünnitab seal tütre, pärandades tollele teadmise, et tema isa on Tollegarn.

Kes on tütarlapse päris isa jääb selgusetuks nagu ka vajadus Ratkeri tegelaskuju järele - olenemata sellest, kas ta on seemne andja või ei. Enamgi, romaan pigem võidaks kui kaotaks midagi isa otsiva tüdruku tegevusliini puudumisest ning laiemas plaanis soovitaksin autorile järgmise teose kirjutamisel juba heaga pooled planeeritud tegelastest välja praakida, kui nendega midagi asjalikumat ette ei võeta, sest sama häda - liiga palju sündmustikuga lõdvalt seotud kõrvaltegelasi - kimbutas ka tema esikteost.

Iseenesest mõtlen ma, et kui imeulme, milline termin teose kaant ehib, on kasutusele võetud tähistamaks fantasy ainelist fan fictionit, siis on romaan üpris hästi kategoriseeritud. Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles
11.2015
Press Start to Play (2015)
John Joseph Adams Daniel H. Wilson
Laekus:
Hinne: 5
Ma olen vähemalt veerand sajandit igal võimalusel korranud, et mingi loo nautimiseks on selle põhjal tehtud filmi vaatamine kõige mõttetum. Raamatu lugemine annab kujutlusvõimele rohkem tegevust. Ning alles sama loo põhjal tehtud arvutimäng sunnib süvenema kõigisse pisiasjadesse - et üldse järgmise episoodini jõuda. Selleks peab lugu muidugi piisavalt hea olema. Muidugi on kirjandustunnetus ja mängutunnetus erinevad asjad. Kogumiku eesmärgiks seega katse mängutunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda. Paar lugu on ka varasemast ajast, suurem osa aga just selle kogumiku jaoks kirjutatud.

Tundus tarbetu hakata lugusid ükshaaval arvustama, sest mõne kohta pole kuigi palju öelda. Kahest olen küll ka eraldi kirjutanud ja kui neile kolmas lisada, siis võiks selleks olla Howey "Select Character". Aga sellest allpool. Teatud dihhotoomia on kogumikus juba idee poolest, kui üks koostaja - Adams - on rohkem kirjanduse poolelt ning Wilson jälle teaduse ja arvutite poolelt. Sama siis ka autoritega, on neid, kel kirjanikuna mitte ainult kogemust, vaid ka tunnustust, ning neid, kellele arvutite hingeelu väga hästi tuttav. Mõnedki arvutipoole esindajad on osalenud ikka väga, väga legendaarseid mänge teinud kollektiivides. Aga paraku on mängud muutunud tõesti kollektiivseks loominguks, uute Roberta Williamsite jaoks, kelle kiiksuga huumorimeelt oleks mängides selgesti tunda, pole enam kohta. On tüüpilised lõksud, kuhu nii kirjanduse kui arvutite poolt tulles võib sattuda. Kirjanik võib mängu kasutada küll taustana, kuid ajada mingit "kirjanduslikku" asja ning mängutunnetus jääb puudu. Või siis püütakse enda jaoks haaravaks osutunud mängukogemust edasi anda lihtsalt toimunu kirjeldusega - tulemus on umbes sama, kui proovida näiteks "Enderi mängu" romaani kõigis selle nüanssides kümnel leheküljel edasi anda. Ja teisalt - IT-inimene võib arvutipoole täpselt paika saada, kuid jutu süžee osutub mitte eriti originaalseks.

Kui tuntud kirjanikest oli näiteks Holly Black võtnud endale sobiva ülesande ja sellega kenasti hakkama saanud, siis pärines ka kogumiku kõige loetamatum jutt nö päriskirjanikult. Või, noh, mul on paar T. Coraghessan Boyle`i teost isegi paberkandjal olemas ja romaaniks vormistatud juhtnöörid algajatele kanepikasvatajatele olid päris naljakad. Värk eluhetkede taasläbielamise masinaga poleks aga pidanud sellesse temaatilisse kogumikku sattuma, see hinges urgitsemise lugu jäi mul lugemata. Palju parem polnud ka Ken Liu postmodernne steampunk, aga selle ma lugesin vähemalt lõpuni. Ning kui ma seni olin pidanud Cory Doctorowi kohati huvitavate ideedega autoriks, kellel lihtsalt mõtete jutuks kirjutamine iga kord välja ei tule (ent siiski paremini kui Bruce Sterlingil), siis antud juhul paljastab ta end küll haleda sotsialistina - veel hullem, sellest käkist kasvatas ta terve romaani "For the Win".

Aga õnnestumistest. Endalegi üllatuseks pidin tõdema, et kõige sugestiivsemalt mõjusid kirjeldused tekstipõhistest mängudest. Üllatuseks seepärast, et ise ma neid väga mänginud ei ole - hea küll, Hitchikerit ja Amberi printse proovisin, aga eriti kaugele ei jõudnud, ka ei õnnestunud mul nende abiga laiendada oma arusaamisi arvutis toimuvast. (Sierra OnLine mängud õpetasid vähemalt memory dumpides tuhnima jne.) Aga nii Holly Black kui Chris Avellone suutsid mu oma teksti sisse tõmmata küll. No ja Roguet ning sellelaadseid on mängitud ikka kuude kaupa - Laidlaw kirjeldatu meenutab pigem Nethacki, tekitades meeldiva äratundmise. Teisest küljest, Oregon Traili olen ma mänginud küll, aga kuna kodanik Wassermanil on see vaid taustaks lesbilise armastuse nüanssidest rääkimisel, siis mingit resonanssi ei tekkinud.

Moodsatesse point-and-click fps-idesse on arvutis lihtne sisse elada, neist kirjutatut pole aga reeglina nii tore lugeda. Howey on sellega siiski hakkama saanud. No on noor abielupaar. Mehele meeldivad arvutimängud, naisele mitte eriti. Naine on väikse lapsega kodus ja leiab lapse lõunauinaku ajaks endale siiski huvi pakkuva mängu. Või õigemini enda variandi sellest. Mingi CofD laadis fps, alguses laaditakse osalistele lahingvarustus selga ja seersant jagab ülesandeid. Selle osa jätab naine vahele, läheb lattu, viskab kogu antud varustuse maha, võtab selle asemel püstoli, AK47 - sest selle juurde käib tääk - ja viis veepudelit. Ning pistab liduma. Linnamaastik, helikopterid, tankid, islamiterroristid - kuu aja jooksul on naine selgeks õppinud, kuidas mitte kohe surma saada. Vahepeal tuleb mees koju ja imestab. Kipub õpetama - sealt oleks snaiperpüssi saanud, seal selle tünni õhku laskmisega tohutult pointse teeninud. Naine vastu, et ei kogu pointse vaid läheb poodi. Pood on linna teises otsas, poe tagahoovis on aga peenramaa tomatitaimedega. Täägiga saab mulda kobestada, veega taimi kasta. Tomatid muudkui kasvavad. Puänt on lool ka. Nii et saab küll. Ka kaasaegsete mängude tunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda.

Teksti loeti inglise keeles
10.2015
Püha ja õudne lõhn (2013)
Robert Kurvitz
Laekus:
Hinne: 5
Misasja, ma polegi siin arvustanud?

See viga tuleb parandada?

Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat”*, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Eriti veel Baasis, kus ühele üldse ei meeldinud =)

Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle motivatsiooni ka allolev lugemissoovitus valmis kirjutada. Sest võib-olla ei leia minu moodi inimesed nende eelnevate muljetuste põhjal seda raamatut üles, ja sellest oleks kahju.

See võiks ju minu moodi inimestele tõeliselt hea raamat tunduda.



Romaani sisu ma väga ei tahaks siinkohal kokku võtta. Just seepärast, et ilmselgelt võimaldab „Püha ja õudne lõhn” mitut moodi lugemist ja ühe meetodi ettekirjutamine tundub õelana nii teose kui lugeja suhtes. Siiski, kui te pole raamatut näinud ega seni ühtegi lugemismuljet lugenud, siis siin on teile kõige esimene ja silmatorkavam kiht: kui ma püüdsin seda teost kursusekaaslasele ühe sõnaga kirjeldada, nimetasin teda nostalgiaraamatuks. Kakskümmend aastat tagasi läksid kaduma neli tüdrukut ja nüüd, need kakskümmend aastat hiljem, otsivad kolm kutti neid ikka veel.



Sest paradiis on kadunud, aga nad ei lepi.

See ei ole mõistagi kõik. Nagu te arvata võite, peab tegu näiteks olema ulmeraamatuga, muidu teda "Algernonis" ei arvustataks. (No ma kopisin arvustuse sealt siia, mis te tahate?)

Nende edasiste kihistustega on aga natukene karm lugu. Mida sügavamatega, seda karmim – neid antakse tükkhaaval ning kui on olemas raamatut, mis premeerib korralikku, süvenenud, põhjalikku lugemist, siis „Püha ja õudne lõhn” on just seda. Seda mitmel põhjusel.



1. Esimene ja raamatut juba lugenud inimesele ilmselt üsna südamelähedane punkt: saada raamatus toimuva taustalugu, põhjused ning tagajärjed endale süsteemina silme ette nõuab lugejalt intensiivset mõttetööd. Romaan on tegelikult üsna kergesti loetav, vast mitte päris kahe-tunni-lugemine, aga üldiselt huvitav, kaasahaarav ja hea rütmiga.



Aegade vaheldumise juures hoiab autor lugeja kätt ja mõistlikku tempot, nii et sul on enamasti üsna täpne ettekujutus, millisest hetkest on parasjagu jutt ja kuidas see suhtestub teiste ajamomentidega. Tegelaste vaatepunktide vahetumine on ilmne ja (peaaegu) ilma lõksudeta, lugejat ei peeta lolliks, aga ei vaevata ka just ülemäära – kui sa millestki aru ei saa või see sulle huvi ei paku, on võimalik hajameelselt üle libiseda ning põnevad asjad rulluvad ikkagi arusaadavalt edasi – ning siis, kui sa oled jõudnud raamatu lõppu, on sul korraga üleni petetud tunne.

Kogu aeg oli mõnus, lihtne ja jälgitav lugemine, oli nauding ja selgelt nähtav rada. Ja nüüd on sul äkitselt ainult suur segadus.

Julgen väita, et seda kaheldamatut lõpufrutratsiooni ei olnud minul üksi. Mant "Reaktori" arvustuses oletab, et mingit korralikku lõppu ei ole. Rein Raud "Goodreads`is" ei näri samuti läbi. Võrgumuljetustest leidub mitmel pool kaebusi, et häh, tundus nii hea raamat ja siuke lõpp siis.



Mitmel pool olen ka lugenud arvamust, et selle raamatu maailmas on liiga palju detaile. Autor ei ole suutnud ebaolulist välja heita.

Niisiis. Nüüd järgneb strukturaalne (mitte sündmustikuline) SPOILER ja ühtlasi vastulause eelnevale kriitikale:



Olge hoiatatud ja samas lohutatud – teil on raamatu lõpuks lahendustükid käes. Tundub küll, et on lahtine lõpp, ja kui ta sellisena teid rahuldab, laske olla. Aga kui ei rahulda, siis ärge seda „miks ei ole korralikku lõppu”-juttu uskuge.



Teil on tegelikult tükid olemas. Kurvitz tõmbas teil vaiba alt sellega, et tekst tundus kerge ja jäi mulje, et kõik selgitatakse mingil hetkel üksipulgi lahti – ja siis ta üldse ei teinud seda. Aga tegelikult, tegelikult on lugejal kogu info raamatu lõpuks olemas. Vaja ainult puzzle kokku panna.

Mina panin, aga mitte üksi. Ma pole nii kiire ja klaari taibuga.

Aga ZA/UM on sõpruskond. Ja see raamat räägib oma pealmise kihina kolmest sõbrast, kes lahendavad mõistatust, tõenäoliselt kuritegu.



Kui teil on lugevaid sõpru, on niisiis täiesti kohane suruda neile esmalt raamat pihku (nagu minu sõber minuga tegi) ning seejärel, kui nad on lõpuni lugenud, kummarduda üle tühja näksivaagna ja pooltäis klaasi nende hämmeldunud nägude suunas ja küsida: „Noh, kas saite midagi aru?”



Seejärel saab tuliselt žestikuleerida, vanduda, uriseda ning panna ühiselt kokku, kes millest aru on saanud ja kas neist arusaadavatest kildudest moodustub mingi Süsteem.



Teate seda tunnet, kus mingi täiesti võimatu olukorra või ülesande kallal pead murdes korraga asjad paika hakkavad loksuma ja lahend hargneb su ees lahti nagu vana kampsun kogenud harutaja käes? Neetult hea tunne on.



2. Kurvitz kasutab metafoore ja metonüümiaid teistmoodi.



Olavi Ruitlane oma „Postimehes” ilmunud arvustuses (see on seni mu lemmikarvustus „Pühale ja õudsele lõhnale”) ütles nii: „Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.”

Kummaline ja kaunis on see kujundikasutus (ja mittekasutus) ning juba ainult see on üks väga hea põhjus seda raamatut teist korda lugeda. Näiteks kohe pärast seda, kui oled, silmad vidus ja hambad pingutusest irvel, välja mõelnud, mida tähendas lõpp. Teha ta uuesti lahti ja lugeda kasvõi esimest peatükki. Näha, mida Kurvitz on oma tekstiga teinud.

Imelisi asju, imelisi asju on ta teinud!

Kõrvalepõige



Lisaks neile imelistele asjadele on ses teoses veel üks oluline keeleline omapära. „Püha ja õudne lõhn” on raamat keeles, milles ma pole seni ühtegi head raamatut lugenud.

Ei, ma tean seda keelt küll. See on keel, mis on mu igapäevane keel, keel milles ma mõtlen ja loen ja kirjutan, mida ma räägin ja kuulen ja mõistan pikemate selgitusteta. See on keel, mis ei vaja tõlget, vaid millesse ma tõlgin teisi keeli, ja oh kui hea on selles keeles midagi kvaliteetset lugeda!



„Püha ja õudne lõhn ”on kirjutatud keeles, mida ma heast raamatust seni tõesti kordagi leidnud ei ole – Kurvitz on kasutanud vaieldamatult keerulist relva, ta on kirjutanud kaasaegses eesti keeles. Keelt, mida me kasutame netis ja kõnes ja mitteametlikes mailides, keelt, mis tuleb minu 34-aastasesse ajju otse ja ilma filtrita.

Ise ole ma selles keeles ilukirjanduse kirjutamise ees tagasi kohkunud. Seda keelt on ju raamatupoes näha küll, blogiraamatutes ja reisikirjades, teostes, mida ma kulmukergitusega korraga „lohakaks” ja „kohmakaks” ja „ülepingutatuks” hinnanud olen.



„See keel,” mõtlesin ma, „see ei sobi ju heasse raamatusse!”

Headest raamatutest, ka hea eesti kirjaniku omadest, hästi toimetatud tõlgetest rääkimata, leiame me ühe teistsuguse keele. Sujuva, silma mitte riivava ja mõnusalt loetava – aga oma struktuuri, lauseehituse ja kõla poolest kuhugi eelmise sajandi kuuekümnendatesse kuuluva eesti keele. Kuidagi oleme me ära harjunud sellega, et kirjanduslik keel peab olema kas kohmakas ja tobe-lobe, kange ja veider „moodsusele” pretendeeriv – või korralik, õige, viisakate ilukeerdudega ja vanamoodne. Nii kasutame me seda kena ja sünnist vana kooli keelt alati, kui tahame tõsiseltvõetavad olla, kirjutada nii, et meid usutakse ja kuulatakse.



Nüüd tuli aga Kurvitz ja näitas, et kaasaegset keelt ei pea tõrjuma luuletustesse, blogidesse ja ülbemasse ajakirjandusse, kaasaegne keel on proosakirjanduse jaoks kuld, kui teda hästi kasutada.



Ta läheb otse ajju ja hakkab seal asju tegema, tõlkimiseks boksipeatusi tegemata, ja temas mahub seega palju rohkem mõtteid korraga pähe.

Kõrvalepõike lõpp



3. Ühte mitte kuigi paksu romaani on ära mahutatud mitu päris head lugu. Lisaks ilmselgele, sellele saladuse-uurimisele, mille juurde autor meid sõbralikult kättpidi juhib ning peaaegu lõpuni kontrollib, kas lugeja on ikka kaasas ning saab aru, on seal mitu kaugemat taustalugu ja -ideed, mis on põnevad, esitavad põnevaid küsimusi ning vähemalt minu mõtte panid küll tööle ja rändama. Need lood esitavad vaikseid pealetükkimatuid küsimusi ühiskonnakorralduste, inimmõtte jõu, olematuse ja oleva vahe, eneseohverduse, fanatismi, inimlikkuse ja inimeseks olemise erinevuste ja võimalike nüansside, patu eksistentsi või mitteeksistentsi ja selle kohta, mis siis ikkagi on elus küünlaid väärt.



Sellised intelligentselt ja pealetükkivuseta esitatud lisalood mõjuvad nagu pähkliglasuur jäätise peal (tingimusel, et sulle maitsevad nii jäätis kui glasuur). Et jäätis oleks ka ilma hea, aga tundes rabedat piimašokolaadi suus magusalt murdumas, tunned ka, kui hea on see, et keegi glasuurimise siiski ette võttis.



Mingi lisasoovituseta raamatut süvenemisega lugeda, on „Püha ja õudne lõhn” oma põnevusele ja intellekti premeerivale struktuurile lisaks lihtsalt väga ilus, väga poeetiline ja kohati samas ehmatavalt päriseluline teos. Ta puudutas mind lugedes samamoodi nagu head luuletused – näidates ootamatul hetkel ning sama ootamatul moel seda naljakat, korraga nähtavat ja varjatud osa meist, kus kõik inimesed on ühesugused lollakad. Näitab sarnasust seal, kus ma võib-olla pole seda kunagi varem märganud; iseloomustab mulle tegelast, hoides samal ajal mu ees nurga all ka peeglit ja ma näen korraga ehmunult, et oh.

See tüüp ongi nagu mina.

Mina olen nagu tema.

Sellised me olemegi.

Äratundmist tuli võib-olla rohkemgi, kui mugav oleks – aga ega ma samas usugi, et väga hea raamat peaks olema mugav lugemine. Mõnus, jah. Naudingut peaks lugemine pakkuma. Aga lugemisnauding oli absoluutselt ja salgamatult ka olemas, mugavusepuudusest hoolimata.

Või pigem just selle pärast.

Kokku oli minu jaoks tegu viimaste aastate võimsaima lugemiselamusega eesti kirjanduse raames ja raamatuga, mida ma soovitan ja meelsasti välja laenan. Sest ma leian, et ta on lugemist väärt.



Kui nüüd vaadata lubadust, et tegu peaks olema proloogiga romaanisarjale, pean küll Rein Rauaga nõus olema. Ehk siis mina kardan samuti, et tuleb Matrix II. Või kui tahta teha sama hea, siis ilmub järgmine osa ilmselt kümne aasta pärast.

Aga eks ma natuke samas ka loodan, et tuleb varem ja tuleb sama hea. Lõpuks on ju ometi ka võimalik, et Kurvitz ongi geenius, mitte lihtsalt pikaajalise pühendunud tööga imet teinud andekas noor autor.

Meie meeletus maailmas on kõik võimalik ja inimmõtte jõud suurem, kui keegi aimata oskab.

Teksti loeti eesti keeles
9.2015
The Tomb of the Old Ones (1999)
Colin Wilson
Laekus:
Hinne: 4
"The Tomb of the Old Ones" on järg Lovecrafti krestomaatilisele lühiromaanile "At the Mountains of Madness" ja on mahult umbes sama mõõtu (ligi 100 lk). Lugu on ilmunud paberil esimest korda mahukas antologias "The Antarktos Cycle" (Chaosium, 1999), mis koondab lisaks Lovecrafti tüvitekstile teisi Cthulhu Mytosesse paigutuvaid Antarktika-teemalisi lugusid ja ka E.A. Poe "Arthur Gordon Pymi lugu", mis mõjutas HPL-i "Madnessi" kirjutamisel. Nii et soliidne seltskond. Colin Wilsoni tekst on toimetamata kujul ilmunud varem mingisugusel Wilsoni interneti-fännilehel, mille nime ega võimalikku varasemat ilmumisaastat ma öelda ei oska.

"Muistsete hauakambri" tegevus toimub umbkaudu 1990-ndate alguses, ent eellugu ulatub 1920-ndatesse ja 30ndatesse. Lugu jutustab meile üks noormees, ärksa meelega üliõpilane, kelle nime - Matthew - nimetatakse romaanis minu meelest ainult ühe korra. Matthew on üldiselt tavaline intellektuaalide peres kasvanud noormees, ent tema erihuviks on kujunenud Antarktika. See näib olevat juba perekonnaviga, sest ka tema vaarisa, eriti aga vanaisa olid valdkonna tunnustatud autoriteedid. Matthew vanaisa lugu enne II MS on autor oskuslikult põiminud professor Charles Hapgoodi teooriaid sellest, et Antarktika on olnud kunagi asustatud, seal on iidseid linnu, mis tänapäeval kõik paksu jääkihi all. Charles Hapgood (1904-1982) on loo esimeses pooles ka tegelasena sisse toodud. Tema raamat "Maps of the Ancient Sea Kings: Evidence of Advanced Civilization in the Ice Age; 1966) innustab peateglast Antarktika tsivilsatsioonide teemasse põhjalikumalt süüvima. Kui Hapgoodi teooriad langesid 1960-ndatel tõsiste teadlaste fookusest välja. Nende naeruväärsust suurendasid 1960-ndatel ilmunud pseudoteaduslikud, ent väga populaarsed teosed, mis seostasid uusaja alguses joonistatud Antarktika ranniku kaarte UFO-delt tehtud aerofotodega. Louis Pauwelsi ja Jacques Bergier´ "Les Matin de Magicians" ja eriti Dänikeni "Chariots of God" lõid Hapgoodi raamatule ebameeldiva konteksti. "Muistsete haua" esimene, dokumentaalsusega põimitud kolmandik on Wilsoni teksti parim osa.

Kui peategelase vanaisa ajal ei olnud võimalik tehnika arengu tõttu uurida võimalikke tsivilisatsiooni jäänuseid Antarktika jääkihi all, siis Matthew ajal on asjad arenenud. Siiski mitte nii palju, et vaja ei läheks ulmelisi vahendeid. Nendeks vahenditeks on laia profiiliga leiutaja Trask, kellel on parajasti käsil võimsa laseri arendamine, ja ekstrasensoorsete võimetega kena neiu Inga, kes suudab koos oma sama võimekate õdede-vendadega laserile veel ekstra-võimsust juurde anda. Matthew õnnestub veenda Traski ette võtma uut Antarktika-ekspeditsiooni, et laseriga jääkihile säru teha. Ekspeditsioon leiabki aset ja Matthew rõõmustab, kui ka tema kaasa kutsutakse.

Siis aga on noormees sunnitud mõtlema muutustele, mida ta tajub oma psüühikas: ilmuvad kummalised unenäod, kus ta nagu viibiks muistsel jäävabal Lõunamandril. Ta ei viibi seal mitte inimesena, vaid mingi kummalise looma ja taime tunnustega olevusena. Pikapeale mõistab ta, et talle antakse telepaatiliselt infot mineviku ja võib-olla ka tuleviku kohta. Kas info edastajal on aga head või halvad kavatsused, kas saabuvad nägemused pole mitte lõks, millega inimesi meelitatakse vabastama jääkihi alla vangistatud kurjust? Antarktikasse ekspeditsioonile abiks saabuv ekstrasenss Inga igal juhul hoiatab jääpuurijaid. Matthew hakkab saama toimuvast täielikumat pilti alles siis, kui isa saadab talle lugemiseks Lovecrafti "At the Mountains of Madnessi".

Niisiis - Antarktika teemaline lugu, Muistsed (Olde Ones) ja šogotid, Mythos, õnnelik lõpp. Teksti lugedes jääb mulje, nagu oleks see kirjutatud pigem 40-50 aastat enne ilmumist, st mõjub veidi arhailiselt või vanamoodsalt, mis ei ole aga etteheide, vaid pigem konstateering.

Teksti loeti inglise keeles
8.2015
Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)
Maniakkide Tänav
Laekus:
Hinne: 5
"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"

Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.



Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).



Täpsemalt on peategelasteks külapoiss Mudrumuna, kes ohverdatakse kohe raamatu alguses pahelisele lummutisele nimega Kolbakorjaja ning noor rüütel Tõus, kelle isa Kae on otsustanud tavalise ja traditsioonilise suremise asemel lasta endast ebasurnu teha ja sedasi suguvõsa ja maavaldusi edasi valitseda. Tema ainus poeg ja pärija Tõus pole sellise asjadekäiguga eriti rahul ning saadetakse seetõttu sõjakäigule elavate maailma vastu, et mees seal mõõga ja tulega omale isikliku uue maavalduse hõivaks. Ei pea siinkohal vastu ja tsiteeriks teost:



“Kae püüdis naerda, kuid isegi tema naer meenutas juba surmakorinat. „Sul on õigus, vana korjus. Soiulind, kooljalind. Olen alati manalasi imetlenud. Ka mu pojale oleks see õige saatus. Olen siin voodis hinge vaakudes ikka mõelnud – see ongi Murekingu suguvõsale õige viis elamiseks ja suremiseks. Sünnid, paljuned ja kooljastud. Niiviisi kasvab jõud iga põlvkonnaga ja vereside ei lase meil üksteise vastu astuda. Ükskord valitseb Murekingu suguvõsa veel tervet kuningriiki”



Asjad, mis tegid teose mulle ääretult nauditavaks oli teksti lobe kergelt voolav stiil ning nauditav must huumor. Kõik need kooljad, ebasurnud, elusalt keetmised, pealuutornid ja muud kõikvõimalikud jälgid asjad olid sedavõrd elutervelt ja lustlikult kokku pandud, et mine või kadedusest roheliseks. Lisaks meeldis mulle kohutavalt kirjastiiliga tehtud töö. Erinevalt Tarlapist, kelle teostest räägivad nii harimatu talumats kui füüsikadoktor täpselt üht rikast keelt on Tänaval maainimeste ja kõrgemast soost isandatel kõigil oma kõnepruuk.



Kõige selle hea kõrval ei saa ka kahjuks läbi halvata. Kogu teosel laiutab kohutav kiirustamise jälg justkui kole haavaarm muidu nii kenal ja põneval kehal. Kui raamatu esimene pool on veel üsnagi sujuv, siis mida lõpupoole, seda rohkem pedaali põhja litsutakse ning edasi tormeldakse.



Näiteks ei saa Mudrumuna viimastes peatükkides enam üldse sõna, kõik toimuv on juba Tõusu vaatenurgast. Minu arust jäi ka pisut pealiskaudseks ja segaseks, miks peategelased niivõrd kangesti ikkagi Veritaagale turja tahavad kippuda? Eriti ebastabiilne ja müstiline tundub siinjuures sortsitar Pude, kes kuulutab Veritaagale sõja juba ammu enne teisi, ning samavõrd veider tundub tema ülimalt järsk ümbermõtlemine ja otsustamine ikkagi Veritaaga liitlaseks hakata. Mainitud on küll kedagi Surikinnast aga nimetet koll ei pääse kordagi lavalaudadele ja jääb isegi segaseks, et mida see kinda-isand täpselt ikkagi Kujupoegade suguvõsalt nõudis. Seda, et mõned tegelaskujud (nt koos Mudrumuna ja ta sõbrannaga tornis olnud poisike) kaovad täiesti ära, ei hakka mainimagi ning lõpulahing jääb kuidagi kiireks ja visandlikuks, justkui lihast puhtaks keedetud skelett.



Seda väiksemate ja suuremate vigade nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Üldiselt on mulle ka see vigade peamine tekkepõhjus selge - ma ei tea palju ma võin raamatu valmimise protsessist tegelikult kirjutada, aga olen lugenud käsikirja juba kolm korda. Esimene “Õnne ja õnnetuse” valitseja oli käesolevast täiesti teine romaan. Selle kirjutas autor kohe peale kulkasse taotluse saatmist niivõrd põhjalikult ümber, et alles jäid vaid paar üksikut nime ja põhimõte, et üheks peategelaseks on noor poisike. Seega kulus silumiseks ja parandamiseks ettenähtud aeg lõpuks uue romaani kirjutamiseks. Parandamiseks-täiendamiseks endaks jäid vaid loetud nädalad ning sellest tulenevalt tuli autoril mitmed head mõtted maha matta ning mõningaid lõike lihtsustada või lühendada.



Loodetavasti on käesolev tekst autorile õpetuseks, et edaspidi ta enam poolvalmis käsikirju kohe kirjastusele ei esitle vaid lihvib neid eelnevalt märksa hoolikamalt ja pikemalt. Samas päris ebaõnnestunud teoste hulka see ei kuulu, sest muhe on lugeda. Meelelahutuslik väärtus on raamatul piisavalt kõrge ja vägagi lahedaid stseene, hetki või ütlemisi on tekst pungil täis. Näha on ka, et autor pole jäänud samale tasemele tammuma vaid tema stiil on teinud varasemate teostega võrreldes läbi tugeva arengu ning küberpungi kirjutamisest omandatud kogemused pole kuhugi kadunud. Põhimõtteliselt on Tänav võtnud enda vana armastuse goreste keskaegsete maailmade vastu, lisanud “Taadeldusest” ja “Teoloogiatudengi katsest” pärineva ja omajagu täiustatud - mastaapsemaks muudetud - hingede häkkimise temaatika. Lummutiste loomise, hingede häkkimise, lõikumise ja hinge-andmebaaside ehitamise ideed mõjuvad värskelt ja nende baasil saab autor kindlasti tulevikuski ohtralt põnevaid “koolnu-küberpunk” tekste luua. Kuhugi kurku või hingesoppi jääb lugedes siiski õrnalt kibe nukrus, sest teos oleks saanud olla veel nii mitu kraadi parem.



Arvustust ilmus esmakordselt 2013 aasta Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-onne-ja-onnetuse-valitseja

Teksti loeti eesti keeles
7.2015
Vilistaja metsas (2015)
Philip K. Dick
Laekus:
Hinne: 4
"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles
6.2015
Enchantress of Venus (1949)
Leigh Brackett
Laekus:
Hinne: 5
Leigh Bracketti lühiromaan «Veenuse nõiatar» kuulub kirjaniku vahest tuntuima kangelase, Marsi lindprii Eric John Starki tsüklisse. Eric John Stark sündis Merkuuril, kus tema vanemad mineraale kaevandava ettevõtte heaks töötasid. Kui Starki vanemad kaevandusõnnetuses hukkusid, sattus väike Stark kasvama kohalike Merkuuri pärismaalaste juurde, keda autor kirjeldab karvaste ja koonuga olenditena. Nii kasvaski tulevane hard-boiled-kangelane üles Merkuuri Videvikuvööndis kivisisalikke jahtides. Hiljem tappis üks teine maalaste kavandusekspeditsioon tema hõimu, kus ta kandis nime N`Chaka, ning Starki lapsendas ja kasvatas üles üks politsenik.

Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.

Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...

Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P

Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.

Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.

Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.

Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.

Teksti loeti inglise keeles
5.2015
Äraneetute pärijad (2015)
Tiit Tarlap
Laekus:
Hinne: 3
Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Teksti loeti eesti keeles
4.2015
Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel (2014)
Thavet Atlas
Laekus:
Hinne: 2
Autor ise on teksti defineerinud kui "vägivaldseks tempereeritud romaan juttudes". Romaan juttudes on see tõesti -- väga lühida raamjutustuse taha (2 tonti, Tartu Vaim ja suvaline tibi, kes nagu lõpus ilmneb, nii väga suvaline ei olegi, istuvad pealkirjas mainitud hoone katusel ja räägivad üksteisele õõvalugusid) on koondatud -- kui ma nüüd õigesti suutsin kokku lugeda -- 8 ohtrast aadrilaskmisest ja hinge-loojakarja-andmisest nõretavat jutukest. Kui tinglikult hinnata, siis autorit võiksid olla mõjutanud näiteks Leo Sinilaid, Matt Barker, tülgastavam osa Stephen Kingist ja etnoõõva osas Karen Orlau. Aga analoogia on petlik, sest aastanumbrid lugude taga algavad lausa nii varasest ajast kui 1970ndad. Lühidalt öeldes -- temaatika, milles Eesti fänndoomis on palju suurem spetsialist kui mina, kes säänsest veristamisest üldse ei oska suuremat lugu pidada.

-- "Pulmatants ussikuhilal" on pildike küüditamisejärgse Eesti külaelust, mis päädib ussisõnade ja massimõrvaga. 2

-- "Surmatango ratastoolis" on ohtra vulgaarseksiga vürtsitatud maniakiporno väikese indiaanineeduse kõrvalmaitsega. 2

-- "Citizen E.A.Poe reinkarnatsioon" ütleb juba pealkirjaga kõik. 1

-- "Ülevedaja" räägib loo rahvast pärastsõjajärgse Eesti rannast Rootsi vedanud mehe saatusest. Mees nimelt visanud kord oma paaditäie üle parda ja see hakanud talle meeldima. 3

-- "Surev neiu punases" teemaks on platnoielu tapilaagris ja pealkirjanimeline neetud maal. 3

-- "Rottide aeg saabub koidikul" on taas vanglatemaatiline, sedakorda Ameerikas. Peategelaseks on vang, kes suudab teiste surma ennustada ja/või esile kutsuda. Tüüp jätkab oma tegevust ka kummitusena ka pärast vangla sulgemist. 1

-- "Ceneto kaheharuline, Viimane Nool" leitakse tänapäeva džunglist elanike maajade linn, kus ikka veel praktiseeritakse muistseid veriseid rituaale. Kõrvalosas reaalne massihävitusrelva Tulimadu-Uroboros. 2

-- "Doomino(d)efekt" loob pildikese Maad seiravaist üliolendeist. 1

-----------------------------------------------------------------

Vastuseks alljärgnevale kontrale.

Tõepoolest, tunnistan ausalt, et eirasin enamikku teose lugemisel pähe tulevaid mõtteid, sest ilmseid roppusi ei ole mõtet tiražeerida. Lugejal on lihtsalt pea teistmoodi kandiline kui autoril,

ning nagu ma juba korra ausalt tunnistasin, ei pea sellisest kirjandusest ka suuremat.

Toon enda vabanduseks seiga, et Autori hästitempereeritud sõnavara (peab mainima, et NII rõhutatult kallutatud sõnakasutuses on Atlasele konkurendiks ainult Fritz von Herzmanovsky-Orlando, tema küll mitte verejanu, vaid absurdihuumori koha pealt) trampis üheülbaselt üle lugeja, nagu visanuks üks vana vinüülplaat selle koha peal, kus kohtuvad riiulil roniv Kilpkonnaonu ja Rebaseonu lagipea. Ja nii pea igal leheküljel. Ma saan aru küll, et iga autor on oma teoses jumal, aga alljärgnevad jumalikud ilmutused tekitavad minusuguses võitlevas ateistis pigem tunde, et see ei olnudki teps mitte Kilpkonnaonu, vaid A`Tuin isiklikult. Kamoon! Mihukesihuke hoiatusromaani mõõde? Minu kujutlusse kerkis pigem Leo Sinilaiu jutt "Jumala eksam" kahe Muppet-show tegelase (need 2 kõige kallal irisevat vanatoid) esituses. Mis -- paraku küll -- hinnanguks saab: ptüi selle peale...

Süüvida ju võib, aga elu on näidanud, et Piusa kallastel kullauhtmisele ja trühvlite otsimisele on palju paremaid alternatiive. Aga olgu peale

Arvustaja vabandab autori ees, et tema ulmeline fantaasialend järeldas, et krampides väänlev pulmaseltskond jäigi lõplikult sirakile;

Arvustaja vabandab autori ees, et asetas ekslikult Fort-mingisuguse vangla Ameerikasse, mitte Patarei vanglaga ühte süsteemi;

Arvustaja vabandab autori ees, et hoolimata korduvast mõlematpidi diagonaalsest, ortogonaalsest, piki lehekülje kõrgust, küljepoolitajat ning pärast kääridega mutileerimist ka apoteemi pidi lugemisest läheb Kodanik Poe käekäik talle korda ikka sama palju kui tšuktši-eskimo kolmas pikšasõda;

Arvustaja vabandab autori ees, et julges tema aastakümnete pikkuseks veninud kirjanduslikku jalgrattaleiutamist võrrelda Sinilaiu, Barkeri ja Kingi sulest varemilmunud lugudega;

Arvustaja vabandab autori ees, et jättis esialgses arvustuses mainimata, et Surmatango jutt pidanuks ilmuma Jeff Gelbi koostatud horrorerootika "Hot Blood" antoloogiasarjas, kus ta kõrgunuks kahtlemata majakana samalaadsete tekstide kõrval. Kahjuks antud kogumikud asuvad arvustaja eurotsentrilisel kirjandusmaastikul kusagil kui mitte päris Tšukotkas, siis jukagiiridemaal igal juhul:

Arvustaja vabandab autori ees, et tüdruk Eva, punane piljardikuul jms ÜLIOLULINE faktor lugeja valesti polariseeritud prillide tõttu täiesti EBAoluliseks kvalifitseerus;

Teksti loeti eesti keeles
3.2015
The Same Deep Waters as You (2013)
Brian Hodge
Laekus:
Hinne: 4
Autor ütleb eessõnas jutule (antoloogias "Weirder Shadows over Innsmouth"), et olles korduvalt lugenud Lovecrafti krestomaatilist tüviteksti Innsmouthi linnakesest ja paljusid selle teema järgesid, torkas talle pähe, et ükski autor pole kirjutanud võimalusest, 1928. aasta Ühendriikide armee ja jukgeolekujõudude rünnakus sellele Uus-Inglismaa mandunud sadamalinnale ei võetud vange. Tema jutu ideeks ongi (nüüd juba täiesti arusaadavana tunduva mõttena) see, et suur hulk inimese, konna ja kala hübriide meenutavaid Sügaviku Omasid (The Deep Ones) võeti lahingu käigus elusalt kinni.

Loo alguses sõidab Kerry sõjaväehelikopteris üle mere talle teadmata suunas. Tema juures kodus on käinud kaks inimest, kes veensid teda tungivalt kaasa tulema ja oma võimeid riigi hüvanguks kasutama. Kerryl (see on naisterahva nimi) on eriline oskus loomadega suhtlemiseks - see ei ole teaduslikult seletatud, aga mingid spetsiifilised võimed tal on. Tal on Animal Planetsi kanalil (või oli see Discovery) ka oma vastav telesaade, nii et tema mõningane tuntus võiski sundida armee inimesi tema poole pöörduma. Veel enne jõudmist väikesele saarele tehakse talle selgeks, et see mida ta varsti näeb, on nii salajane, et isegi enamik USA presidente ei ole asjaga kursis olnud. Vihjatakse ka ohtudele, kui ta peaks hiljem midagi lobisema, ja sellele, et tal on väike laps...

Alcatrazi vanglat meenutav sõjaväebaas, kuhu nad jõuavad, asub väikesel saarekesel. 1942. aastal ehitatud baasi paigutati 160 Sügaviku Oma, kes Innsmouthis 14 aastat varem kinni võeti. Nood on juba nii moondunud, et kõneleda nad ei suuda (või ei soovi). Kerry ülesandeks on luua nendega mingisugune kontakt või püüda aru saada mida nad plaanitsevad. Midagi nad plaanitsevad. Suures basseini moodi ruumis kinni peetavad olevused näivad midagi (või hoopis kedagi?) ootavat, rivistudes näoga ühes suunas - samamoodi, kui aastal 1997, mil andurid registreerisid Vaikse ookeani lõunaosast saabunud uskumatult tugeva veealuse häälitsuse. Kerry hakkab õnnetuid vange ülekuulamistoas küsitlema, ehkki ühtegi artikuleeritud vastust ei tule. Tekib mõte üks olend ahela otsas vabasse ookeanivette lasta.

Muljetavaldav õuduslugu Cthulhu Mythosest, sellest ulme kesksest paradigmast, diskursusest ja narratiivist.

Teksti loeti inglise keeles
2.2015
Haldjaradade ahvatlus (2014)
Siim Veskimees
Laekus:
Hinne: 1
Väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:

„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“

Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.

Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis: „Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“

Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsioloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Tundsin tugevat puudust tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii? Ilma nende mõteteta oli väga halb. Sihitu sekeldamine.

Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt:

„Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“

Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale.

Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäi nõrgaks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja mõttemaailma osas.

Teksti loeti eesti keeles
1.2015
Marina (1999)
Carlos Ruiz Zafon
Laekus:
Hinne: 5
Jätkuvalt olgu tänatud see hetk kui Indrek Hargla lugemissoovitustest Zafon mulle esimest korda näppu jäi. "Marina" on hispaania härrasmehe (sai hiljuti 50-aastaseks, muide) neljas eesti keelde tõlgitud raamat (iga kord on tõlkijaks olnud Kai Aareleid).



"Marina" leiab aset taas Barcelona viirastuslikel tänavatel, seekord on raamatu keskmes 15-aastane internaatkoolis õppiv Óscar. Kuna elu koolis pole just kõige põnevam siis armastab Óscar linna avastada, ühel hetkel kohtub endavanuse Marina ning ta isa Germàniga. Zafonile omaselt kannavad kõik endaga kaasas saladusi, lisaks ühel jalutuskäigul satuvad noored järjest sügavamale ajaloo keeristesse. Täpsemalt mõnikümmend aastat tagasi Barcelonasse tulnud võõramaalase Michal Kolveniku ja ta naise ooperisolisti Eva Irinova kurva saatuseni. Michaeli vend Ondrej suri noorelt luude ja lihaste ravimatu väärarenguga mis ta ka 8-aastaselt hauda viis. Kurb mälestus jäi igaveseks Michali mälestusse ning ta uskus, et kui tehnoloogia oleks rohkem arenenud siis suudaksime selliseid inimesi aidata kunstkäte, -jalgade, -kõride ja muude tehislike elundite ja kehaosadega. Kuid milleks jääda peatuma selles punktis? Võib ju... aga parem lugege ise, raamatus huvitavat materjali jagub küllaga. Mu jaoks tuli ulmeline nüanss ja suund suure üllatusega - mis oli väga vahva kuna lugemiselamus muutus veel võimsamaks.



Kui karmilt liigitada siis on tegu meisterliku "young adult" žanri esindajaga. Kusjuures Zafonilt on eesti keelde tõlgitud kõik ta täiskasvanutele mõeldud raamatud ("Taeva vang", "Ingli mäng" ning "Tuule vari") - paistab, et nüüd on ta noorsookirjandus ette võetud. Natuke kahju kui mõnelt kirjanikult on juba üle poole raamatutest läbi loetud (kolm noorteraamatut on tal veel). Aga noh, äkki pole Zafon sulge põõsasse visanud.



Nii remargi korras - kirjanikuhärra on sündinud Barcelonas kuid elab püsivalt USAs, kirjutab hispaania keeles.



Raamatut saab lugeda väga mitmel viisil:


* Nö. tavaline ulmgarneeringuga "young adult", tähtis osa on esimesel õrnal armumisel ja noorte sirgumisel, elu meeldivama ja kurvema poole nägemisel. Kohati mõjus "Marina" remargilikult (või remarquelikult, kuidas õigem kirjutada ka pole).


* Kummitusliku Barcelona olustikukirjeldus ja maaliline õhkkond, sekka (liba)ajalugu ning tagasivaatavat nüanssi.


* Valus armastuslugu koos tõusude ja mõõnadega, kuidas armastus teeb pimedaks ning tee põrgusse on heade plaanidega sillutatud.


* Kriminull või täpsemalt siis minevikus tuhnimine ning kunagise hirmuloo haavade lahtirebimine.


* Õudukas. Esimene pool juhatas kenasti otsa kätte, teine pool läks kohati päris õõvastavaks kätte ära kuni kulminatsioonini välja.



Varraku kodulehel on ka kolm peatükki tasuta lugemiseks välja pandud.



Lugesin raamatut tükk aega ning peatükk haaval, hoidsin hoogu tagasi, et need napilt 200 lehekülge liiga ruttu otsa ei saaks. Vahepeal ikka libastusin ja kütsin 50 lehekülge järjest ära...



Hindeks mu poolt puhas 5. 2014 aastal loetud raamatutest kas esikohal või siis esimese kolme seas (ei mäleta enam peast mida eelmine aasta loetud sai ja mis jäi varasemasse aega). Nädal peale lugemist tundub seni, et veatu raamat. Mis näitab vast rohkem lugeja kui raamatu kohta.

Teksti loeti eesti keeles
12.2014
Europe in Autumn (2014)
Dave Hutchinson
Laekus:
Hinne: 5
Hutchinson mulle teadagi meeldib. Stiili poolest, milles on vahel üsna varjatud huumor. Ja enamasti on ka mõtted huvitavad. Enne mindki on öeldud, et seekordne romaan meenutab oma kergelt paranoilise õhkkonnaga (ja alternatiivse postiteenistusega) üht Pynchoni romaani. Kes teab, saab aru ja kes ei tea, sellele ei ütleks pealkirja lisamine midagi.

Niisiis, aasta on umbes 2050. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist jms. Euroopa on killustunud. Euroopa Liitu kuuluvad veel ainult Poola, Inglismaa ja vist keegi veel. Kõikjal on riikidevahelised piirid oma viisakontrolli ja muu taolisega. Keskmiselt tekib Euroopas aastaga 12 uut iseseisvat riigi moodi üksust. Mitte kõik neist ei jää püsima. Paljudel neist on naabritega ajaloolised arved klaarida. Mõned on väga väikesed - näiteks neli 16-korruselist maja Berliini äärelinnas. Nende moodustamisega on umbes nagu ammuses Skandinaavias kuningatega - lähed turuplatsile, ütled, et sina oled nüüd kuningas, ja kui ellu jääd, siis oledki. See ei ole kujutatud maailma kohta veel kogu tõde, aga lähtepunktiks piisab.

Ida-Euroopa on Hutchinsonile kogu aeg huvi pakkunud ja sedapuhku on ta peategelaseks valinud väga eksootilise rahva esindaja, nimelt eestlase. Ru(u)di on alguses Krakovi väikeses restoranis kokk ja üldse on ta lapsest saadik tahtnud kokaks saada. Autoril on täiesti olemas ettekujutus Eesti geograafiast ning koha- ja pärisnimedest, aga natuke toimetamist kuluks nende osas siiski ära. Ja kui väga norida, siis on paar pisiasja ka loogiliselt natuke nihkes. Aga peale eestlaste seda keegi muidugi ei märka. Restorani omanikul on vend piiri taga, riigis, millega Poolal on väga keerulised diplomaatilised suhted, ja Ruudi siis pakubki, et võib oma Eesti passiga käia tervitusi viimas. Ning satub peagi põrandaaluse kulleriteenistuse agendiks. ("Piirideta Euroopa nimel! Säilitame Schengeni vaimu!") Vahel tuleb kohale viia teade, vahel pakike, vahel osutub pakikeseks inimene.

Tegevus käib mitmel pool Euroopas, vahepeal ka Eestis - nimelt otsustab Lahemaa Rahvuspark Ruudi isa juhtimisel iseseisvuda. Lõpupoole läheb, nagu öeldud, paranoiliseks. Ruudi hakkab taipama, et tema nurjunud operatsioonides on mingi seaduspära ja et ilmselt ta peab teadma midagi, mille tõttu tahetakse teda kõrvaldada - ainult et ta ei tea, mis see on.

Kui keegi kohalikest kirjutaks loo eestlasest superspioonist ja peaaegu et superkangelasest, võiks see tunduda pisut naeruväärsena. (Meenub "Hingelõõm".) Aga kui keegi teine seda teeb, siis tundub päris tore. Ma nüüd ei tea, kas ka nii tore, et tõlkida tasuks.

Teksti loeti inglise keeles
11.2014
Coming Home (2014)
Jack McDevitt
Laekus:
Hinne: 4
Mul on raske hinnata McDevitti viimast üllitist Benedicti sarjast. Kui Raul Sulbi on ülal väljendanud oma ülimat rõõmu sa igasuguse objektiivse pilgu puudumist, siis mina tunnen lugedes pigem pettumust. Kaua sa hing ikka jaksad rõõmustada ühe ja sama skeemi kordumise üle? "Coming Home" on liiga tuttav ja liiga turvaline. Tegelikult ei ole siin peaaegu mitte kui midagi uut. Ausalt öeldes loodan ma siiralt, et McDevitt on käesolevaga ringi sulgenud. Sisuliselt ta ju jõuabki algusesse tagasi. Kui "Talent for War" algas sellest, et luksuslaev Capella kadus ja Gabe Benedict jättis oma vara ja lahendamata mõistatused Alexile, siis nüüd on tagasi nii laev kui viies esimeses osas surnuks peetud onu.

Lugu ise algab sellest, et Alex/Chase duo poole pöördub üks naisterahvas, kelle vanaisa asjade hulgast tuli päevavalgele väga vana olemisega sideseadeldis. Alex tunneb ära kosmoseajastu alguspäevil kasutatud tehnoloogia. Ja kuna on teada, et kadunud vanaisa Garnett oli paadunud fänn nn Kuldajastu (20. - 24. saj.) uurija, siis tundub enam kui imelik, et mees niivõrd olulist leidu avalikuks ei teinud. Ja niisama lihtsalt McDevitt tekitabki intriigi. Teiseks süžeeliiniks, nagu Raulgi on juba maininud, kujuneb Capella päästeoperatsioon. Pole välistatud, et teen siin autorile ülekohut, kuid võibolla olekski kogu lugu olnud sootuks huvitavam kui see teine olnuks peamine liin...

Tumedate sajandite lugu, mida Raul eelarvustuses kõrgele kiidab, jääb minule natuke segaseks. Ühest küljest on see niisugune ehe postapo värk - tsivilisatsiooni hukk ja puha. Kindlasti oleks seal palju huvitavaid võimalusi heade lugude jaoks. Teisalt terendab sellest natuke nagu loogikaauk. Kui inimkond oli selleks ajaks juba tähtedele jõudnud, mida nimetatakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks me liigina üldse säilisime, siis kuidas oli ikkagi võimalik, et sajanditeks võttis maad täielik allakäik? Meile kuvatakse pildikesi sellest, et hobusest sai peamine liiklusvahend ja inimesed pidid elus püsimiseks jahti pidama. Suur osa kultuuripärandist hävis, aga kõigest mõnisada aastat hiljem lennati jälle mööda Galaktikat ringi. Ehk siis kui allakäik kolooniaid ei tabanud, siis miks need ei aidanud Maal jälle asju paika seada? Ja kui allakäik oli üleüldine, siis poleks ju ka kolooniad pidanud säilima. Noh, mis iganes. McDevitt "lahendab" selle olukorra lihtsalt: enamik ajaloost ongi kaotsi läinud. Meile on jäänud vaid käputäis seosetuid tekste ja esemeid, mille alusel järeldusi teha. Korduvalt läbib raamatut tõdemus, et ega me tänagi tea, mis 3000 või 5000 aastat tagasi aset leidis.

Nimetage mind küünikuks kui tahate, kuid ma ei saa üle ega ümber ka sellest, et McDevitti tulevik ei tundu omas mõnususes ja hubasuses, inimeste kainet mõistust ja heaolu kujutades kuigivõrd veenev. Muidugi - võttes aluseks natuke üldisema, suurema pildi, kus eksisteerib konflikt tulnukatega, probleemid galaktika uurimise rahastamise jätkusuutlikkusega, aastatuhandete jooksul erinevate inimtsivilisatsioonide teke ja kadu, siis võibolla on ka see mugav heaoluühiskond, milles Alex ja Chase toimetavad, kõigest ajutine nähtus. Mine sa tea võibolla on hoopis selles tõdemuses võimalus edasi minekuks? Mingi vapustus, mis pöörab selle sarja minevikku vaatava olemuse hoopis millekski muuks :)

Benedicti sarja kohustuslikud elemendid on kõik olemas: mõistatus, jupp-jupilt, juhtlõng, juhtlõnga kaupa, ühest tupikust järgmisse liikudes selle lahendamine; Alexi ja Chase`i vastu töötavad jõud. Tapmiskatse! Ei saa ka sel korral ilma. Operatsioonid kosmoses. Kuskil taustal toimetavad telepaatidest tulnukrass (Mutes). Chase oma suhetedraama või -dilemma? või hoopis mõlema puudumisega? Ja õnnelik lõpp.

Tundub, et paras koht tagasi vaadata ka ja võrrelda natuke sarja teiste osadega. Olen võrdlemisi ühtlaselt neljasid hindeks pannud. "Polaris" oli erandiks, mille põhiintriig jättis mu sedavõrd ükskõikseks, et peaaegu võinuks terve sarja maha kanda. Aga lisaks "Talent for War`ile" on siiski ka "Seeker" ja "Devil`s Eye". Seega kolm neljast on tegelikult väga head. Käsolev on selline päris kobe.

Teksti loeti inglise keeles

Viimased arvustused:

Domosedõ (1987)
Vjatšeslav Rõbakov
Laekus:
Hinne: 4
Teksti loeti eesti keeles
The Door into Summer (1957)
Robert A. Heinlein
Laekus:
Hinne: 4
Pigem neli. Justnimelt selle juba korduvalt nimetatud muheduse ja armsuse pärast. Selline mõnus jutt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Europe in Winter (2016)
Dave Hutchinson
Laekus:
Hinne: 5
Olgu kohe öeldud, et kuigi siin saavad kokku tegelased esimesest ja teisest osast, pole see veel sarja viimane raamat. Sest Ruudi pole ikka veel aru saanud, kes teda kõrvaldada tahab. Küll aga on ta jälile jõudnud, et Kogukond ja mingi Euroliiduga seotud seltskond on omavahel vaenujalal. Järsku ilmub lahmakas Kogukonna maad välja keset Luksemburgi, siis jälle läheb teisele poole üks tuntud lennuväli. Üldiselt on ju nii, et kes kontrollib raha liikumist, kontrollib ka kõike muud, ning nii jõuab Ruudi välja Euroliidu kõige tähtsama inimeseni. Selgub, et too peab puhtalt igavusest metrooehitaja ametit, aga kui metroosid parajasti ei ehitata, katsetab enda peal disaineridroogisid. Veel saab Ruudi üht-teist ootamatut teada oma isa kohta.

Romaani struktuur on samasugune kui eelmistes osades: omavahel suhteliselt lõdvalt seotud, erinevate peategelastega, spiooniloo elementidega peatükid ning taustal siis Ruudi oma sõpradega tegutsemas. Kusjuures üks, just nagu Matrixist pärit peatükk tundus lugedes kuidagi üleliigsena, aga osutus tagantjärele vägagi meeldejäävaks. Hea küll, ma pakun, et lugeja, kellele selline stiil meeldib, paneb nelja, ning kellele ei meeldi, paneb ehk ulmelisi ideesid siiski tunnustades kolme.

Mul on siiski isiklik põhjus hinnet tõsta. Ruudi isa Toomas on ligi üheksakümnesena ATVga ringi kihutades mäest alla kukkunud ja surma saanud. Ruudi saabub Muhu saarel peetavatele matustele, seejärel võtab tal aga nööbist kinni Toomase noorepõlvesõber Juhan, kes tatsab koos Ruudiga tolle majutuspaika, joob enam-vähem üksi ära kaks pudelit viskit, annab üle karbikese Toomase pärandusega ja räägib sinna juurde jutte enda ja Toomase noorusajast. Keegi peale minu ja autori ju ei tea, mida ma "Sügist" tõlkides talle Eesti kohta seletasin. Nüüd oli aga väga lõbus ära tunda, kuidas autor oli mõned asjad süžee huvides ise välja mõelnud, midagi kuuldust loominguliselt edasi arendanud ja midagi peaaegu sõna-sõnalt ära kasutanud. Ainult üks näide arendustegevusest: kui keegi juhtus "Sügist" lugema inglise keeles, võis ta tähele panna, et Ruudi oli sündinud nii Taevaskojas kui Pärnus. Eestikeelse variandi jaoks, leidis autor, oleks parem, kui jääks ainult Pärnu. Esimesse osasse kogemata sattunud kahe sünnikoha idee on aga autorit kummitama jäänud ning nüüd on siis juttu sellest, kuidas isa Toomas endale kaks sünnikohta ja kaks passi sai. Nii et mulle see lugu meeldis.

Teksti loeti inglise keeles
Ljubov k Zemle (1975)
Viktor Kolupajev
Laekus:
Hinne: 5
Loo alguses vegeteerib Espase-nimeline peategelane kuskil sooja mere ääres hotellis, vaatab tundide kaupa holograafilisest televisioonist loodussaateid planeet Maa looduse kohta ja peesitab mererannas. Espas näib mingi kummalise amneesia all kannatavat. Ühel päeval aga saabub hotelli mees, kes meenutab talle tähtedevahelist ekspeditsiooni, milles nad mõlemad olid osalenud...

Üldiselt mulle lüürilis-sentimentaalne ulme väga ei meeldi, aga käesolevast loost jäi küll hea mulje-ilus, poeetiline ja nukravõitu tekst, samas ilma punnitatud pisarakiskumiseta või sentimentaalsuse efekti nimel totraks muudetud sündmustikuta. Hindes pole seega kahtlustki.

Teksti loeti eesti keeles
Rutšei na Japete (1968)
Vladimir Mihhailov
Laekus:
Hinne: 4
Teksti loeti eesti keeles
Tšastnõje predpoloženija (1959)
Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Laekus:
Hinne: 5
Teksti loeti eesti keeles
Ispõtanije «SKIBR» (1959)
Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Laekus:
Hinne: 4
20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.

Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.

Teksti loeti eesti keeles
Uprooted (2015)
Naomi Novik
Laekus:
Hinne: 4
Minu ainsaks varasemaks kokkupuuteks Noviku loominguga oli "Temeraire"-tsükli esimene romaan "Tema majesteedi lohe", millest just kõige paremat mälestust ei jäänud. Käesolev romaan jättis seevastu märksa parema ja originaalsema mulje, eriti tänu huvitavamale tegevusmaailmale ning ulmelise elemendi mitmekülgsemale ning põnevamale osakaalule.

Romaani sündmustik hargneb hiliskeskaegset või varauusaegset Kesk- ja Ida-Euroopat meenutavas fantaasiamaailmas, kus toimib maagia ning kus inimkonda ähvardab koletisliku Metsa pealetung, mida suudavad tagasi hoida vaid pikaealised võlurid ja nõiad. Slaavlaste mõtteviisile omaselt on mets midagi kurjakuulutavat ja koletislikku: inimesi oma tüvedesse vangistavad ning puitunud koletisteks muutvad südamepuud, puuokstest koosnevad kollid ehk kõndijad, kes külarahvast röövivad, hiidritsikad jne. Ka maailma geograafia ning isikunimed viitavad Kesk- ja Ida-Euroopale.

Kui üldlevinud klišeena on fantasyromaanide peakangelasteks vaesed talupoisid, kes lõpuks maailma kurjuse käest päästavad, siis käesoleva romaani puhul on minategelaseks hoopis Polnya-nimelises ja väga Poolat meenutavas kuningriigis elav külatüdruk Agnieszka (Polnya vaenuliku naaberriigi Rosya nime päritolu pole vist vaja seletada). Agnieszka koduküla kaitseb Metsa eest üksildases tornis elav sajanditevanune võlur Lohe, kes võtab vastutasuks iga kümne aasta tagant mõne külatüdruku endale teenijannaks (ning nagu külaelanikud arusaadavalt arvavad, ka armukeseks). Uus väljavalimine läheneb ja üldlevinud arvamuse kohaselt peaks väljavalituks osutuma Agnieszka õde Kasia, ent üllataval kombel viib Lohe oma torni just tema enda. Agniezskast saab "võluri õpilane", ent ootamatult langeb ta õde Metsa kätte vangi ja neiu tõttab teda päästma-mis ka õnnestub, ehkki Kasiast on südamepuu sisemuses veedetud aja tõttu puitunud ihuga ülitugev olend saanud. Kõik see äratab kõrgemate võimukandjate huvi-nimelt on paarkümmend aastat tagasi lahvatanud Polnya ja Rosya vahelise verivaenu põhjuseks olnud asjaolu, et Polnya kuninganna on Rosya printsi poolt röövituna Metsa kadunuks jäänud. Kuna Kasia näol on tegu esimese Metsa küüsist päästetud inimesega, arvab Polnya prints Marek, et samamoodi võiks päästa ka ta paarikümne aasta eest kadunuks jäänud ema...

Ehkki romaani minategelaseks on teismeline tüdruk, ei loeta seda young adulti alla kuuluvaks. Verd ja laipu ning süsimusta maagiat leidub romaanis tõesti kõvasti, ka erootikat on näpuotsaga, samas ei jäta see kõik mingil põhjusel eriti karmi muljet-mõnevõrra on selle põhjuseks kindlasti jutustajapositsioon, sündmustiku nägemine heasüdamliku noore külatüdruku silme läbi, mis sündmustikule veidi lapselik-naiivse varjundi jätab. Detailse tegevusmaailma loomisega pole autor vaeva näinud ja tegevusmaailma-kaarte me käesolevast raamatust ei leia. Eraldi tahaks mainida maagiakirjeldusi-maagia toimimine on Novikul üsna põhjalikult lahti kirjutatud, sealhulgas lahingumaagiasse puutuv (näiteks loitsude kasutamine suurtükikuulide peatamiseks või ammunoolte suunamiseks). USA lugejate jaoks on slaavi mütoloogia ilmselt üsna eksootiline ja käesoleva romaani menus teispool ookeani pole seega midagi imestamisväärset.

Kokkuvõttes-korralik romaan, ehkki ei meeldinud mulle niiväga, et maksimumhinnet panna-jäi nagu veidi lihtsakoeliseks või lapselikuks selle jaoks. Ent hinne "4" on auga ära teenitud.

Teksti loeti eesti keeles
The Nightmare Stacks (2016)
Charles Stross
Laekus:
Hinne: 5
Järjekordne romaan Laundry failide maailmast, mida pole enam põhjust Bob Howardi sarjaks nimetada. Sest vanameister Bobi, kellest on saanud uus Hingede Õgija, nimetatakse umbes neli kord - et ta on parajasti Jaapanis ja siis on paar veterani temaga koos mingites operatsioonides osalenud. Meeldetuletuseks: Laundry on koodnimi Briti vastuluure okultsete ja maagiliste asjade osakonnale. Millest väga paljud just ei tea. Ning: selles maailmas on demonoloogia osa rakendusmatemaatikast. Matemaatika, eksole, on universaalne, ja kui kahes universumis juhtumisi samale keerulisele valemile mõeldakse, tekib nende universumite vahel ühendus, midakaudu tulevad kohale viirused ja vastikumadki asjad.

Niisiis, algus on siuke leebe ja naljakas. Nohikust noormees Alex kohtub särtsaka teatritudengist neiuga. Leitakse, et võiks veel kunagi kokku saada. Lugejale antakse vahepeal teada, et asi pole nii lihtne: noormees on vampiir - matemaatikuna pangas töötades ja miskit futuuride valemit välja mõeldes saigi V-viiruse külge, seepeale võttis aga Laundry ta tööle. Töö on algajale suht lihtne: teha ettevalmistusi peakorteri Londonist Leedsi üle toomiseks. Ainult et vampiiri võimetega kaasnevad ka miinused - no et päikest ei kannata jne. Neiuga on lugu veel keerulisem: tegemist on haldjamaa valitseja tütrega, spiooniga, kes peaks tegema ettevalmistusi haldjate sissetungiks Maale, sest hooletute eksperimentidega on haldjad oma dimensioonidetagusesse maailma sisse lasknud midagi väga vastikut. Haldjaid on alles jäänud veel ainult mõni tuhat ja turvalisemat elupaika oleks hädasti tarvis, nii tulebki meele maailm, kus nad kunagi käisid, aga siis polnud sealsetelt elanikelt peale täide midagi võtta. Osavaim haldjaspioon on kohaliku näitsiku mälestused, teadmised ja välimuse üle võtnud (kehal läks kehvemini), oma pikad kõrvad glamuuriga maskeerinud ning uurib nüüd kohalikke olusid. Hämmastaval kombel ei leia ta kusagilt maage, ühiskonna tõelisi valitsejaid - ilmselt on need end väga hästi ära peitnud ja ajavad lihtrahvale mingit soga demokraatiast...

Autor on hulga tekstiruumi pühendanud haldjaühiskonna evolutsiooni ja sealsete intriigide kirjeldamisele. Igatahes avastasid haldjad telepaatilise mõjutamise enne kui kõnekeele ja üldse on nad arendanud maagiat, mitte tehnoloogiat. No et on küll raskeratsavägi, aga nuiad ratsanike käes toimivad pigem ränkasid lahingloitsusid jagavate automaatidena. Ja istuvad haldjarüütlid ükssarvikute seljas - aint et ükssarviku päevane toiduvajadus on 30 kilo värsket liha. Kohati on see haldjarahva asjaajamiste põhjalik kirjeldamine ehk igavavõitugi, aga teisiti poleks saanud seletada vastakuti sattuvate väeosade üsna võrdseid võimalusi. (Kui vastamisi lähevad kaks Eurofighterit ja kaks lohet, siis on tulemus 1:1)

Läbi aegade on fantasy-autorid pisut nagu hädas olnud maagide võitluse jaoks mõistlike algtingimuste defineerimisega. Rääkimata siis võrdsete võiduvõimaluste andmisest maagile ja tavarelvade kasutajale. Just seepärast puuduvad fantasy-maailmadest enamasti ka tulirelvad. Stross on väga asjalikult kirjeldanud mitme väeliigi koostöö tulemusi nii arenenud maagiat kui meile tuttavat tehnoloogiat kasutades. Igatahes leiavad enne, kui noored armunud saavad mahti korrakski teineteise najale toetudes hinge tõmmata, oma õnnetu otsa tuhanded valel ajal vales kohas olnud tsiviilisikud, suurem osa Leedsi animafestivali külalistest, sajad sõdurid mõlemalt vaenupoolelt, aga ka kuri võõrasema, kolm lohet ja kaks õhutõrje-basiliski. Väikese miinusega viis kokkuvõtteks, lahingumüra oli minu jaoks tiba liiga palju.

Teksti loeti inglise keeles
Karske õhtupoolik (1972)
Lembit Vahak
Laekus:
Hinne: 3
1972. aastal võis ju olla väga naljakas, kui müstiline hääl ütleb: "Hing, ära sa Läände mine, seal märatsevad seapäised, karvased...", aga selliste repliikide võlust on tänapäevaks palju kaduma läinud. Heas lavastuses võinuks olla tore õhtutäide, aga samas oli ilmselge, et mitte keegi mitte kunagi mitte kuskil sellist tykki lavastama ei hakka. Lugemiseks on see sotsiaalne satiir paratamatult naiivsevõitu.
Teksti loeti eesti keeles
Sleeping Giants (2016)
Sylvain Neuvel
Laekus:
Hinne: 4
Otsustasin selle raamatu osta peale "Reaktori" uudiskirjanduse rubriigis ilmunud tutvustuse lugemist. Ei hakka seda siinkohal ümber lööma, igaüks võib seda ise sealt või siis raamatu tagakaanelt lugeda. Ilmselt võlus mind seal toodud võrdlus "Marslasega", mis oli tõesti hea ja lobedalt loetav romaan.

Sarnasused "Marslasega" piirduvad siiski jutustamise stiilis, kuid sedagi vaid vähesel määral. Sisult võrdleksin lugu pigem "Kontaktiga". Hmm, kas peaksin nüüd ka esimese arvustajana siinkohal väikese sisuülevaate andma? Ei, sest nagu ma ülalpool ütlesin, võib igaüks seda raamatu tagakaanel olevat netist lugeda ja see on ka täiesti piisav. Pigem püüan oma arvustuses edasi anda oma mõtted, mida romaan mus tekitas.

Stiililiselt on lugu minu jaoks küllaltki uues formaadis kirja pandud ehk siis pea kõik peatükid on intervjuud. Küsijaks raamatu lõpuni tundmatuks jääv kõrge luureametnik (?), vastajateks erinevad projektiga kokkupuutuvad tegelased. Sekka ka mõni üksik "Marslase" stiilis päevikukanne. Väga omapärane viis lugu rääkida ja jätab lugeja fantaasialennule ruumi. Samas polnud romaan mitte nii väga lobedalt loetav kui näiteks seesama korduvalt eelpoolmainitud "Marslane". Ei tekkinud sellist tegelastega samastumist ja tahtmist nüüd ja KOHE teada saada, mis edasi juhtub. Olid mõned ootamatud süžeepöörded ja veelgi salapärasemad tegelased kui peategelase (?) rollis tundmatuks jääv küsija. Kuid paraku jäi oodatud katarsis lõpuks saabumata ning "Kontakti" mõõtu ei venitanud "Magavad hiiglased" kindlasti välja. Ka tõmbas punkti maha viimane peatükk, mis paistis olevat kirjutatud puhtalt selleks, et oleks popp ja noortepärane või siis võimaliku järje tarbeks. Igatahes ei saanudki ma aru, miks seda veel vaja oli.

Aga muidu, kas ma seda romaani soovitaksin? Soovitaksin küll, kokkuvõttes ikkagi hea lugemine ja mõnes mõttes isegi rohkem poliitiline põnevik kui ulme - nii et kui selline žanr istub, siis jah. Ning loomulikult tasub lugeda neil, kes tahavad raamatut lugeda enne kui filmi vaadata - filmiõigused on juba müüdud ja karta on, et film tuleb.

Teksti loeti eesti keeles
Dešimt tukstanciu Einšteinu (1979)
Banguolis Balaševicius
Laekus:
Hinne: 2

Mis krdi kloonimisjutt...? Rakumälu teema, mitte kloonimise! Selle eest, millise iseenesestmõistetavusega ja möödaminnes toodi sisse fakt, et koos geneetilise koodiga saab kloon kaasa ka kogu isiksuse ja teadmised, peaks tegelikult 1 punkti andma. Lõpu eest saab siiski palli juurde, päris seda ma ei oodanud...

Teksti loeti eesti keeles
Netikras milijonierius (1979)
Banguolis Balaševicius
Laekus:
Hinne: 3
Sümbolistlik udutamine. Kujund on võimas ja meeldejääv, kõik muu ei kõlba aga kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Sanderis (1979)
Banguolis Balaševicius
Laekus:
Hinne: 2
Teksti loeti eesti keeles
Kümme tuhat Einsteini (1982)
Banguolis Balaševicius
Laekus:
Hinne: 2
Esimene jutt oli lootustandev: kuskil võsas hädamaandub lendav taldrik, ainus ellu jäänud roheline mehike räägib jahimehele erakordselt lolli juttu ja saab selle eest kaikaga pähe. Peaaegu võiks "kolme" panna.

Edasi läheb laskuvas joones.

Teksti loeti eesti keeles
Eelkäijad (1978)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 4
Nojah, nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi. Mulle erinevalt eelarvustajatest ei jätnud muljet ei "Eelkäijad" ega "Apendiks", "Hauakaevaja" aga meeldis. Lugesin seda Veiko kogumikust ja võtsin siis ülejäänud vihiku ka ette. Kokku tuli napp neli.

Miks just "Hauakaevaja" meeldis? Aga vaat' sellepärast, et lahendus oli ebatüüpiline, samas aga põhjendatud. Kui kirjutatakse 99 juttu sellest, kuidas peategelane oma pruudi kannibalide saarelt ära päästab ja temaga viimasel leheküljel altari ette astub, jääb 100. jutt, milles nende paljaks näritud sääreluudega rannaliival kurni mängitakse, meelde. Eriti veel siis, kui sellise lõpplahenduseni (erinevalt nii mõnestki 99 hulka jäävast teosest) loogiliselt jõutakse.

Kaasarvustaja Ats võiks nende lemmingute peale mõelda, kes uusi maid avastama tormates merre jooksevad. Ka nemad surevad välja - järglasteta...

Teksti loeti eesti keeles
Ravnovesije (1972)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 4
Keeruline on seda teost hinnata. Ulmejutuna on see muidugi jama. Aga arvesse tuleb võtta aega ja kohta, kus see kirjutati: 1972. aasta NSVL-is olid igasugused neljandiku kraadi võrra soojenemised täiesti ни при чём. Ja otsesõnu sellest kirjutada oleks ju võinud, aga avaldada - vaevalt. Nii et "hea" peaks kokkuvõttes hea küll olema.
Teksti loeti eesti keeles
Võbor (1975)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 3
Teksti loeti eesti keeles
Mogilštšik (1975)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 5
Teksti loeti eesti keeles
Appendiks (1968)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 3
Debüüdi kohta lootustandev, aga suures plaanis kehvapoolne - ja mitte ainult vähese originaalsuse pärast. See, kuidas alguses planeeti vaadeldakse ja ülessulanud kivide pärast vaat' et luulevormis kurvastatakse ning pärast ei vaevuta sekkumisega taastatud tsivilisatsiooni kohta suurt midagi ütlema (pidi ju see ju äkitselt tulnukate käeulatusse ilmuma, koos planeetidevaheliste lendude ja kõige muuga!), ei avalda erilist muljet. Kogu võimaliku ajaparadoksi küsimus jääb ka ära.

Samal teemal kirjutas Asimov "Igaviku lõpu" juba 1955. aastal. Loomulikult ei süüdista ma Balabuhhat plagiaadis, aga kui tuli ühele Leningradi poisile 12 aastat hiljem pähe samu ideid arendada, mis siis ikka... Tuli, siis tuli, tubli poiss, aga millest siin vaimustuda...?

Teksti loeti eesti keeles
Predtetši (1972)
Andrei Balabuhha
Laekus:
Hinne: 3
Mida lugupeetud eelarvustajad selles jubinas leiavad, on arusaamatu. Lugesin läbi, kehitasin õlgu, kummitama ei jää. Võib-olla on see minu viga, aga seda, kui keegi lihtsalt mingi idee piirjooned paberile paneb, on mul raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles
Goluboje nebo Zemli (2006)
Juri Nesterenko
Laekus:
Hinne: 4
Jah, selline hästi sile jutt. Ma ausalt öelda ootasin kuni lõpuni, et maandumisel tekkinud probleemid on Maa pealt tekitatud, et tüütutest vanameestest lahti saada nende kangelastena matmise teel. Autoritutvustus andis mõnevõrra lootust, et lõpp võiks õelam tulla.

18.11.2016: Teiselt poolt, kirjeldatud asjaoludel oleks pidanud järgnema viivitamatu elustamine, mis kahe sajandi pärast võinuks suhteliselt edukas olla. Nii et küll dramaatiline, kuid vanamoeline lahendus.

Teksti loeti eesti keeles
Voda i korabliki (1992)
Vjatšeslav Rõbakov
Laekus:
Hinne: 3
Jutus on mõte muidugi olemas.

Aga taevaväravad! On vähe kirjanikke, kes võtavad ette oma peategelast nii pikalt, põhjalikult ja lausa sadistliku mõnuga peedistada kui Rõbakov selles jutus. Teiseks, ma olen alati pidanud jälgiks kirjandust, milles kellegi kauakestvat enesehävitust koos kõigi asjassepuutuvate detailidega kirjeldatakse. Mulle üldiselt aitas mõlemast alates sealt, kus lõbus reisiseltskond metsavana hütikesest lahkus.

Teksti loeti eesti keeles
Domosedõ (1987)
Vjatšeslav Rõbakov
Laekus:
Hinne: 5
Hea jutt. Esmaarvustaja juba kiitis poeetilist stiili ning ka eesti keeles oli teksti nauding lugeda. Igaks juhuks tasub öelda, et originaalgi pole päris konarusteta - tõlkija poolt omavahel antud hinnanguga, et "tundub, et Rõbakovi enda jaoks oli asi selgem ja lihtsam, kui ta kirja sai", peab nõustuma. Täpsustama praegu ei hakka, et mitte loo sisust liiga palju kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Ljubov k Zemle (1975)
Viktor Kolupajev
Laekus:
Hinne: 5
Selles mõttes huvitav jutt, et kasutatud süžee ei saa tõesti toimuda kuskil mujal kui õndsas kommunismis. Paljudes Nõukogude ulmekirjanike tekstides mõjub see tuleviku jaoks kohustuslik ühiskonnakord kroonuliku liialdusena, aga siin ei saaks kuidagi ilma läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Baasi kasutamine