>>
Kasutajainfo

Kuu arvustused:

11.2016
Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid (2016)
Maniakkide Tänav J. J. Metsavana
Laekus:
Hinne: 5

Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed autorid jätkuvalt panustada soovivad ja seda juba tubli viie aasta vältel. “Saladusliku Tsaari” esimesest jutukogumikust alguse saanud nn Ippoliti maailm on seetõttu üpris haruldane nähtus. Nagu sarja peamised eestvedajad ja autorid – J.J. Metsavana ning Maniakkide Tänav – on esimese kogumiku eessõnas öelnud, sai kogu asi alguse köögist, kus viibis ka maailmaloome kolmas autor Jaagup Mahkra. Just seal tulid esimesed välgatused, ideepojukesed ja sinna sekka palju muud pahna, millest hakkasid välja kooruma arad pulstunud sulgedega jututibud. See köök on üks veider asi. Meenub ühe tuntud geeniteadlase ütlus, et mõte eestlaste geenipank luua tuli köögis istudes. Toonane peaminister pidas seda piisavalt hullumeelseks ideeks, et asi töösse anda. Aeg näitab, kas “Saladuslik Tsaar” kirjandusmaailmas taolise ampluaa saavutab, sest hullust on siin tõesti palju.

Aga nüüd asjast. “Saladuslik Tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa” ja sama autoritandemi jätkuromaan “Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid” käivad tegelikult sama jalga ja neid tuleks just sellisena lugeda. Kuigi seda pole kusagil eraldi välja toodud, on tegemist diloogiaga, mis üsna järsult kaheks lõigatud. Autorid ise on maininud, et algne lugu lihtsalt paisus liiga suureks, mistap oli vaja kaks eraldi raamatut välja anda. Kui eelmine osa keskendus peamiselt peategelaste retkega Tarbatu peale, siis antud romaanis läheb lugu põhimõtteliselt samast kohast edasi, kus eelmine lõppes, ja nüüd on siht seatud Uus-Kiievile.

Erinevalt esimesest romaanist oli siinne tihedalt tegevust täis ja mürglit jagus pea igasse peatükki. Kuid see oli mahlane ja mitte kunagi kuiv tampimine. Lugu arenes paralleelselt laante vahel aurumasinatega tammudes, Uus-Kiievi mudastel tänavatel roomates, Maa orbiidil ja virtuaalses reaalsuses kulgedes. Ei puudunud Mandilik lömastamine, robotkostüümid, mehhad, valimatu viina viskamine, kosmoselahingud ja tehisintellektide omavaheline jõukatsumine… sõnaga, siin oli kõike. Võib-olla tulebki nii välja teose negatiivne aspekt – hirmkiire sündmuste areng ja selline lai spekter tegevuskohti ei jätnud palju ruumi hingetõmbeks. Osad rassid(?) said romaanis vähe tähelepanu. Näiteks putukinimestest oleks soovinud rohkem teada saada, et mis asja nad täpsemalt ajasid ning kuidas nende areng on toimunud. Kuid autoreilt on lekkinud infokild, et plaanitavas järgmises Tsaari jutukogumikus võetakse ka need tegelased lähema vaatluse alla. Samas maoljate peatükk pärast lõpulahingut tundus olevat kuidagi liigse elundina romaanile külge augmenteeritud. Venitas asja pikemaks ja olulist infot sealt juurde ei saanud.

Kui mu mälu mind ei peta, pöörati “Kettmõõgaga mõõdetud maas” rohkem tähelepanu Kal’i tegelaskujule (selline korralik Kalvaniseerimine), kelle otseses mõttes vaimne ja füüsiline teine pool Los jättis veidi rõõmsameelselt kohtlase mulje. Seevastu antud romaanis saab viimati nimetatut tegelasest teose peakangelane ja tema sisemaailma avanedes leiame eest päris huvitava karakteri. Los’i eneseotsingud või läheduse leidmine naissoost tehisintellektiga ja romaani transhumanistlikud lõputeemad olid arvustaja jaoks teose präänikuks. Viimane peatükk pani ka muidu puise arvustaja heldima. Raamatus on huvitavaid pöördeid, kus algselt positiivne kangelane osutub reeturist salaagendiks ja samas mõni tigedam tegelane on hingelt siiski hea, nagu ühes korralikus seikluses olema peab. Mõnusat huumorit, vahedat suupruukimist ja pulle stseene jagub ka käesolevasse raamatusse, kuigi olustik on põrsiklikult sünge ja tegelaste käekäik kõike muud kui roosiline.

Raamatu kujunduse kohta on häid sõnu juba teistelt kostunud ja ei saa minagi sellest mööda minna. Stiliseeritud peatükkide alapealkirjad, Meelis Krošetskini suurepärased illustratsioonid erinevatest stseenidest ning lõppeks muidugi raamatu kaanepilt, mis annab hästi edasi Tsaari-maailma sümboliks kujunenud Ippoliti algset vaimsust – need on väga hästi õnnestunud. Tõesti-tõesti, terveid põlvkondi hirmutav satelliitkompleks on tagasi, vihasem kui kunagi varem ja lugejaid ootab ees vägev tulevärk.

Antud romaan sulgeb üsna galantselt ühe peatüki Ippoliti maailmas - Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelase Jaan Kallose lugu saab siin otsa. Või siis teatud määral on see nii. Mitmete teistegi tegelastega jätame romaaniridadel hüvasti, kuid Ippoliti maailm ei piirdu ainult nendega. On lõputult võimalusi soovi korral uusi suundi avastada ning eri nurkade alt mahlaseid alieenilögalikke suutäisi haugata. Arvustaja jaoks oli tegu mõnusalt ladusa lugemisega ja nauditava võimalusega kainest argipäevast joviaalsesse Tsaarimaailma sukelduda.

Teksti loeti eesti keeles
9.2016
The Stealers of Light (1916)
Marie Queen of Romania
Laekus:
Hinne: 2
Edinburghi printsessist Mariest (1875-1938) sai aastal 1914 Rumeenia kuninga abikaasa ja selle staatusega kaasnes kaas kuninganna tiitel. Tema ristinimi oli Marie Alexandra Victoria, aga kuidas nendel siniverelistel perekonnanimega oli, ei suutnud süveneda. Igal juhul olin suures kimbatuses autori nime registreerimisega ja ilmselt võiks targem moderaator seda parandada. "The Stealers of Light`i" 1916. aasta esmatrüki tiitellehel on Marie, the Queen of Roumania. Marie tuntuimaks kirjatööks jäi ilmselt autobiograafia "The Story of My Life", aga ilmus ka ilukirjanduslikke töid. Ma ei julge väita, kui palju neist võis sisaldada üleloomulikku elementi, ent vaadates mõningaid pealkirju ("Ilderim - A Tale of Light and Shade", "What Vasile Saw", "The Dreamer of Deams", "The Lost Princess. A Fairy Tale"), ei välistaks, et neid on siiski rohkem kui see üks. Marie kirjutas nii inglise kui ka Rumeenia keeles.

Žanriliselt liigitub "Valgusevargad" fantasy`sse, ja kui on olemas alamžanr religioosne fantasy, siis see oleks veel täpsem. Peategelane on noor naine Ilona, kes juhtub elama väikelinnas, mille lähedal asuvasse mahajäetud mungakloostrisse asub elama üks maag oma neegrist teenriga. Maag ihkab igavest elu ja tema ainus eesmärk on valmis nõiduda eluvesi, mis selle unistuse teoks teeks. Maag on paheline ja egoistlik, linnakese elanikud kardavad teda, ent naistele ta meeldib, sest pole sugugi vana mees. Ainus neiu, kellel on aga ligipääs maagi juurde, on peategelane Ilona. Neiu mõistab maagi pahelisust, ent justkui mingi võlujõud tõmbab teda ikka kloostrisse. Kuna maagil eluvee valmistamine ei õnnestu, otsustab ta saata Ilona kaugele idamaale, kus kõrbes elavat üks pühamees, kellest kiirgavat Jumala Valgust. On see kujundlik või otsene valgus, jääb esialgu selgusetuks, ent maagi mõju all olev Ilona sõidabki üle merede ja maade kõrbesse, kus koopas elab üksik eremiit.

See eremiit Alawyiola on aga tõelise jumala puudutuse läbi elanud nooruk ja nii pühade püha mees ja nii headuse kehastus, et selle kirjeldus on erakordselt imal. Alawyiola on egoistliku maagi vastand ja ehkki seda kordagi nii ei nimetata, võib ta kujutada endast Jeesust, kes on taas inimesest sündinud ja Maa peale tulnud. Võib-olla on juhus, et Alawyiola ei tea, kes on ta isa. (Wikipedia väitel pöördus kuninganna Marie Baha`i usku, nii et võib-olla tõmban ma kristlusega valesid paralleele). Noore eremiidi missioon on valmistuda inimkonnale head tegema ja selleks kogub ta kõrbekoopas jõudu ja palvetab. Ilona on nooremehe pühadusest nii jahmunud (tolle rinnust ja kätest kiirgab tõesti reaalset valgust ja tema jalajälgedesse kasvavad lilled), et ei suuda Jumala valguse vargust toime panna, ent ei suuda pühakule ka oma missiooni üles tunnistada.

Laias laastus on kogu tekst Ilona süümepiinade kirjeldus ja tema kõhkluste ja kahtluste õhkav kirjeldus. Seda õhkamist võimendab asjaolu, et otseses kõnes on kasutatud arhailist "thee/thou" vormi. Nt lk 69:"Forgive thee? alas, thou art always forgiven, even whilst thou strikest, and therefore no doubt wilt thou strike again! for is not my cowardly surrender an indusment for thee to use me ill once more?" "But, Ilona, for what cruel monster dost thou take me, that thus thou judgest me?" jne. selline vagajenovevalik paatos.

Lugu on väga staatiline ja sündmustevaene ja ega tegelaste kujutamine must-valges võtmes ka midagi head ei tee. Pigem vaatan seda raamatut kui huvitavat artefakti. Ja kui seda raamatut sõna otseses mõttes vaadata (eemalt), siis tundub selline kopsakas 400-lk tükk. Sisse vaadates selgub, et lugu lõpeb lk-l 190 (paks paber) ja kui siis reavahet ja kirja suurust uurida, tekib kahtlus, kas romaani mõõtugi välja annab. Selgus, et ei annagi, alla 38 000 sõna.

Teksti loeti inglise keeles
8.2016
The Serpent: Gameshouse Novella 1 (2015)
Claire North
Laekus:
Hinne: 4
17. sajandi Veneetsias tegutseb üks asutus mis on tuntud lihtsalt kui Mängude Maja. Hasartmängude huvilised kogunevad sinna mängima kõikvõimalikke mänge. Esmapilgul polegi nagu midagi erilist - mõni võidab, enamus kaotavad, mõni laostub... Aga seda kõike jälgivad kõrvalt vahekohtunikud. Vahekohtunikud panevad tähele kui ilmub mõni uus eriti terane mängija, ja võivad pakkuda talle võimalust tulla mängima kõrgemasse liigasse. Kõrgemas liigas ei mängita enam mängulaua taga ja panuseks pole tühipaljas raha. Siin on mängunuppudeks päris inimesed ja panuste osas võiks öelda "sky is the limit", kui 17. sajandi Veneetsias oleks kombeks säärast väljendit kasutada.

Lühiromaanide sarja "The Gameshouse" avaosas satub õnnetult abiellunud juuditar Thene oma pigem jõuka kui nutika abikaasa kannul Mängude Majja, ja samal ajal kui mees ennast edukalt põhja mängib märkab Thene et temale need mängud päris sobivad. Sama meelt on ka vahekohtunikud, ja peatselt seisabki Thenel ees esimene "päris" mäng kõrgemas liigas. Maja on välja valinud neli uut kõrgema liiga kandidaati, kes aga peavad kõigepealt läbima kvalifikatsiooniturniiri. Väga sobivalt peaks varsti ametisse saama uus Veneetsia tribuun, millisele ametikohale on kandidaate rohkemgi kui neli. Jagatakse kaardid ja algab mäng, kus võita saab vaid üks.

Nagu näha, läheneb sari "The Gameshouse" kulunud väljendile "poliitiline mäng" vägagi sõnasõnaliselt - põhimõtteliselt kõik ongi mäng, ja vandenõuteoreetikutel on õigus - mängu juhib nähtamatu salaorganisatsioon! Samas aga tekib küsimus, kas kõrgema liiga mängijad omakorda pole nupud mingis veelgi kõrgema liiga mängus...

Ülesehituse poolest oli tegu igati meeldiva looga. Mäng oli kenasti käikude haaval lahti kirjutatud ja sai kaasa elada peategelasele, kellele loomulikult põnevuse huvides ei olnud kätte jagatud just parimad kaardid.

Omaette tähelepanuväärne on teose õhkkond. Lugemisel tekib umbes selline tunne nagu vaataks mõnda El Greco maali. Meile näidatakse ohtrasti üksikasju nii et lausa silme eest võtab kirjuks. Palju erinevaid tegelasi ("mängukaarte") kes on kujutatud väga värvikalt aga jäävad samas siiski kuidagi ebareaalseks, kahemõõtmeliseks, ja mõjuvad kohati mitte pärisinimeste vaid mingisuguste allegooriatena. Palju antakse edasi 17. sajandi Veneetsia olustikku mille tänavatel ja paleedes tegevus toimub, aga ka sellest on tagantjärele meenutaes jäänud pigem selline tunne nagu kirjeldataks mitte päris linna vaid pildialbumit. Kui see kõik nüüd etteheitena tundus siis sellena ei ole see tegelikult mõeldud. 16. sajandi maali vaadates ma ei ootagi et see mõjuks samamoodi nagu 21. sajandi virtuaalreaalsus.

Kui millegi kallal norida siis teose pingutatult kõrgelennuline stiil võib tunduda ülepaisutatuna ja mõnele lugejale vastuvõetamatuks osutuda.

Teksti loeti inglise keeles
7.2016
The Night of the Triffids (2001)
Simon Clark
Laekus:
Hinne: 5
Kui sain teada, et selline teos on eesti keeles ilmunud, tellisin selle kõhklemata - Trifiidide päeva on omal ajal ikka nii palju kordi loetud, et järg tuli igal juhul läbi lugeda, olgu ta pealegi teise autori sulest.

Eespool on sisu juba enam kui piisavalt ümber jutustatud, ütleksin isegi, et spoilerdatud. Seega ei hakka ma ise seda tegema, vaid kirjeldan pigem oma lugemiselamust. Ja see elamus oli vägev.

Lugu haaras mind esimestest lehekülgedest ning kuigi originaali viimasest ülelugemisest on möödas vähemalt 5 aastat, ei seganud see üldse. Autor ei eelda lugejalt algse teosega kursis olemist vaid seletab ja kirjutab varem või hiljem kõik "Trifiidide päeva" viited lahti. Ja üldse kirjutab Simon Clark täpselt nagu John Wyndham: loo algus on väga sarnase ülesehitusega, peatükkide pealkirjad samuti, kogu jutustuse struktuur ka ja sarnasusi leiab veel teisigi. Vaid ühes aspektis leidsin erinevuse: kui "Trifiidide päevas" jääb roheliste välkude põhjus lõpuni saladuseks (jah, kuuleme nii komeedi kui meteoriidi ja lausa sõjaliste satelliitide teooriaid, kuid autor ei kinnita lõpuni, milline neist õige on), siis "Trifiidide öös" käiakse lõpuks üsna kindel seletus välja. Minu poolest oleks võinud selle otsa lahtiseks jätta.

Lugu on tohutult seikluslik ning seda toetab täiega ka stiil - iga peatüki lõpus on nn cliffhanger (andestage mulle siinkohal see anglitsism) ning seetõttu on võimatu lugemist pooleli jätta. Tegin pause vaid peatükkide keskel ja viimasel sajal leheküljel isegi enam seal mitte, vaid lugesin loo ühe soojaga lõpuni.

Tõsi, olen nõus, et lõpp on vast veidi liiga hollywoodlik, kuid kas siis originaali lõpp polnud? Sealgi tundus veel kümmekond lehekülge enne raamatu lõppemist, et kõik on läbi, kuid ometigi pääsesid kangelased üle noatera. Nii et minu meelest oli seegi osa teosest igati originaalitruu.

Nii et lõppkokkuvõttes olin mina sellise, mõnede arvates fanfictioniks liigituva, järje kvaliteedi üle meeldivalt üllatunud ning ausalt öeldes võiks Simon Clark vabalt meie kangelaste või nende laste ja lastelaste seiklustest edasi jutustada - ta teeb seda lihtsalt niivõrd hästi!

Teksti loeti eesti keeles
6.2016
Süsteem (2016)
Mairi Laurik
Laekus:
Hinne: 1
Mul ei ole tegelikult väga suurt isu seda arvustust üldse avaldada, aga kui arvustus on paralleelselt lugemisega end ise peaaegu valmis kirjutanud, siis oleks jälle loll seda kusagil lauasahtli nurgas vedeldada. Hindest – tehniliselt võiks see ka „kaks“ olla, no et tööd on tehtud ja vaeva nähtud – kahtlemata! – aga ma olen BAASis ühe pannud nt Veskimehe „Haldjaradade ahvatlusele“, mis on „Süsteemist“ kindlasti suurem õnnestumine, nii et kardetavasti ei ole mul ses osas enam üldse mänguruumi.

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Teksti loeti eesti keeles
5.2016
Asunduste öö (2016)
Siim Veskimees
Laekus:
Hinne: 2
Tagakaanel oleva kirja järgi on "Asunduste öö" mõtteline järg Asimovi roboti-tetraloogiale. Tegelikult on tegu ikka päris otsese järje ja omalaadse fanfictioniga-lisaks Asimovi loodud tulevikumaailmale tundsin käesolevas romaanis ära ka vihjed Strugatskite, Simmonsi ja Herberti loomingule.

Tegevusmaailm mulle väga tuttav ei tundunud-kolme esimest Asimovi roboti-romaani sai ürgammu loetud. Kui kaks esimest, viiekümnendatel kirjutatut, jätsid päris korraliku mulje, siis "Koidu robotid" oli juba üsna halb ja neljas romaan jäi minust lugemata. Tegelikult on "Asunduste öös" kujutatud kosmose-tulevikumaailm, kus erinevad koloniaalplaneedid jagunevad kõrgtehnoloogilisteks, pikaealiste üliinimeste poolt asustatud Välisilmadeks ja primitiivsemateks Asundustuseks, puhtalt Asimovi looming. "Asunduste öö" sündmused käivitabki väidetava robotite vandenõu, mille eesmärgiks on inimkonda Asunduste leviku abil primitiivsel tasandil hoida, nurjamise kava.

Romaanis on valesti üsna mitmed asjad. Kogu sündmustik on äärmiselt segane ja kaootiline, tegelasi on palju ning üksteisest ei erine nad väga ei käitumise ega sõnakasutuse poolest-sõltumata sellest, kas tegu on mitmesaja-aastaste välisilmlaste, noorukeste asunike või mingit tüüpi inimrobotitega. Veelgi hullem on aga asjaolu, et romaan on paksult täis dialooge, millega sisuliselt püütakse suuremat osa sündmustikust ja tegevusmaailmast edasi anda, ent mis on äärmiselt tuimad ning lisaks veel mingit punnitatud killurebimist täis. Autor kipub ka justkui ära unustama, et millises aegruumis ta tegelased tegutsevad-kosmosemaailmas mitme tuhande aasta pärast tulevikus hakatakse omavahelises vestluses justkui muuseas analüüsima II maailmasõja süüdlasi või kasutatakse väljendit "Vatikani-tüüpi sõltumatus". Lisaks veel üldine rabedus-näiteks on üks peategelane algul seitsmekümneaastane ätt, siis aga mingil hetkel on öeldud, et näeb tänu noorenduskuuridele välja nagu 40, kusjuures ilmselgelt ei toimunud noorenduskuur vahepealse sündmustiku jooksul.

Mis aga hinde minu jaoks lõplikult "2" pealt tõmbas-aeglaselt arenev ja lahtikeriv sündmustik leiab täiesti ootamatu ning ebaloomuliku lõpu. Ma ei tea, kas autor kavandab romaanile mingeid järgesid või mitte, ent eraldivõetuna kipub see romaan küll kuidagi tooriku mulje jätma.

Teksti loeti eesti keeles
4.2016
Perdido Street Station (2000)
China Mieville
Laekus:
Hinne: 5
Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid žanreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.

Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville`ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega Fotoshop lasknud, vedelama osa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa sülitanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?

Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-perdido-tanava-jaam

Teksti loeti eesti keeles
3.2016
Pimesi hüpates (2016)
Heinrich Weinberg
Laekus:
Hinne: 4
Tähelepanuväärne raamatudebüüt, milles sisalduvad lood paigutuvad kõik ühtsesse tulevikuajalukku ning on kogumikus esitatud kronoloogilises järjekorras, ehkki selle tulevikuajaloo sündmusteloogika täpsem kaardistamine enese jaoks nõuaks lugude läbitöötamist mahus, milleks mul kardetavasti ressurssi ei jagu.

Mõnede juttude vahelt leiab küll päris otsesed seosed, näiteks on "Nurgatagune reisibüroo" üksnes sissejuhatuseks sellele järgnevale hoopis terviklikumale jutule. Samuti leiab Fantaasia jutuvõistlusel teise koha ja hiljem Stalkeri pälvinud "Sipelgalõvi" sündmustik aset samal planeedil kui "Vihma seitse nime".

Neis kahes viimatinimetatud loos on Weinberg vähemalt niisama hea, kui Indrek Hargla oma kosmoseulme kirjutamise perioodi helgematel päevadel 15 aastat tagasi. Samuti on vägagi harglalik ja ühtlasi ka väga mõjus jutt "Kadunud ja leitud", mis sarnaneb üldiselt tonaalsuselt ehk enim Hargla "Minu päevad Liinaga" tsüklile, aga millest saadav emotsionaalne laeng on enam-vähem sarnane sellega, mida oli võimalik saada "Väendrut" lugedes.

Samas ei ole Weinberg üksnes Hargla nägu - "Kui udu hajub" meenutab oma vere- ja kuulirohkusega hoopis Maniakkide Tänava action-lugusid, kannatades ühtlasi rängalt tegelaste, vaatepunktide ja tegevuspaikade rohkuse ning sellest tuleneva skemaatilisuse all. "Kasutusvalmist" võiks seevastu pidada Triinu Merese poolt kirjutatuks, kui raamatukaas muud ei väidaks. Üleüldse on tähelepanuväärne seegi, et seitsmest loost nelja peategelased on naissoost.

Kogumiku ava- ja nimilugu on kogu tsükli seisukohast kahtlemata võtmetähtsusega, kuid adekvaatsemaks hinnanguks peaksin ma teksti veelkord üle lugema, esmalugemise järgselt jäi häirima sündmustiku hüplikkus ning liiga rohke info kokkupressimine liialt vähestele lehekülgedele (eriti loo teises pooles).

Weinbergile stiili juurde kuulub tekstide varustamine väljavõtetega infomaterjalidest (millega paari loo puhul on liiale mindud) ning samuti on talle ainuomane vandesõna "saast", mida absoluutselt kõik Weinbergi tegelased eksklusiivselt kasutavad ning mis on peaaegu sama kummastav kui Lew R. Bergi legendaarselt nõme "härjasitt".

Minu meelest on Weinberg sündinud jutuvestja ja ilmne pretendent kohale eesti ulmekirjanduse kõige teravamas tipus; hing tahaks juba sellele raamatule hindeks panna viie, aga mõistus paneb sellele impulsile veto.

Teksti loeti eesti keeles
2.2016
The Martian (2014)
Andy Weir
Laekus:
Hinne: 4
Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles
1.2016
Ghostwritten: A Novel in Nine Parts (1999)
David Mitchell
Laekus:
Hinne: 4
Käisin 2013 aastal kinos "Cloud Atlas"-t vaatamas ning täitsa meeldis. Uurisin hiljem natuke filmi tausta kohta ja selgus, et põhineb David Mitchell`i samanimelisel raamatul. Aga sinna see jäi sest ega kõiki maailma raamatuid raamatuid ei jõua ka läbi lugeda.



Paar nädalat hiljem jäi Goodreads`is silma, et Metsa Vana loeb "Pilveatlast", mis tekitas juba sutsu suurema huvi. Millalgi raamatukogus riiulite vahel lonkides tõmbasin riiulist kogemata hoopis "Varikirjas" välja. Natuke pani kõhklema raamatu staatus - autori esikromaan. Samas sirvides tundus sümpaatne, lisaks tundub Varraku sari "Moodne aeg" kandvat mõningast kvaliteedimärki. Kuid olegem ausad - vaid Viktor Pelevin ("Tšapajev ja Pustota") ja Anthony Burgess ("Kellavärgiga apelsin") on sarjas tuttavad nimed, teiste peale ei oska isegi õlgu kehitada.



David Mitchell on suhteliselt noor inglise autor (1969 aastal sündinud), kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat. Viis romaani kirjutanud (kaks on eesti keeles ilmunud), eelmisel aastal külastas ka kirjandusfestivali "Head Read". Elanud pikamalt Jaapanis, praegu Iirimaal Clonakiltys väikelinnas. Raamatus on ka tunda, et nii mõndagi on autor enda elust ja reisidest ammutatud (üllatus-üllatus).



"Varikirjas" koosneb sisuliselt üheksast novellist, kus erinevad tegelased ja tegevuspaigad siin ja seal lõimuvad, ka on teemakäsitlus sutsu sarnane. Mängumaa on Euroopast Aasia servani, sisu poolest on nii krimihõngulisust kui mälukirjandust, isegi ulmet. Autor tutvustab Hiina kultuurrevolutsiooni, näitab mis toimub kõrgtehnoloogia kullissidetaguses, kujutab ööd raadiosaates, valgustab varikirjanike maailma. Minu jaoks on raamatu läbiv joon häda&viletsus ehk siis elu ilusate pisiasjade asemel kujutab autor pigem tumedamat poolt. Samas see pole läbinisti lohutu ja nukker, eks nalja saab ka ja pulli peab ise tegema kui ka elu täiest nõust nöögib. Tihtipeale tähendab see seda, et tuleb olemasoleva eluga teha lõpparve ja pea ees tundmatusse söösta (või siis pöörduda juurte manu tagasi).



Mõni tegelane ja novell kulus ludinal ja neelasin mõnuga, kahjuks oli meepotis ka tõrvatilku. Eks kindlasti on see maitse asi, ei vaidle üldse vastu. Üldine lobe ja lõtv dialoogikeskne stiil läks ühes novellis mu jaoks selgelt liiale, lisaks hakkas tegevus vägisi narkotrippi meenutama. Samuti üks peategelane oli lihtsalt eemaletõukav (mis oligi ilmselt eesmärgiks) ning see tõmbas ka natuke hoogu maha. Aga üldiselt läksid need 500 lehekülge kiirelt ning lugemist ei kahetse.



Seega kuna raamat koosnes sisuliselt kümnest osast (üheksa pikemat ja üks laastuke) siis poolteist punkti sikutan maksimumist alla. Üks siis ülalmainitu pärast ja poole seetõttu, et mingi asi kergelt häiris kogu aeg lugemise ajal. Alles lõpupoole sain aru - siit ja sealt kumab läbi "ma olen nii hea", "vaata-vaata mind" suhtumine. Nagu üks teine inimene ütles kuulsa telekoka kohta: "Hõh, ma tunnen sarnast ärritust Jamie Oliveri kokaraamatuid lugedes: retseptid on tegelikult head ja inspireerivad, aga millegipärast on iga rea vahele kirjutatud “vaadake, ma olen nii lahe! ma olen popp ja noortepärane! Jee!”"



Aga sellest hoolimata väga korralik tükk lugemist. Iseasi kas mõnda teist teost samalt autorilt tahan veel lugeda.

Teksti loeti eesti keeles
12.2015
Klaasmeri (2015)
Mari Järve
Laekus:
Hinne: 3
Palun väga! Käesoleva autori kaks romaani on näide sellest, et ulmekirjutaja tee lugejani ei käi tingimata mööda nõiaringi Reaktor-Algernon-Täheaeg ning ei eelda lühivormide teatud tasemel valdamist. Kui Järve debüüdiks oli marginaalselt ulmeline katastroof- või hoiatusromaan, siis teine romaan on samavõrd marginaalselt ulmeline katsetus fantasy vallas.

Romaani tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, kus elavad pärisasukateks olev metsa- ja sisserännanud mererahvas. Mererahvas on selline progressi esindaja, metsarahvas ammutab jõudu loodusest ja maagiast. Omavahel suurt läbikäimist ei toimu, rohkem pinges on end allajäänutena tunnetavad metsaelanikud. Keskseid tegelasi on põhimõtteliselt kolm - kõik naissoost ja noored.

Mererahva sekka kuuluv Asel on teose nö valvefeminist, kes soovib õppida ravitsejaks isekal põhjusel (isa ja õe tervislik olukord), kuid kuna selles ühiskondlikus formatsioonis naisi päris inimesteks ei peeta, on see tal raskendatud. Peaksin lisama, et tol tüdrukul on raskendatud kõik, mis ta ette võtab, sest ta on suuteline oma plaane hetkeliselt kõrvale heitma, kui liivatera kinga satub. Nii hülgab ta plaani arstiks õppida niipea kui talle tundub, et kool ei suuda talle väärilisi tarkusi pakkuda ning peseb oma käed puhtaks parema ülikooli asutamisega seotud tegevustest, kui esimesed kohalejõudnud õppejõud ei ole tema arvates piisavalt kompetentsed. Teisisõnu, palju kära, vähe villa.

Metsarahva hulka kuuluv Reu on samuti ebaõnnestuja - graatsia-märter, kes peab edastama Klaasmere teisel kaldal elavatele hõimuvelledele salasõnumi, aga jätab sinnapaika oma ülesande ja ohverdab oma sotsiaalsed sidemed niipea kui näeb, et ka mererahva liige (Asel) võib olla inimene.

Kolmas naispeategelane - prostituudi tütar, kes otsib oma isa - on üksnes visandlikult kujutatud.

Romaani algus mulle meeldis, aga sündmustiku lahti rulludes kipub domineerima ninnu-nännusus ning hoolimata ühest, justkui vormitäiteks lisatud seksistseenist, on teos olemuslikult rõhutatult aseksuaalne. Ei puudu ka lugeja eksitamise elemendid. Näiteks ühes stseenis näeme mererahva jõuka suguvõsa võsu Tollegarn Ondeldi eliitväeosa katsete osaks olevat julguseproovi edukalt läbimas. Nooruk nimega Ratker Oriss kukub samas katses läbi. Esimene läheb ühes relvakonfliktis kaotsi ja lõpetab orjana metsarahva juures, teine aga kaotab põrumise tõttu näo ja matab oma valu hooramisse ja valenime taha. Mõni aeg hiljem põgeneb üks prostituut kaljusaarele ja sünnitab seal tütre, pärandades tollele teadmise, et tema isa on Tollegarn.

Kes on tütarlapse päris isa jääb selgusetuks nagu ka vajadus Ratkeri tegelaskuju järele - olenemata sellest, kas ta on seemne andja või ei. Enamgi, romaan pigem võidaks kui kaotaks midagi isa otsiva tüdruku tegevusliini puudumisest ning laiemas plaanis soovitaksin autorile järgmise teose kirjutamisel juba heaga pooled planeeritud tegelastest välja praakida, kui nendega midagi asjalikumat ette ei võeta, sest sama häda - liiga palju sündmustikuga lõdvalt seotud kõrvaltegelasi - kimbutas ka tema esikteost.

Iseenesest mõtlen ma, et kui imeulme, milline termin teose kaant ehib, on kasutusele võetud tähistamaks fantasy ainelist fan fictionit, siis on romaan üpris hästi kategoriseeritud. Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles
11.2015
Press Start to Play (2015)
John Joseph Adams Daniel H. Wilson
Laekus:
Hinne: 5
Ma olen vähemalt veerand sajandit igal võimalusel korranud, et mingi loo nautimiseks on selle põhjal tehtud filmi vaatamine kõige mõttetum. Raamatu lugemine annab kujutlusvõimele rohkem tegevust. Ning alles sama loo põhjal tehtud arvutimäng sunnib süvenema kõigisse pisiasjadesse - et üldse järgmise episoodini jõuda. Selleks peab lugu muidugi piisavalt hea olema. Muidugi on kirjandustunnetus ja mängutunnetus erinevad asjad. Kogumiku eesmärgiks seega katse mängutunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda. Paar lugu on ka varasemast ajast, suurem osa aga just selle kogumiku jaoks kirjutatud.

Tundus tarbetu hakata lugusid ükshaaval arvustama, sest mõne kohta pole kuigi palju öelda. Kahest olen küll ka eraldi kirjutanud ja kui neile kolmas lisada, siis võiks selleks olla Howey "Select Character". Aga sellest allpool. Teatud dihhotoomia on kogumikus juba idee poolest, kui üks koostaja - Adams - on rohkem kirjanduse poolelt ning Wilson jälle teaduse ja arvutite poolelt. Sama siis ka autoritega, on neid, kel kirjanikuna mitte ainult kogemust, vaid ka tunnustust, ning neid, kellele arvutite hingeelu väga hästi tuttav. Mõnedki arvutipoole esindajad on osalenud ikka väga, väga legendaarseid mänge teinud kollektiivides. Aga paraku on mängud muutunud tõesti kollektiivseks loominguks, uute Roberta Williamsite jaoks, kelle kiiksuga huumorimeelt oleks mängides selgesti tunda, pole enam kohta. On tüüpilised lõksud, kuhu nii kirjanduse kui arvutite poolt tulles võib sattuda. Kirjanik võib mängu kasutada küll taustana, kuid ajada mingit "kirjanduslikku" asja ning mängutunnetus jääb puudu. Või siis püütakse enda jaoks haaravaks osutunud mängukogemust edasi anda lihtsalt toimunu kirjeldusega - tulemus on umbes sama, kui proovida näiteks "Enderi mängu" romaani kõigis selle nüanssides kümnel leheküljel edasi anda. Ja teisalt - IT-inimene võib arvutipoole täpselt paika saada, kuid jutu süžee osutub mitte eriti originaalseks.

Kui tuntud kirjanikest oli näiteks Holly Black võtnud endale sobiva ülesande ja sellega kenasti hakkama saanud, siis pärines ka kogumiku kõige loetamatum jutt nö päriskirjanikult. Või, noh, mul on paar T. Coraghessan Boyle`i teost isegi paberkandjal olemas ja romaaniks vormistatud juhtnöörid algajatele kanepikasvatajatele olid päris naljakad. Värk eluhetkede taasläbielamise masinaga poleks aga pidanud sellesse temaatilisse kogumikku sattuma, see hinges urgitsemise lugu jäi mul lugemata. Palju parem polnud ka Ken Liu postmodernne steampunk, aga selle ma lugesin vähemalt lõpuni. Ning kui ma seni olin pidanud Cory Doctorowi kohati huvitavate ideedega autoriks, kellel lihtsalt mõtete jutuks kirjutamine iga kord välja ei tule (ent siiski paremini kui Bruce Sterlingil), siis antud juhul paljastab ta end küll haleda sotsialistina - veel hullem, sellest käkist kasvatas ta terve romaani "For the Win".

Aga õnnestumistest. Endalegi üllatuseks pidin tõdema, et kõige sugestiivsemalt mõjusid kirjeldused tekstipõhistest mängudest. Üllatuseks seepärast, et ise ma neid väga mänginud ei ole - hea küll, Hitchikerit ja Amberi printse proovisin, aga eriti kaugele ei jõudnud, ka ei õnnestunud mul nende abiga laiendada oma arusaamisi arvutis toimuvast. (Sierra OnLine mängud õpetasid vähemalt memory dumpides tuhnima jne.) Aga nii Holly Black kui Chris Avellone suutsid mu oma teksti sisse tõmmata küll. No ja Roguet ning sellelaadseid on mängitud ikka kuude kaupa - Laidlaw kirjeldatu meenutab pigem Nethacki, tekitades meeldiva äratundmise. Teisest küljest, Oregon Traili olen ma mänginud küll, aga kuna kodanik Wassermanil on see vaid taustaks lesbilise armastuse nüanssidest rääkimisel, siis mingit resonanssi ei tekkinud.

Moodsatesse point-and-click fps-idesse on arvutis lihtne sisse elada, neist kirjutatut pole aga reeglina nii tore lugeda. Howey on sellega siiski hakkama saanud. No on noor abielupaar. Mehele meeldivad arvutimängud, naisele mitte eriti. Naine on väikse lapsega kodus ja leiab lapse lõunauinaku ajaks endale siiski huvi pakkuva mängu. Või õigemini enda variandi sellest. Mingi CofD laadis fps, alguses laaditakse osalistele lahingvarustus selga ja seersant jagab ülesandeid. Selle osa jätab naine vahele, läheb lattu, viskab kogu antud varustuse maha, võtab selle asemel püstoli, AK47 - sest selle juurde käib tääk - ja viis veepudelit. Ning pistab liduma. Linnamaastik, helikopterid, tankid, islamiterroristid - kuu aja jooksul on naine selgeks õppinud, kuidas mitte kohe surma saada. Vahepeal tuleb mees koju ja imestab. Kipub õpetama - sealt oleks snaiperpüssi saanud, seal selle tünni õhku laskmisega tohutult pointse teeninud. Naine vastu, et ei kogu pointse vaid läheb poodi. Pood on linna teises otsas, poe tagahoovis on aga peenramaa tomatitaimedega. Täägiga saab mulda kobestada, veega taimi kasta. Tomatid muudkui kasvavad. Puänt on lool ka. Nii et saab küll. Ka kaasaegsete mängude tunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda.

Teksti loeti inglise keeles
10.2015
Püha ja õudne lõhn (2013)
Robert Kurvitz
Laekus:
Hinne: 5
Misasja, ma polegi siin arvustanud?

See viga tuleb parandada?

Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat”*, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Eriti veel Baasis, kus ühele üldse ei meeldinud =)

Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle motivatsiooni ka allolev lugemissoovitus valmis kirjutada. Sest võib-olla ei leia minu moodi inimesed nende eelnevate muljetuste põhjal seda raamatut üles, ja sellest oleks kahju.

See võiks ju minu moodi inimestele tõeliselt hea raamat tunduda.



Romaani sisu ma väga ei tahaks siinkohal kokku võtta. Just seepärast, et ilmselgelt võimaldab „Püha ja õudne lõhn” mitut moodi lugemist ja ühe meetodi ettekirjutamine tundub õelana nii teose kui lugeja suhtes. Siiski, kui te pole raamatut näinud ega seni ühtegi lugemismuljet lugenud, siis siin on teile kõige esimene ja silmatorkavam kiht: kui ma püüdsin seda teost kursusekaaslasele ühe sõnaga kirjeldada, nimetasin teda nostalgiaraamatuks. Kakskümmend aastat tagasi läksid kaduma neli tüdrukut ja nüüd, need kakskümmend aastat hiljem, otsivad kolm kutti neid ikka veel.



Sest paradiis on kadunud, aga nad ei lepi.

See ei ole mõistagi kõik. Nagu te arvata võite, peab tegu näiteks olema ulmeraamatuga, muidu teda "Algernonis" ei arvustataks. (No ma kopisin arvustuse sealt siia, mis te tahate?)

Nende edasiste kihistustega on aga natukene karm lugu. Mida sügavamatega, seda karmim – neid antakse tükkhaaval ning kui on olemas raamatut, mis premeerib korralikku, süvenenud, põhjalikku lugemist, siis „Püha ja õudne lõhn” on just seda. Seda mitmel põhjusel.



1. Esimene ja raamatut juba lugenud inimesele ilmselt üsna südamelähedane punkt: saada raamatus toimuva taustalugu, põhjused ning tagajärjed endale süsteemina silme ette nõuab lugejalt intensiivset mõttetööd. Romaan on tegelikult üsna kergesti loetav, vast mitte päris kahe-tunni-lugemine, aga üldiselt huvitav, kaasahaarav ja hea rütmiga.



Aegade vaheldumise juures hoiab autor lugeja kätt ja mõistlikku tempot, nii et sul on enamasti üsna täpne ettekujutus, millisest hetkest on parasjagu jutt ja kuidas see suhtestub teiste ajamomentidega. Tegelaste vaatepunktide vahetumine on ilmne ja (peaaegu) ilma lõksudeta, lugejat ei peeta lolliks, aga ei vaevata ka just ülemäära – kui sa millestki aru ei saa või see sulle huvi ei paku, on võimalik hajameelselt üle libiseda ning põnevad asjad rulluvad ikkagi arusaadavalt edasi – ning siis, kui sa oled jõudnud raamatu lõppu, on sul korraga üleni petetud tunne.

Kogu aeg oli mõnus, lihtne ja jälgitav lugemine, oli nauding ja selgelt nähtav rada. Ja nüüd on sul äkitselt ainult suur segadus.

Julgen väita, et seda kaheldamatut lõpufrutratsiooni ei olnud minul üksi. Mant "Reaktori" arvustuses oletab, et mingit korralikku lõppu ei ole. Rein Raud "Goodreads`is" ei näri samuti läbi. Võrgumuljetustest leidub mitmel pool kaebusi, et häh, tundus nii hea raamat ja siuke lõpp siis.



Mitmel pool olen ka lugenud arvamust, et selle raamatu maailmas on liiga palju detaile. Autor ei ole suutnud ebaolulist välja heita.

Niisiis. Nüüd järgneb strukturaalne (mitte sündmustikuline) SPOILER ja ühtlasi vastulause eelnevale kriitikale:



Olge hoiatatud ja samas lohutatud – teil on raamatu lõpuks lahendustükid käes. Tundub küll, et on lahtine lõpp, ja kui ta sellisena teid rahuldab, laske olla. Aga kui ei rahulda, siis ärge seda „miks ei ole korralikku lõppu”-juttu uskuge.



Teil on tegelikult tükid olemas. Kurvitz tõmbas teil vaiba alt sellega, et tekst tundus kerge ja jäi mulje, et kõik selgitatakse mingil hetkel üksipulgi lahti – ja siis ta üldse ei teinud seda. Aga tegelikult, tegelikult on lugejal kogu info raamatu lõpuks olemas. Vaja ainult puzzle kokku panna.

Mina panin, aga mitte üksi. Ma pole nii kiire ja klaari taibuga.

Aga ZA/UM on sõpruskond. Ja see raamat räägib oma pealmise kihina kolmest sõbrast, kes lahendavad mõistatust, tõenäoliselt kuritegu.



Kui teil on lugevaid sõpru, on niisiis täiesti kohane suruda neile esmalt raamat pihku (nagu minu sõber minuga tegi) ning seejärel, kui nad on lõpuni lugenud, kummarduda üle tühja näksivaagna ja pooltäis klaasi nende hämmeldunud nägude suunas ja küsida: „Noh, kas saite midagi aru?”



Seejärel saab tuliselt žestikuleerida, vanduda, uriseda ning panna ühiselt kokku, kes millest aru on saanud ja kas neist arusaadavatest kildudest moodustub mingi Süsteem.



Teate seda tunnet, kus mingi täiesti võimatu olukorra või ülesande kallal pead murdes korraga asjad paika hakkavad loksuma ja lahend hargneb su ees lahti nagu vana kampsun kogenud harutaja käes? Neetult hea tunne on.



2. Kurvitz kasutab metafoore ja metonüümiaid teistmoodi.



Olavi Ruitlane oma „Postimehes” ilmunud arvustuses (see on seni mu lemmikarvustus „Pühale ja õudsele lõhnale”) ütles nii: „Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.”

Kummaline ja kaunis on see kujundikasutus (ja mittekasutus) ning juba ainult see on üks väga hea põhjus seda raamatut teist korda lugeda. Näiteks kohe pärast seda, kui oled, silmad vidus ja hambad pingutusest irvel, välja mõelnud, mida tähendas lõpp. Teha ta uuesti lahti ja lugeda kasvõi esimest peatükki. Näha, mida Kurvitz on oma tekstiga teinud.

Imelisi asju, imelisi asju on ta teinud!

Kõrvalepõige



Lisaks neile imelistele asjadele on ses teoses veel üks oluline keeleline omapära. „Püha ja õudne lõhn” on raamat keeles, milles ma pole seni ühtegi head raamatut lugenud.

Ei, ma tean seda keelt küll. See on keel, mis on mu igapäevane keel, keel milles ma mõtlen ja loen ja kirjutan, mida ma räägin ja kuulen ja mõistan pikemate selgitusteta. See on keel, mis ei vaja tõlget, vaid millesse ma tõlgin teisi keeli, ja oh kui hea on selles keeles midagi kvaliteetset lugeda!



„Püha ja õudne lõhn ”on kirjutatud keeles, mida ma heast raamatust seni tõesti kordagi leidnud ei ole – Kurvitz on kasutanud vaieldamatult keerulist relva, ta on kirjutanud kaasaegses eesti keeles. Keelt, mida me kasutame netis ja kõnes ja mitteametlikes mailides, keelt, mis tuleb minu 34-aastasesse ajju otse ja ilma filtrita.

Ise ole ma selles keeles ilukirjanduse kirjutamise ees tagasi kohkunud. Seda keelt on ju raamatupoes näha küll, blogiraamatutes ja reisikirjades, teostes, mida ma kulmukergitusega korraga „lohakaks” ja „kohmakaks” ja „ülepingutatuks” hinnanud olen.



„See keel,” mõtlesin ma, „see ei sobi ju heasse raamatusse!”

Headest raamatutest, ka hea eesti kirjaniku omadest, hästi toimetatud tõlgetest rääkimata, leiame me ühe teistsuguse keele. Sujuva, silma mitte riivava ja mõnusalt loetava – aga oma struktuuri, lauseehituse ja kõla poolest kuhugi eelmise sajandi kuuekümnendatesse kuuluva eesti keele. Kuidagi oleme me ära harjunud sellega, et kirjanduslik keel peab olema kas kohmakas ja tobe-lobe, kange ja veider „moodsusele” pretendeeriv – või korralik, õige, viisakate ilukeerdudega ja vanamoodne. Nii kasutame me seda kena ja sünnist vana kooli keelt alati, kui tahame tõsiseltvõetavad olla, kirjutada nii, et meid usutakse ja kuulatakse.



Nüüd tuli aga Kurvitz ja näitas, et kaasaegset keelt ei pea tõrjuma luuletustesse, blogidesse ja ülbemasse ajakirjandusse, kaasaegne keel on proosakirjanduse jaoks kuld, kui teda hästi kasutada.



Ta läheb otse ajju ja hakkab seal asju tegema, tõlkimiseks boksipeatusi tegemata, ja temas mahub seega palju rohkem mõtteid korraga pähe.

Kõrvalepõike lõpp



3. Ühte mitte kuigi paksu romaani on ära mahutatud mitu päris head lugu. Lisaks ilmselgele, sellele saladuse-uurimisele, mille juurde autor meid sõbralikult kättpidi juhib ning peaaegu lõpuni kontrollib, kas lugeja on ikka kaasas ning saab aru, on seal mitu kaugemat taustalugu ja -ideed, mis on põnevad, esitavad põnevaid küsimusi ning vähemalt minu mõtte panid küll tööle ja rändama. Need lood esitavad vaikseid pealetükkimatuid küsimusi ühiskonnakorralduste, inimmõtte jõu, olematuse ja oleva vahe, eneseohverduse, fanatismi, inimlikkuse ja inimeseks olemise erinevuste ja võimalike nüansside, patu eksistentsi või mitteeksistentsi ja selle kohta, mis siis ikkagi on elus küünlaid väärt.



Sellised intelligentselt ja pealetükkivuseta esitatud lisalood mõjuvad nagu pähkliglasuur jäätise peal (tingimusel, et sulle maitsevad nii jäätis kui glasuur). Et jäätis oleks ka ilma hea, aga tundes rabedat piimašokolaadi suus magusalt murdumas, tunned ka, kui hea on see, et keegi glasuurimise siiski ette võttis.



Mingi lisasoovituseta raamatut süvenemisega lugeda, on „Püha ja õudne lõhn” oma põnevusele ja intellekti premeerivale struktuurile lisaks lihtsalt väga ilus, väga poeetiline ja kohati samas ehmatavalt päriseluline teos. Ta puudutas mind lugedes samamoodi nagu head luuletused – näidates ootamatul hetkel ning sama ootamatul moel seda naljakat, korraga nähtavat ja varjatud osa meist, kus kõik inimesed on ühesugused lollakad. Näitab sarnasust seal, kus ma võib-olla pole seda kunagi varem märganud; iseloomustab mulle tegelast, hoides samal ajal mu ees nurga all ka peeglit ja ma näen korraga ehmunult, et oh.

See tüüp ongi nagu mina.

Mina olen nagu tema.

Sellised me olemegi.

Äratundmist tuli võib-olla rohkemgi, kui mugav oleks – aga ega ma samas usugi, et väga hea raamat peaks olema mugav lugemine. Mõnus, jah. Naudingut peaks lugemine pakkuma. Aga lugemisnauding oli absoluutselt ja salgamatult ka olemas, mugavusepuudusest hoolimata.

Või pigem just selle pärast.

Kokku oli minu jaoks tegu viimaste aastate võimsaima lugemiselamusega eesti kirjanduse raames ja raamatuga, mida ma soovitan ja meelsasti välja laenan. Sest ma leian, et ta on lugemist väärt.



Kui nüüd vaadata lubadust, et tegu peaks olema proloogiga romaanisarjale, pean küll Rein Rauaga nõus olema. Ehk siis mina kardan samuti, et tuleb Matrix II. Või kui tahta teha sama hea, siis ilmub järgmine osa ilmselt kümne aasta pärast.

Aga eks ma natuke samas ka loodan, et tuleb varem ja tuleb sama hea. Lõpuks on ju ometi ka võimalik, et Kurvitz ongi geenius, mitte lihtsalt pikaajalise pühendunud tööga imet teinud andekas noor autor.

Meie meeletus maailmas on kõik võimalik ja inimmõtte jõud suurem, kui keegi aimata oskab.

Teksti loeti eesti keeles
9.2015
The Tomb of the Old Ones (1999)
Colin Wilson
Laekus:
Hinne: 4
"The Tomb of the Old Ones" on järg Lovecrafti krestomaatilisele lühiromaanile "At the Mountains of Madness" ja on mahult umbes sama mõõtu (ligi 100 lk). Lugu on ilmunud paberil esimest korda mahukas antologias "The Antarktos Cycle" (Chaosium, 1999), mis koondab lisaks Lovecrafti tüvitekstile teisi Cthulhu Mytosesse paigutuvaid Antarktika-teemalisi lugusid ja ka E.A. Poe "Arthur Gordon Pymi lugu", mis mõjutas HPL-i "Madnessi" kirjutamisel. Nii et soliidne seltskond. Colin Wilsoni tekst on toimetamata kujul ilmunud varem mingisugusel Wilsoni interneti-fännilehel, mille nime ega võimalikku varasemat ilmumisaastat ma öelda ei oska.

"Muistsete hauakambri" tegevus toimub umbkaudu 1990-ndate alguses, ent eellugu ulatub 1920-ndatesse ja 30ndatesse. Lugu jutustab meile üks noormees, ärksa meelega üliõpilane, kelle nime - Matthew - nimetatakse romaanis minu meelest ainult ühe korra. Matthew on üldiselt tavaline intellektuaalide peres kasvanud noormees, ent tema erihuviks on kujunenud Antarktika. See näib olevat juba perekonnaviga, sest ka tema vaarisa, eriti aga vanaisa olid valdkonna tunnustatud autoriteedid. Matthew vanaisa lugu enne II MS on autor oskuslikult põiminud professor Charles Hapgoodi teooriaid sellest, et Antarktika on olnud kunagi asustatud, seal on iidseid linnu, mis tänapäeval kõik paksu jääkihi all. Charles Hapgood (1904-1982) on loo esimeses pooles ka tegelasena sisse toodud. Tema raamat "Maps of the Ancient Sea Kings: Evidence of Advanced Civilization in the Ice Age; 1966) innustab peateglast Antarktika tsivilsatsioonide teemasse põhjalikumalt süüvima. Kui Hapgoodi teooriad langesid 1960-ndatel tõsiste teadlaste fookusest välja. Nende naeruväärsust suurendasid 1960-ndatel ilmunud pseudoteaduslikud, ent väga populaarsed teosed, mis seostasid uusaja alguses joonistatud Antarktika ranniku kaarte UFO-delt tehtud aerofotodega. Louis Pauwelsi ja Jacques Bergier´ "Les Matin de Magicians" ja eriti Dänikeni "Chariots of God" lõid Hapgoodi raamatule ebameeldiva konteksti. "Muistsete haua" esimene, dokumentaalsusega põimitud kolmandik on Wilsoni teksti parim osa.

Kui peategelase vanaisa ajal ei olnud võimalik tehnika arengu tõttu uurida võimalikke tsivilisatsiooni jäänuseid Antarktika jääkihi all, siis Matthew ajal on asjad arenenud. Siiski mitte nii palju, et vaja ei läheks ulmelisi vahendeid. Nendeks vahenditeks on laia profiiliga leiutaja Trask, kellel on parajasti käsil võimsa laseri arendamine, ja ekstrasensoorsete võimetega kena neiu Inga, kes suudab koos oma sama võimekate õdede-vendadega laserile veel ekstra-võimsust juurde anda. Matthew õnnestub veenda Traski ette võtma uut Antarktika-ekspeditsiooni, et laseriga jääkihile säru teha. Ekspeditsioon leiabki aset ja Matthew rõõmustab, kui ka tema kaasa kutsutakse.

Siis aga on noormees sunnitud mõtlema muutustele, mida ta tajub oma psüühikas: ilmuvad kummalised unenäod, kus ta nagu viibiks muistsel jäävabal Lõunamandril. Ta ei viibi seal mitte inimesena, vaid mingi kummalise looma ja taime tunnustega olevusena. Pikapeale mõistab ta, et talle antakse telepaatiliselt infot mineviku ja võib-olla ka tuleviku kohta. Kas info edastajal on aga head või halvad kavatsused, kas saabuvad nägemused pole mitte lõks, millega inimesi meelitatakse vabastama jääkihi alla vangistatud kurjust? Antarktikasse ekspeditsioonile abiks saabuv ekstrasenss Inga igal juhul hoiatab jääpuurijaid. Matthew hakkab saama toimuvast täielikumat pilti alles siis, kui isa saadab talle lugemiseks Lovecrafti "At the Mountains of Madnessi".

Niisiis - Antarktika teemaline lugu, Muistsed (Olde Ones) ja šogotid, Mythos, õnnelik lõpp. Teksti lugedes jääb mulje, nagu oleks see kirjutatud pigem 40-50 aastat enne ilmumist, st mõjub veidi arhailiselt või vanamoodsalt, mis ei ole aga etteheide, vaid pigem konstateering.

Teksti loeti inglise keeles
8.2015
Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)
Maniakkide Tänav
Laekus:
Hinne: 5
"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"

Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.



Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).



Täpsemalt on peategelasteks külapoiss Mudrumuna, kes ohverdatakse kohe raamatu alguses pahelisele lummutisele nimega Kolbakorjaja ning noor rüütel Tõus, kelle isa Kae on otsustanud tavalise ja traditsioonilise suremise asemel lasta endast ebasurnu teha ja sedasi suguvõsa ja maavaldusi edasi valitseda. Tema ainus poeg ja pärija Tõus pole sellise asjadekäiguga eriti rahul ning saadetakse seetõttu sõjakäigule elavate maailma vastu, et mees seal mõõga ja tulega omale isikliku uue maavalduse hõivaks. Ei pea siinkohal vastu ja tsiteeriks teost:



“Kae püüdis naerda, kuid isegi tema naer meenutas juba surmakorinat. „Sul on õigus, vana korjus. Soiulind, kooljalind. Olen alati manalasi imetlenud. Ka mu pojale oleks see õige saatus. Olen siin voodis hinge vaakudes ikka mõelnud – see ongi Murekingu suguvõsale õige viis elamiseks ja suremiseks. Sünnid, paljuned ja kooljastud. Niiviisi kasvab jõud iga põlvkonnaga ja vereside ei lase meil üksteise vastu astuda. Ükskord valitseb Murekingu suguvõsa veel tervet kuningriiki”



Asjad, mis tegid teose mulle ääretult nauditavaks oli teksti lobe kergelt voolav stiil ning nauditav must huumor. Kõik need kooljad, ebasurnud, elusalt keetmised, pealuutornid ja muud kõikvõimalikud jälgid asjad olid sedavõrd elutervelt ja lustlikult kokku pandud, et mine või kadedusest roheliseks. Lisaks meeldis mulle kohutavalt kirjastiiliga tehtud töö. Erinevalt Tarlapist, kelle teostest räägivad nii harimatu talumats kui füüsikadoktor täpselt üht rikast keelt on Tänaval maainimeste ja kõrgemast soost isandatel kõigil oma kõnepruuk.



Kõige selle hea kõrval ei saa ka kahjuks läbi halvata. Kogu teosel laiutab kohutav kiirustamise jälg justkui kole haavaarm muidu nii kenal ja põneval kehal. Kui raamatu esimene pool on veel üsnagi sujuv, siis mida lõpupoole, seda rohkem pedaali põhja litsutakse ning edasi tormeldakse.



Näiteks ei saa Mudrumuna viimastes peatükkides enam üldse sõna, kõik toimuv on juba Tõusu vaatenurgast. Minu arust jäi ka pisut pealiskaudseks ja segaseks, miks peategelased niivõrd kangesti ikkagi Veritaagale turja tahavad kippuda? Eriti ebastabiilne ja müstiline tundub siinjuures sortsitar Pude, kes kuulutab Veritaagale sõja juba ammu enne teisi, ning samavõrd veider tundub tema ülimalt järsk ümbermõtlemine ja otsustamine ikkagi Veritaaga liitlaseks hakata. Mainitud on küll kedagi Surikinnast aga nimetet koll ei pääse kordagi lavalaudadele ja jääb isegi segaseks, et mida see kinda-isand täpselt ikkagi Kujupoegade suguvõsalt nõudis. Seda, et mõned tegelaskujud (nt koos Mudrumuna ja ta sõbrannaga tornis olnud poisike) kaovad täiesti ära, ei hakka mainimagi ning lõpulahing jääb kuidagi kiireks ja visandlikuks, justkui lihast puhtaks keedetud skelett.



Seda väiksemate ja suuremate vigade nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Üldiselt on mulle ka see vigade peamine tekkepõhjus selge - ma ei tea palju ma võin raamatu valmimise protsessist tegelikult kirjutada, aga olen lugenud käsikirja juba kolm korda. Esimene “Õnne ja õnnetuse” valitseja oli käesolevast täiesti teine romaan. Selle kirjutas autor kohe peale kulkasse taotluse saatmist niivõrd põhjalikult ümber, et alles jäid vaid paar üksikut nime ja põhimõte, et üheks peategelaseks on noor poisike. Seega kulus silumiseks ja parandamiseks ettenähtud aeg lõpuks uue romaani kirjutamiseks. Parandamiseks-täiendamiseks endaks jäid vaid loetud nädalad ning sellest tulenevalt tuli autoril mitmed head mõtted maha matta ning mõningaid lõike lihtsustada või lühendada.



Loodetavasti on käesolev tekst autorile õpetuseks, et edaspidi ta enam poolvalmis käsikirju kohe kirjastusele ei esitle vaid lihvib neid eelnevalt märksa hoolikamalt ja pikemalt. Samas päris ebaõnnestunud teoste hulka see ei kuulu, sest muhe on lugeda. Meelelahutuslik väärtus on raamatul piisavalt kõrge ja vägagi lahedaid stseene, hetki või ütlemisi on tekst pungil täis. Näha on ka, et autor pole jäänud samale tasemele tammuma vaid tema stiil on teinud varasemate teostega võrreldes läbi tugeva arengu ning küberpungi kirjutamisest omandatud kogemused pole kuhugi kadunud. Põhimõtteliselt on Tänav võtnud enda vana armastuse goreste keskaegsete maailmade vastu, lisanud “Taadeldusest” ja “Teoloogiatudengi katsest” pärineva ja omajagu täiustatud - mastaapsemaks muudetud - hingede häkkimise temaatika. Lummutiste loomise, hingede häkkimise, lõikumise ja hinge-andmebaaside ehitamise ideed mõjuvad värskelt ja nende baasil saab autor kindlasti tulevikuski ohtralt põnevaid “koolnu-küberpunk” tekste luua. Kuhugi kurku või hingesoppi jääb lugedes siiski õrnalt kibe nukrus, sest teos oleks saanud olla veel nii mitu kraadi parem.



Arvustust ilmus esmakordselt 2013 aasta Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-onne-ja-onnetuse-valitseja

Teksti loeti eesti keeles
7.2015
Vilistaja metsas (2015)
Philip K. Dick
Laekus:
Hinne: 4
"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles
6.2015
Enchantress of Venus (1949)
Leigh Brackett
Laekus:
Hinne: 5
Leigh Bracketti lühiromaan «Veenuse nõiatar» kuulub kirjaniku vahest tuntuima kangelase, Marsi lindprii Eric John Starki tsüklisse. Eric John Stark sündis Merkuuril, kus tema vanemad mineraale kaevandava ettevõtte heaks töötasid. Kui Starki vanemad kaevandusõnnetuses hukkusid, sattus väike Stark kasvama kohalike Merkuuri pärismaalaste juurde, keda autor kirjeldab karvaste ja koonuga olenditena. Nii kasvaski tulevane hard-boiled-kangelane üles Merkuuri Videvikuvööndis kivisisalikke jahtides. Hiljem tappis üks teine maalaste kavandusekspeditsioon tema hõimu, kus ta kandis nime N`Chaka, ning Starki lapsendas ja kasvatas üles üks politsenik.

Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.

Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...

Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P

Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.

Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.

Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.

Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.

Teksti loeti inglise keeles
5.2015
Äraneetute pärijad (2015)
Tiit Tarlap
Laekus:
Hinne: 3
Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Teksti loeti eesti keeles
4.2015
Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel (2014)
Thavet Atlas
Laekus:
Hinne: 2
Autor ise on teksti defineerinud kui "vägivaldseks tempereeritud romaan juttudes". Romaan juttudes on see tõesti -- väga lühida raamjutustuse taha (2 tonti, Tartu Vaim ja suvaline tibi, kes nagu lõpus ilmneb, nii väga suvaline ei olegi, istuvad pealkirjas mainitud hoone katusel ja räägivad üksteisele õõvalugusid) on koondatud -- kui ma nüüd õigesti suutsin kokku lugeda -- 8 ohtrast aadrilaskmisest ja hinge-loojakarja-andmisest nõretavat jutukest. Kui tinglikult hinnata, siis autorit võiksid olla mõjutanud näiteks Leo Sinilaid, Matt Barker, tülgastavam osa Stephen Kingist ja etnoõõva osas Karen Orlau. Aga analoogia on petlik, sest aastanumbrid lugude taga algavad lausa nii varasest ajast kui 1970ndad. Lühidalt öeldes -- temaatika, milles Eesti fänndoomis on palju suurem spetsialist kui mina, kes säänsest veristamisest üldse ei oska suuremat lugu pidada.

-- "Pulmatants ussikuhilal" on pildike küüditamisejärgse Eesti külaelust, mis päädib ussisõnade ja massimõrvaga. 2

-- "Surmatango ratastoolis" on ohtra vulgaarseksiga vürtsitatud maniakiporno väikese indiaanineeduse kõrvalmaitsega. 2

-- "Citizen E.A.Poe reinkarnatsioon" ütleb juba pealkirjaga kõik. 1

-- "Ülevedaja" räägib loo rahvast pärastsõjajärgse Eesti rannast Rootsi vedanud mehe saatusest. Mees nimelt visanud kord oma paaditäie üle parda ja see hakanud talle meeldima. 3

-- "Surev neiu punases" teemaks on platnoielu tapilaagris ja pealkirjanimeline neetud maal. 3

-- "Rottide aeg saabub koidikul" on taas vanglatemaatiline, sedakorda Ameerikas. Peategelaseks on vang, kes suudab teiste surma ennustada ja/või esile kutsuda. Tüüp jätkab oma tegevust ka kummitusena ka pärast vangla sulgemist. 1

-- "Ceneto kaheharuline, Viimane Nool" leitakse tänapäeva džunglist elanike maajade linn, kus ikka veel praktiseeritakse muistseid veriseid rituaale. Kõrvalosas reaalne massihävitusrelva Tulimadu-Uroboros. 2

-- "Doomino(d)efekt" loob pildikese Maad seiravaist üliolendeist. 1

-----------------------------------------------------------------

Vastuseks alljärgnevale kontrale.

Tõepoolest, tunnistan ausalt, et eirasin enamikku teose lugemisel pähe tulevaid mõtteid, sest ilmseid roppusi ei ole mõtet tiražeerida. Lugejal on lihtsalt pea teistmoodi kandiline kui autoril,

ning nagu ma juba korra ausalt tunnistasin, ei pea sellisest kirjandusest ka suuremat.

Toon enda vabanduseks seiga, et Autori hästitempereeritud sõnavara (peab mainima, et NII rõhutatult kallutatud sõnakasutuses on Atlasele konkurendiks ainult Fritz von Herzmanovsky-Orlando, tema küll mitte verejanu, vaid absurdihuumori koha pealt) trampis üheülbaselt üle lugeja, nagu visanuks üks vana vinüülplaat selle koha peal, kus kohtuvad riiulil roniv Kilpkonnaonu ja Rebaseonu lagipea. Ja nii pea igal leheküljel. Ma saan aru küll, et iga autor on oma teoses jumal, aga alljärgnevad jumalikud ilmutused tekitavad minusuguses võitlevas ateistis pigem tunde, et see ei olnudki teps mitte Kilpkonnaonu, vaid A`Tuin isiklikult. Kamoon! Mihukesihuke hoiatusromaani mõõde? Minu kujutlusse kerkis pigem Leo Sinilaiu jutt "Jumala eksam" kahe Muppet-show tegelase (need 2 kõige kallal irisevat vanatoid) esituses. Mis -- paraku küll -- hinnanguks saab: ptüi selle peale...

Süüvida ju võib, aga elu on näidanud, et Piusa kallastel kullauhtmisele ja trühvlite otsimisele on palju paremaid alternatiive. Aga olgu peale

Arvustaja vabandab autori ees, et tema ulmeline fantaasialend järeldas, et krampides väänlev pulmaseltskond jäigi lõplikult sirakile;

Arvustaja vabandab autori ees, et asetas ekslikult Fort-mingisuguse vangla Ameerikasse, mitte Patarei vanglaga ühte süsteemi;

Arvustaja vabandab autori ees, et hoolimata korduvast mõlematpidi diagonaalsest, ortogonaalsest, piki lehekülje kõrgust, küljepoolitajat ning pärast kääridega mutileerimist ka apoteemi pidi lugemisest läheb Kodanik Poe käekäik talle korda ikka sama palju kui tšuktši-eskimo kolmas pikšasõda;

Arvustaja vabandab autori ees, et julges tema aastakümnete pikkuseks veninud kirjanduslikku jalgrattaleiutamist võrrelda Sinilaiu, Barkeri ja Kingi sulest varemilmunud lugudega;

Arvustaja vabandab autori ees, et jättis esialgses arvustuses mainimata, et Surmatango jutt pidanuks ilmuma Jeff Gelbi koostatud horrorerootika "Hot Blood" antoloogiasarjas, kus ta kõrgunuks kahtlemata majakana samalaadsete tekstide kõrval. Kahjuks antud kogumikud asuvad arvustaja eurotsentrilisel kirjandusmaastikul kusagil kui mitte päris Tšukotkas, siis jukagiiridemaal igal juhul:

Arvustaja vabandab autori ees, et tüdruk Eva, punane piljardikuul jms ÜLIOLULINE faktor lugeja valesti polariseeritud prillide tõttu täiesti EBAoluliseks kvalifitseerus;

Teksti loeti eesti keeles
3.2015
The Same Deep Waters as You (2013)
Brian Hodge
Laekus:
Hinne: 4
Autor ütleb eessõnas jutule (antoloogias "Weirder Shadows over Innsmouth"), et olles korduvalt lugenud Lovecrafti krestomaatilist tüviteksti Innsmouthi linnakesest ja paljusid selle teema järgesid, torkas talle pähe, et ükski autor pole kirjutanud võimalusest, 1928. aasta Ühendriikide armee ja jukgeolekujõudude rünnakus sellele Uus-Inglismaa mandunud sadamalinnale ei võetud vange. Tema jutu ideeks ongi (nüüd juba täiesti arusaadavana tunduva mõttena) see, et suur hulk inimese, konna ja kala hübriide meenutavaid Sügaviku Omasid (The Deep Ones) võeti lahingu käigus elusalt kinni.

Loo alguses sõidab Kerry sõjaväehelikopteris üle mere talle teadmata suunas. Tema juures kodus on käinud kaks inimest, kes veensid teda tungivalt kaasa tulema ja oma võimeid riigi hüvanguks kasutama. Kerryl (see on naisterahva nimi) on eriline oskus loomadega suhtlemiseks - see ei ole teaduslikult seletatud, aga mingid spetsiifilised võimed tal on. Tal on Animal Planetsi kanalil (või oli see Discovery) ka oma vastav telesaade, nii et tema mõningane tuntus võiski sundida armee inimesi tema poole pöörduma. Veel enne jõudmist väikesele saarele tehakse talle selgeks, et see mida ta varsti näeb, on nii salajane, et isegi enamik USA presidente ei ole asjaga kursis olnud. Vihjatakse ka ohtudele, kui ta peaks hiljem midagi lobisema, ja sellele, et tal on väike laps...

Alcatrazi vanglat meenutav sõjaväebaas, kuhu nad jõuavad, asub väikesel saarekesel. 1942. aastal ehitatud baasi paigutati 160 Sügaviku Oma, kes Innsmouthis 14 aastat varem kinni võeti. Nood on juba nii moondunud, et kõneleda nad ei suuda (või ei soovi). Kerry ülesandeks on luua nendega mingisugune kontakt või püüda aru saada mida nad plaanitsevad. Midagi nad plaanitsevad. Suures basseini moodi ruumis kinni peetavad olevused näivad midagi (või hoopis kedagi?) ootavat, rivistudes näoga ühes suunas - samamoodi, kui aastal 1997, mil andurid registreerisid Vaikse ookeani lõunaosast saabunud uskumatult tugeva veealuse häälitsuse. Kerry hakkab õnnetuid vange ülekuulamistoas küsitlema, ehkki ühtegi artikuleeritud vastust ei tule. Tekib mõte üks olend ahela otsas vabasse ookeanivette lasta.

Muljetavaldav õuduslugu Cthulhu Mythosest, sellest ulme kesksest paradigmast, diskursusest ja narratiivist.

Teksti loeti inglise keeles
2.2015
Haldjaradade ahvatlus (2014)
Siim Veskimees
Laekus:
Hinne: 1
Väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:

„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“

Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.

Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis: „Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“

Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsioloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Tundsin tugevat puudust tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii? Ilma nende mõteteta oli väga halb. Sihitu sekeldamine.

Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt:

„Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“

Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale.

Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäi nõrgaks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja mõttemaailma osas.

Teksti loeti eesti keeles
1.2015
Marina (1999)
Carlos Ruiz Zafon
Laekus:
Hinne: 5
Jätkuvalt olgu tänatud see hetk kui Indrek Hargla lugemissoovitustest Zafon mulle esimest korda näppu jäi. "Marina" on hispaania härrasmehe (sai hiljuti 50-aastaseks, muide) neljas eesti keelde tõlgitud raamat (iga kord on tõlkijaks olnud Kai Aareleid).



"Marina" leiab aset taas Barcelona viirastuslikel tänavatel, seekord on raamatu keskmes 15-aastane internaatkoolis õppiv Óscar. Kuna elu koolis pole just kõige põnevam siis armastab Óscar linna avastada, ühel hetkel kohtub endavanuse Marina ning ta isa Germàniga. Zafonile omaselt kannavad kõik endaga kaasas saladusi, lisaks ühel jalutuskäigul satuvad noored järjest sügavamale ajaloo keeristesse. Täpsemalt mõnikümmend aastat tagasi Barcelonasse tulnud võõramaalase Michal Kolveniku ja ta naise ooperisolisti Eva Irinova kurva saatuseni. Michaeli vend Ondrej suri noorelt luude ja lihaste ravimatu väärarenguga mis ta ka 8-aastaselt hauda viis. Kurb mälestus jäi igaveseks Michali mälestusse ning ta uskus, et kui tehnoloogia oleks rohkem arenenud siis suudaksime selliseid inimesi aidata kunstkäte, -jalgade, -kõride ja muude tehislike elundite ja kehaosadega. Kuid milleks jääda peatuma selles punktis? Võib ju... aga parem lugege ise, raamatus huvitavat materjali jagub küllaga. Mu jaoks tuli ulmeline nüanss ja suund suure üllatusega - mis oli väga vahva kuna lugemiselamus muutus veel võimsamaks.



Kui karmilt liigitada siis on tegu meisterliku "young adult" žanri esindajaga. Kusjuures Zafonilt on eesti keelde tõlgitud kõik ta täiskasvanutele mõeldud raamatud ("Taeva vang", "Ingli mäng" ning "Tuule vari") - paistab, et nüüd on ta noorsookirjandus ette võetud. Natuke kahju kui mõnelt kirjanikult on juba üle poole raamatutest läbi loetud (kolm noorteraamatut on tal veel). Aga noh, äkki pole Zafon sulge põõsasse visanud.



Nii remargi korras - kirjanikuhärra on sündinud Barcelonas kuid elab püsivalt USAs, kirjutab hispaania keeles.



Raamatut saab lugeda väga mitmel viisil:


* Nö. tavaline ulmgarneeringuga "young adult", tähtis osa on esimesel õrnal armumisel ja noorte sirgumisel, elu meeldivama ja kurvema poole nägemisel. Kohati mõjus "Marina" remargilikult (või remarquelikult, kuidas õigem kirjutada ka pole).


* Kummitusliku Barcelona olustikukirjeldus ja maaliline õhkkond, sekka (liba)ajalugu ning tagasivaatavat nüanssi.


* Valus armastuslugu koos tõusude ja mõõnadega, kuidas armastus teeb pimedaks ning tee põrgusse on heade plaanidega sillutatud.


* Kriminull või täpsemalt siis minevikus tuhnimine ning kunagise hirmuloo haavade lahtirebimine.


* Õudukas. Esimene pool juhatas kenasti otsa kätte, teine pool läks kohati päris õõvastavaks kätte ära kuni kulminatsioonini välja.



Varraku kodulehel on ka kolm peatükki tasuta lugemiseks välja pandud.



Lugesin raamatut tükk aega ning peatükk haaval, hoidsin hoogu tagasi, et need napilt 200 lehekülge liiga ruttu otsa ei saaks. Vahepeal ikka libastusin ja kütsin 50 lehekülge järjest ära...



Hindeks mu poolt puhas 5. 2014 aastal loetud raamatutest kas esikohal või siis esimese kolme seas (ei mäleta enam peast mida eelmine aasta loetud sai ja mis jäi varasemasse aega). Nädal peale lugemist tundub seni, et veatu raamat. Mis näitab vast rohkem lugeja kui raamatu kohta.

Teksti loeti eesti keeles
12.2014
Europe in Autumn (2014)
Dave Hutchinson
Laekus:
Hinne: 5
Hutchinson mulle teadagi meeldib. Stiili poolest, milles on vahel üsna varjatud huumor. Ja enamasti on ka mõtted huvitavad. Enne mindki on öeldud, et seekordne romaan meenutab oma kergelt paranoilise õhkkonnaga (ja alternatiivse postiteenistusega) üht Pynchoni romaani. Kes teab, saab aru ja kes ei tea, sellele ei ütleks pealkirja lisamine midagi.

Niisiis, aasta on umbes 2050. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist jms. Euroopa on killustunud. Euroopa Liitu kuuluvad veel ainult Poola, Inglismaa ja vist keegi veel. Kõikjal on riikidevahelised piirid oma viisakontrolli ja muu taolisega. Keskmiselt tekib Euroopas aastaga 12 uut iseseisvat riigi moodi üksust. Mitte kõik neist ei jää püsima. Paljudel neist on naabritega ajaloolised arved klaarida. Mõned on väga väikesed - näiteks neli 16-korruselist maja Berliini äärelinnas. Nende moodustamisega on umbes nagu ammuses Skandinaavias kuningatega - lähed turuplatsile, ütled, et sina oled nüüd kuningas, ja kui ellu jääd, siis oledki. See ei ole kujutatud maailma kohta veel kogu tõde, aga lähtepunktiks piisab.

Ida-Euroopa on Hutchinsonile kogu aeg huvi pakkunud ja sedapuhku on ta peategelaseks valinud väga eksootilise rahva esindaja, nimelt eestlase. Ru(u)di on alguses Krakovi väikeses restoranis kokk ja üldse on ta lapsest saadik tahtnud kokaks saada. Autoril on täiesti olemas ettekujutus Eesti geograafiast ning koha- ja pärisnimedest, aga natuke toimetamist kuluks nende osas siiski ära. Ja kui väga norida, siis on paar pisiasja ka loogiliselt natuke nihkes. Aga peale eestlaste seda keegi muidugi ei märka. Restorani omanikul on vend piiri taga, riigis, millega Poolal on väga keerulised diplomaatilised suhted, ja Ruudi siis pakubki, et võib oma Eesti passiga käia tervitusi viimas. Ning satub peagi põrandaaluse kulleriteenistuse agendiks. ("Piirideta Euroopa nimel! Säilitame Schengeni vaimu!") Vahel tuleb kohale viia teade, vahel pakike, vahel osutub pakikeseks inimene.

Tegevus käib mitmel pool Euroopas, vahepeal ka Eestis - nimelt otsustab Lahemaa Rahvuspark Ruudi isa juhtimisel iseseisvuda. Lõpupoole läheb, nagu öeldud, paranoiliseks. Ruudi hakkab taipama, et tema nurjunud operatsioonides on mingi seaduspära ja et ilmselt ta peab teadma midagi, mille tõttu tahetakse teda kõrvaldada - ainult et ta ei tea, mis see on.

Kui keegi kohalikest kirjutaks loo eestlasest superspioonist ja peaaegu et superkangelasest, võiks see tunduda pisut naeruväärsena. (Meenub "Hingelõõm".) Aga kui keegi teine seda teeb, siis tundub päris tore. Ma nüüd ei tea, kas ka nii tore, et tõlkida tasuks.

Teksti loeti inglise keeles
11.2014
Coming Home (2014)
Jack McDevitt
Laekus:
Hinne: 4
Mul on raske hinnata McDevitti viimast üllitist Benedicti sarjast. Kui Raul Sulbi on ülal väljendanud oma ülimat rõõmu sa igasuguse objektiivse pilgu puudumist, siis mina tunnen lugedes pigem pettumust. Kaua sa hing ikka jaksad rõõmustada ühe ja sama skeemi kordumise üle? "Coming Home" on liiga tuttav ja liiga turvaline. Tegelikult ei ole siin peaaegu mitte kui midagi uut. Ausalt öeldes loodan ma siiralt, et McDevitt on käesolevaga ringi sulgenud. Sisuliselt ta ju jõuabki algusesse tagasi. Kui "Talent for War" algas sellest, et luksuslaev Capella kadus ja Gabe Benedict jättis oma vara ja lahendamata mõistatused Alexile, siis nüüd on tagasi nii laev kui viies esimeses osas surnuks peetud onu.

Lugu ise algab sellest, et Alex/Chase duo poole pöördub üks naisterahvas, kelle vanaisa asjade hulgast tuli päevavalgele väga vana olemisega sideseadeldis. Alex tunneb ära kosmoseajastu alguspäevil kasutatud tehnoloogia. Ja kuna on teada, et kadunud vanaisa Garnett oli paadunud fänn nn Kuldajastu (20. - 24. saj.) uurija, siis tundub enam kui imelik, et mees niivõrd olulist leidu avalikuks ei teinud. Ja niisama lihtsalt McDevitt tekitabki intriigi. Teiseks süžeeliiniks, nagu Raulgi on juba maininud, kujuneb Capella päästeoperatsioon. Pole välistatud, et teen siin autorile ülekohut, kuid võibolla olekski kogu lugu olnud sootuks huvitavam kui see teine olnuks peamine liin...

Tumedate sajandite lugu, mida Raul eelarvustuses kõrgele kiidab, jääb minule natuke segaseks. Ühest küljest on see niisugune ehe postapo värk - tsivilisatsiooni hukk ja puha. Kindlasti oleks seal palju huvitavaid võimalusi heade lugude jaoks. Teisalt terendab sellest natuke nagu loogikaauk. Kui inimkond oli selleks ajaks juba tähtedele jõudnud, mida nimetatakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks me liigina üldse säilisime, siis kuidas oli ikkagi võimalik, et sajanditeks võttis maad täielik allakäik? Meile kuvatakse pildikesi sellest, et hobusest sai peamine liiklusvahend ja inimesed pidid elus püsimiseks jahti pidama. Suur osa kultuuripärandist hävis, aga kõigest mõnisada aastat hiljem lennati jälle mööda Galaktikat ringi. Ehk siis kui allakäik kolooniaid ei tabanud, siis miks need ei aidanud Maal jälle asju paika seada? Ja kui allakäik oli üleüldine, siis poleks ju ka kolooniad pidanud säilima. Noh, mis iganes. McDevitt "lahendab" selle olukorra lihtsalt: enamik ajaloost ongi kaotsi läinud. Meile on jäänud vaid käputäis seosetuid tekste ja esemeid, mille alusel järeldusi teha. Korduvalt läbib raamatut tõdemus, et ega me tänagi tea, mis 3000 või 5000 aastat tagasi aset leidis.

Nimetage mind küünikuks kui tahate, kuid ma ei saa üle ega ümber ka sellest, et McDevitti tulevik ei tundu omas mõnususes ja hubasuses, inimeste kainet mõistust ja heaolu kujutades kuigivõrd veenev. Muidugi - võttes aluseks natuke üldisema, suurema pildi, kus eksisteerib konflikt tulnukatega, probleemid galaktika uurimise rahastamise jätkusuutlikkusega, aastatuhandete jooksul erinevate inimtsivilisatsioonide teke ja kadu, siis võibolla on ka see mugav heaoluühiskond, milles Alex ja Chase toimetavad, kõigest ajutine nähtus. Mine sa tea võibolla on hoopis selles tõdemuses võimalus edasi minekuks? Mingi vapustus, mis pöörab selle sarja minevikku vaatava olemuse hoopis millekski muuks :)

Benedicti sarja kohustuslikud elemendid on kõik olemas: mõistatus, jupp-jupilt, juhtlõng, juhtlõnga kaupa, ühest tupikust järgmisse liikudes selle lahendamine; Alexi ja Chase`i vastu töötavad jõud. Tapmiskatse! Ei saa ka sel korral ilma. Operatsioonid kosmoses. Kuskil taustal toimetavad telepaatidest tulnukrass (Mutes). Chase oma suhetedraama või -dilemma? või hoopis mõlema puudumisega? Ja õnnelik lõpp.

Tundub, et paras koht tagasi vaadata ka ja võrrelda natuke sarja teiste osadega. Olen võrdlemisi ühtlaselt neljasid hindeks pannud. "Polaris" oli erandiks, mille põhiintriig jättis mu sedavõrd ükskõikseks, et peaaegu võinuks terve sarja maha kanda. Aga lisaks "Talent for War`ile" on siiski ka "Seeker" ja "Devil`s Eye". Seega kolm neljast on tegelikult väga head. Käsolev on selline päris kobe.

Teksti loeti inglise keeles

Viimased arvustused:

Slow Bullets (2015)
Alastair Reynolds
Laekus:
Hinne: 4
Kaasahaaravalt kirja pandud ja lobedalt loetav kosmoseseiklus. Mingil määral nagu põlvkonnalaevalugu, kuid tegelikult teps mitte.

Kättemaksudraama tundus kunstlikult konstrueeritud - oleksin eelistanud rohkem lugeda hoopis selle maailma ajaloo ja paikade kohta. Aga see on muidugi maitse asi. Üldiselt ikkagi hea (seiklus)lugu.

Teksti loeti eesti keeles
Me armastame Maad (2016)
Veiko Belials
Laekus:
Hinne: 5
Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.

Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.

Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.

Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.

Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.

Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.

PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.

Arvustus ilmus esmakordselt 2016 novembri Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad

Teksti loeti eesti keeles
Conan the Rebel (1980)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 4
Eelarvustajale täienduseks, et romaani tegevus on paigutatud Howardi loo "Musta ranniku kuninganna" algus- ja lõpposa vahele, käsitledes perioodi Conani elust, mil ta Beliti-nimelise "piraatide kuninganna" armsamana mereröövlina tegutses.

Romaan pole üldsegi paha, aga maksimumhinnet ma sellele panna ka ei suuda. Kuna Howardi Conani-lugude lugemisest on mul väga pikka aega möödas, võib Andersoni pastišši ja originaaltekstide võrdlemine liigituda kategooriasse "vanasti oli rohi rohelisem". Siiski näib, et Howardile omast karmi, klaustrofoobset ja õudussegust stiili Andersonil püüdlustest hoolimata järele aimata ei õnnestu, romaan tundub üsna tavapärase kangelasfantaasiana, kus hea ja kurja võitlusel on suurem roll kui kuskil mahajäetud templis pesitseva muistse kosmilise kurjuse nüpeldamisel. Ehk siis tervikmulje romaanist oli vast veidi lahjem kui ma lootsin.

Teksti loeti inglise keeles
Deemonid ja trilobiidid (2009)
Meelis Friedenthal
Laekus:
Hinne: 3
Meelis Friedenthal on autor, kelle teine nimi on Pettumus. Jah, kunagi tundus mees olevat üks paljulubavamaid uusi autoreid eesti ulmes, aga kahjuks need lubadused ei realiseerunud...

Ma ei tahaks jutu sisu siin väga lahti seletada, sest igaüks võib juttu ju lugeda ning see, kuidas autor asju avab ja lahti kerib, et see on teksti parim osa.

Märksõnadeks: noored teadlased, tunded ja muidu armastus, saladuslik artefakt Tartu lähedalt jne.

Mäletan, et kui ma seda juttu kunagi lugesin, siis see mulle meeldis, et selline mõnus intlilugu, et oli pinget ja oli sisu jne. Lugedes oli selline mõnus erutus sees, selline surin, mis tahtis särtsudes sõrmeotstest väljuda. Lugesin ja olin üsna veendunud, et siit tuleb elamus... elamus suure algustähega. Kuid siis märkasin, et jutu lõpuni on miski paar-kolm lehekülge ning hinge hiilis kahtlus, et autor ei saa nii nappidel lehekülgedel mitte kuidagi kokku tõmmata kõike seda, mida ta seni mõnusalt lahti oli kerinud. Kahtlustest sai kartus ja kartusest pettumus. Autor valis võimalikest kehvadest lõppudest selle kõige lollima.

Pettumus! Seda enam, et Meelis Friedenthal võiks olla üks väheseid autorid siinmail, kes suudaks kirjutada maailmatasemel arukat ulmet. Noh, et on ulme- ja muud lugemust, on kirjanduslik anne, on oskus mõelda, on vähe pärssivaid komplekse. Kuid autoril on ilmselt muud ambitsioonid ning mina pean elamuse saamiseks teisi autoreid lugema.

Teksti loeti eesti keeles
Opowiem ci mroczna historie (2012)
Stefan Darda
Laekus:
Hinne: 4
Ma olen umbes viimased kümme aastat arvanud, et poola ulmet ma üldiselt tunnen... noh, nii laias laastus... jah, ikka selgub, et mõni oluline autor on teadmata, aga üldiselt... umbes pooleteise aasta eest tekkis mul aga tunne, et vähemasti üks poola ulme kiht on mul kahe silma vahele jäänud... jutt siin, romaan seal, see autor, teine autor... umbes eelmisel aastavahetusel panin killud kokku ja ma jõudsin järeldusele, et poola ulmes on täitsa tugev ja huvitav õudusskeene...

Kuidas siis selline asi sai juhtuda, et õudus jäi kahe silma vahele? Väga lihtsalt. Need tekstid ilmuvad kas spetsiifilistes ajakirjades/antoloogiates, või väiksemates või suisa mitteulmekirjastustes... meil on enamjaolt nii, et ulme=SF+F+H... Poolas ei peeta õudust sageli n-ö fantastyka (ek ulme) osaks, pigem läheb see ühte lahtrisse põnevus- või suisa üldkirjandusega... eks autoridki ole üsna tihti taolise ambitsiooniga...

Ajakiri «Twoje Medium» kuulutab välja süngete lugude konkursi... noh, et müstika-ajakiri leidis lihtsa viisi, kuidas lehekülgi täita. Toimetusse helistab keegi Adolf Krawczyk, kel on rääkida üks hästi hirmus ja sünge lugu, et sõitku aga ajakirjanik tema juurde vanadekodusse jne. Minategelasest ajakirjanik püüab küll seletada, et konkursi tingimused näevad ette, et lugejad panevad ise oma lood kirja ja saadavad e-postiga toimetusele, kuid pan Krawczyk on järjekindel ja nii sõidabki ajakirjanik ise kohale...

Lugeja saab seejärel osa kahest omavahel põimuvast loost: ajakirjaniku sõit ja suhtlemine vandekodus ning Adolf Krawczyki ränk elusaatus. Märksõnadeks surm ning surnute ja elavate maailma põimumine.

Jutt ilmus esmakordselt 2012. aastal antoloogias «13 ran», mis sisaldas anglo-ameerika kõlavate ja vähemkõlavamate nimede kõrval ka poola autorite õudustekste. Kaks aastat hiljem andis see jutt nime ka Stefan Darda esimesele jutukogule.

«Räägin sulle hirmsa loo» on esmapilgul selline tüüpiline moodne õudus, kus lugeja uputatakse rohkete ja hästi argiste kirjelduste lasu alla. Kuid nagu ma juba rääkisin kahe loo põimumisest, siis see teine lugu, mida Adolf Krawczyk pajatab oma sõjajärgsest noorusest... just see teeb jutust midagi meeldejäävat. Selline huvitav keskkond ja seal toimuv – teise ilmasõja järgne Poola küla, kus uus sotsialistlik elukorraldus põimub eelmiste aegade katoliiklusega.

Hea ja meeldejääv jutt, mis saab nelja eelkõige autori mõningase alasoorituse tõttu. Stefan Darda oskab, aga mitte piisavalt... vähemasti oleks seda juttu saanud paremini kirjutada... noh, et autor jäi võetud vormile pisut alla... need liinid ei jooksnud mu arust päris hästi ning vahepeal unustas autor end ka liigselt lobisema.

Teksti loeti pole oluline mis keeles
Start (1960)
Herbert W. Franke
Laekus:
Hinne: 4
Hakkasin eelmine aasta lugema Herbert W. Franke esikkogu «Der grüne Komet». Saksa keeles... noh, et arendada ja siluda oma saksa keele oskust.

Üsna keeruline on anda mingit suurt ja köitvat sisuseletust jutust, mil pikkust napp viis lehekülge ja mis suuresti koosneb meeleolukatest kirjeldustest.

Lühidalt: jutt on esimese kosmoselaeva stardi kirjeldus. Tee tähtedele on nüüdsest siis avatud. Ja siis on veel üks väike jõnks...

Jutt ilmus esmakordselt 1960. aastal Herbert W. Franke esimese raamatu avajutuna. Selline programmiline tekst, et otsekui proloog kõigele järgnevale... Teksti on taastrükitud kahes saksakeelses antoloogias ning tõlgitud jaapani ja vene keelde.

Nagu öeldud, on tegu programmilise teksti ja/või jutukogu proloogiga. Ilmselt seetõttu pole see tekst vist kunagi ka üksi ilmunud, ikka on vähemasti kaks (või rohkem) muud juttu veel juures. Taolises kontekstis tuleb nõrk neli ka ära, kui oleks seda kusagil üksi lugenud, siis üle kolme ei paneks.

Teksti loeti saksa keeles
The Road Not Taken (1985)
Harry Turtledove
Laekus:
Hinne: 1
See on ühe idee jutt, ja selleks ideeks on antud juhul "mis oleks, kui hüpermootor ja antigravitastioon oleks miski, mida saavad tsivilisatsioonid suvalisel hetkel avastada", edasiarendusega sellest, et sellisel juhull läheks kogu võhm selle arendamisele ja kasutamisele ja kosmoses ringi kolamisele ja muuks ei jääks enam aega. Me peame uskuma, et nad ehitavad tohutuid hermeetilisi kosmoselavu mis mingeid aerodünaamilisi omadusi omamata suudavad manööverdada oluliselt paremini kui hävistuslennukid aga selliste suuremas koguses ehitamine ei ole neil kaasa toonud üldist tehnoloogia ja kultuuri arengut. Või siis üldse mingit arengut. Mis siis kui lihtsaks need avastused teeks transpordi või maaharimise või siis pikamaa kahurväe. Mis siis et suure koguse hermeetiliselt suletavate suurte metallmasinate tootmine nõuab suurt hulka metalli, selle kaevandamise, valamise, töötlemise jne oskust. Ja seega töölisi ja oskuseid ja suutlikust selle sama maaharimisega piisavalt tegeleda, et neil süüa oleks. Aga ei. Autoril on tulnud idee ja ükskõik kui vastuoluline ja võimatu iga järgmine sealt tulnud plaan ka poleks, see tuleb ikkagi kõike muud ignoreerides looks raiuda.

Võiks ette kujutada sama lugu primitiivsemas keskkonnas kus hüpermootori asemel on näiteks tuule kasutamine ja me peaks uskuma, et see on olnud täiesti regresiivne ja kõike muud pärssiv leiutis. Mis siis, et meile kirjeldatakse kuidas sõidetakse ringi purjefregattidega, lihtsalt neil fregattidega sõitjatele on ainsaks relvaks puunui ja seljas loomanahad. Sest noh, nad ju kulutasid kogu oma energia purje avastamisest peale laevade ehitamisele ja ringi purjetamisele, pole oluline kust nad fregattide ehitamise oskused ja selleks vajaliku puidu said.

Kokuvõttes jabur rämps mida on parem mitte lugeda.

Teksti loeti inglise keeles
Me armastame Maad (2016)
Veiko Belials
Laekus:
Hinne: 4
Vene ulmet olen ikka aeg-ajalt lugenud, mis sest, et tegemist on enamasti raskesti loetavate kurvameelsete tekstidega. Sestap ei heidutanud mind kogumiku "Me armastame Maad" puhul isegi mitte tagakaanel olev Strugatskite hoiatus. Jah, just nimelt hoiatus, sest viimasel ajal eesti keeles ilmunud vendade teoste pärast olen neid kunagi etaloniks olnud kirjanikke suisa vihkama hakanud.

Paraku tasus Strugatskeid siiski karta - kogumiku avalugu "Otsustav katse" oli taas tõsiselt piinarikas lugemine. Lool pole ei saba aega sarvi, kuid õnneks on see lühike. Teine Strugatskite lugu kogumikus on mahult umbes sama pikk, kuid selle puhul on vähemalt arusaadav, mida autorid öelda tahavad.

Kuid õnneks pole kogumikus vaid vendade Strugatskite jutud. Ning need muud lood on valdavalt head, kuigi ka mina ei leidnud sealt midagi vapustavat - ühe erandiga. Enne kui selle juurde lähen, liigitan lood lihtsalt kahte kategooriasse.

Pigem meeldis:

"Oja Iapateusel" - jäi meelde ja kuigi puänt sai peagi selgeks, ei olnud see "tühi" lugemine, sest autoril oli taaskord midagi öelda.

Kogumiku nimilooks olev "Me armastame maad" - küll suhteliselt ebausutav idee, kuid Maa armastuse mõtet vast kõige paremini edasiandev lugu.

"Maa helesinine taevas" - lühike, tempokas ja lööv. Pigem meenutas harjunud anglo-ameerika ulmet kui vene oma. Ja mingi mõte oli lool ka.

Pigem ei meeldinud:

"Surnumatja" - pidin seda arvustust kirjutades meenutama, millest lugu üldse rääkis ja no ei ole tõesti midagi meenutamsväärset.

"Koduhoidjad" - vägagi üllatava puändiga, kuid muus mõttes mind mittekõnetav lugu.

"Nina" - esimeses isikus kirja pandud loo jutustamisstiil meenutas taas tahtmatult Stanislaw Lemi Ijon Tichy lugusid, paraku mitte heas mõttes. Jant oli, aga point suuremas osas puudus.

Kogumiku parimaks jutuks pean aga Vjatšeslav Rõbakovi lühitomaan mõõtu lugu "Vesi ja laevukesed", mis oli alguses oi-oi kui vaevaline ja ängistav lugemine. Ja mitte ainult seetõttu, et puänt oli ammu selge ning edasine tundus mõttetu venitamisena, vaid kogu selle vene hinge agoonia aktiivse lugeja peal väljaelamise tõttu. Aga kui siis autor lõpuks selleni jõudis, mida ta tegelikult öelda tahtis, vaat siis saabus pea et katarsis.

Kokkuvõttes panen sellele kogumikule hindeks vist "nelja", sest olen täna leebe. Mingites teistes oludes võiks see vabalt ka "kolm" olla, sest kahtlen, kas sellest raamatust üldse kunagi mõnd juttu üle loen.

Teksti loeti eesti keeles
Kellest luuakse laule (2016)
Mann Loper
Laekus:
Hinne: 1
Ma ei ole ühtegi ilukirjanduslikku raamatut nii kaua lugenud. Kolm kuud!

Oleks siis mõttepause nõudev ja ääretult tark tekst – ei põhimõtteliselt on tegu lihtsa looga, mida saab kokku võtta mõne lausega. Näiteks: neli noort inimest asuvad prohvetlike nägemuste tõukel teele, et tuua ära sõjas tohutut eelist andvad lohesarved. Nad saavad need kätte, üks noor osutub reeturiks, ta eemaldatakse. Lugu läbi.

See ei ole veel kriitika: samasugust nüket võiks kasutada kõigi raamatute peal ja kui välja arvata James Joyce'i „Ulysses“ koos mõne teisega, ka edukalt. Mis aga minu lugemisaega tohutult venitas, lugemise – kui välja arvata vast 70 lk mõni aeg enne lõppu, mis kulgesid meeldivalt ja kiiresti – piinavaks tegi ja minu jaoks „Kellest luuakse laule“ väga halvaks raamatuks jättis, oli miski muu.

Tegelased olid nii ja naa. Raamatu alguses vihastasin end nende peale kandiliseks: mis mõttes on Yuruki oma isa ainus laps, kuskil ei mainita ema või õdesid-vendi, ja lisaks on isa piisavalt vana, et ta „liikmed vanadusest kanged“ olid mõõgatehnikaid näidates teismelisele pojale? Kas ta oli mingi ätt, kui lapse tegi, ja Yuruki ema läks nelja tuule poole kohe, kui oli ära sünnitanud? Selline „a ma tahan enne surma veel last“-teema?

Kuskil ei seletatata kolmandiku lausegagi. Ilmselt normaalsus.

Mis mõttes Rakio oli „teistest erinev, omaettehoidev“? Nagu – ma peaks kunagi kirjutama jutu lapsest, kes on teistest erinev, omaettehoidev, aga imelised lood ja prohvetlikkuse puudutus lähevad temast samuti mööda, kellelegi teisele. Tema on imelik ja omettehoidev edasi, täiesti tavalisel moel. Midagi imelist ei juhtu, vähemalt mitte temaga.

Nii, muide, läheb enamiku imelike lastega.

Kõige hullem oli kuid Shisamega – aa, et selleks, et olla meestega võrdväärsena koheldud, on tarvis ainult oma isaga rääkida?! Mis ta oli esimene selline tüdruk üldse, kellele selline kavatsus pähe tuli?! Kusjuures ta oli muidu üleni nii tavaline – noh, jah, et raudne vibulaskja? Jaa, kindlasti ükski teine tüdruk, kes nii palju harjutanuks, ei olnuks? Ta oli niiiiii teistsugune kui kõik muud naised – välja arvatud, et ei olnud ÜLDSE. Loed temast ja suvaline neiu haagib kohe ta mõtete, tunnete ja tegudega.

Võibollla oli tema isa väga eriline, et tütart kuulas? Aga rõhutatud seda kuidagi ei olnud, suvaline kõrvaltegelane.

Sisagi oli normaalne. Hea seegi.

Aga üldiselt – miks kirjutada JÄLLE lugu, kus enamus peategelasi meessoost ja siis üks naine. Kes on NIIIIIIIIIII eriline teiste naiste seas.

No hea küll, aga kui ma olin nad – raskustega, ent lugema ju pidi – omaks võtnud, siis nad olemuslikult enam ei häirinud. On sellised, on selline jutt ja maailm – noh, selge.

Aga lugu oli kohutavalt halb ja igav. Ma lugesin ega saanud aru, miks – on täiesti kena keelekasutus? On. On vahelduvad dialoogid, seiklus, mõtisklused? On. On mingi läbiv teema lausa? Ka on! Miks mulle ei meeldi siis nii üldse?!

Ma ei saanud ega saanud aru, miks nii tüütu lugemine on, kuni korraga enam ei olnud. Korraga oli põnev ja lahe ja ma läbisin rohkem kui poolsada lehekülge naudinguga, mõtlesin, et raamat lihtsalt ei läinud käima enne, aega läks, ent asja sai – ja siis läks jälle igavaks.

Jookse puusse kui igavaks!

Noh, ja selle korduva kontrasti valguses jagasin ära, milles asi.

Raamatu algusest saati keegi ei kahelnud milleski. Et lohesarvede otsimine on ohtlik ja lootusetu ja sellega kaasnevad jamad? Kuulge, prohvetlik ettenägemine oli juba öelnud, et neid lähevad just nood neli inimest hankima. See oli lihtsalt lehekülgede pööramise teema, et millal. Jah, paar tegelast paaris kohas sonisid midagi teemal, kuidas ei tea, kas neil on sel retkel midagi teha, ent lugeja sai kohe aru, et see on lihtsalt häma ning siht on üks.

Shisame armuelu, mis võinuks ka segane ja keeruline olla, oli sama üheselt seletatud. Ahah, vaja selle mehega abielluda, sest aadlikud omavahel. Tehtud. Nii, omavaheline tõmme teisega on suurem kui suur – olgu, magatakse temaga. Naine ei varja (hei, selle juukselõikamisstseeni olen ma ise juba kirja pannud ühte juttu!), tema abikaasa on pahane, aga mitte raevus. Abielu on vaja täiel määral ja mahus taastada? Selge, nii on vaja, tehakse ka see ära.

Kus on kõhklused, kahtlused, ei ja jaa, jaa ja ei? Kõik on ühene, selge, nii on vaja, nii teeme ja kõik.

Kahtlused on markeeritud, tulevad vormis „oleks hea, kui nii ei peaks“ ja ei oma mingit rolli raamatu süžees. Neid ei ole võimalik tõsiselt võtta. Jaa, väga väga paljudel raamatutel on ette aimata, millised tegelased jäävad nagunii ellu, millised lähevad paari, et soolas on õnnelik lõpp – ent on vähemalt põnev jälgida, KUIDAS see kõik juhtub.

Aga „Kellest luuakse laule“ ei ole isegi etteaimatav – seal on täpselt ära öeldud, mis saab. Ootamatusi ei ole – või noh.

Üks on.

Rakio tasapisi järjest ebainimlikumalt mõtlemine on vaikselt, aga selgelt arenev, hästi tehtud. Oleneb lugejast, kes millal seda märkab, aga märkamine peab tulema, ning kui see saabub, hakkab huvitav. Mida ta teeb? Kuhu kulgeb nelja noore saatuslik teekond? Mis saab?

Kuni see täiesti tuimalt selgeks muutub, väga väga üheselt ära määratakse, kes on halvad, kes head, mis on erinevate poolte plaanid (no mitte detailselt, eks ole, aga „tema vastu me võitleme“ vs „mina valitsen oma suva järgi!“) ning siis on jälle igav. Mis hästi täpselt juhtub, on mul kui lugejal täiesti savi, jõujooned on paigas, õige ja vale ka, kõik on lihtsalt vormistamise küsimus.

No ja sai vormistatud, raamat läbi, põhimõtteliselt on kõik nagu õige – aga nii igavat teost ma pole enne läbi lugenud. Jätsin lihtsalt pooleli, kui kätte sattus.

Kui ühel peategelasel neljast oleks kogu aeg konkreetne arusaam õigest ja valest, oleks see lahe jälgida, inimesed ongi erinevad, igasuguseid on. Aga neljal neljast?! Nagu neljal neljast on kõik kogu aeg selge?!

Kuidas saab kõigil kõik kogu aeg selge olla?

Muidu oleks kirjatehnika valdamise pärast kahe saanud, aga tasakaalustades eelnevaid hindeid - nõrk. Oi, nõrk!

Teksti loeti eesti keeles
The Long War (2013)
Terry Pratchett Stephen Baxter
Laekus:
Hinne: 4
Lugu ise võtab järje üles aastaid hiljem esimese osa (Pikkmaa) lõpust. On juba tuttavaid tegelasi (Lobsang, Joshua, Sally jt), on uusi. Joshua elab koos naisega kuskil "kaugel-kaugel" nn Kõrg-Megerites (ehk siis rohkem kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast) kohas, mida sealsed asunikud nimetavad Kurat Teab Kus. Ilmub välja Sally Linsay, kellega ta aastate eest oma esimesel pikal Pikkmaa avastusretkel kohtus, ja ütleb, et tarvis on minna Nullile. Pikkmaal on suur probleem: trollid lähevad ära. Lisaks käärivad aina enam suhted Null-Maa USA keskvalitsuse ja nii-öelda kaugemal läänes toimetavate asunike vahel. Õhus on tunda sõja ja revolutsiooni hõngu.

Laias laastus võibki välja tuua raamatus eksisteerivad järgmised tegevusliinid: Joshua ja Sally trollipäästmise missioon, Nulli ja kõrvalmaade vaheline pinge, Lobsangi eneseotsingud. Noh, üht-teist on muidugi veel.

Mis trollidesse puutub, siis minu hinnangul on eelarvustaja võrdlus neegritega siiski meelevaldne. Hea küll - kui otsida kuskilt ajaloost analoogiat, siis ilmselt sarnasusi leiab. Aga mitte niivõrd trollide poolelt, kuivõrd sellest, millise ignorantsusega suurem osa inimesi nendesse suhtub. Trollid hääletavad selle inimliku idiootsuse peale loomulikult jalgadega ja astuvad (enamsti) tölplaste juurest lihtsalt minema. Põhimõtteliselt arutleb Pratchet/Baxter siin selle üle, et kui me ka kohtume teitsuguste mõistusega olenditega, siis kas me ikka kohtleme neid tõesti kui mõistusega olendeid (inimesi), või peame neid lihtsalt taibukateks loomadeks.

Üldse on see raamat (paljuski sarnaselt esimese osaga) suurel määral hoopis arutlev. Ja tundub, et tegevusest, sündmustest on olulisemad küsimused, missugust mõju taoline Pikkmaa avanemine inimkonnale avaneb. Tekstis kordub üha ja uuesti küsimus: mis on Pikkmaa mõte?

Teine oluline küsimus seondub Lobsangiga - ühest küljest on tegemist justkui tehisintellektiga, teisalt jääb ta jonnakalt seisukohale, et ta on uuesti sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kes juhtumisi sai uuesti eneseteadlikuks arvutiprogrammina. Lobsang ühest küljest on väga võimas ja kõikjal, teisalt soovib ta muutuda rohkem inimlikuks.

Kokkuvõttes nõustun sellega, et kohati oli raamat igav. Seda eeskätt aktsiooni vähesuse tõttu. Teose pealkiri Pikksõda on vahest ehk selles suhtes eksitav, et pauku tehakse vähe. Väga vähe. Aga tervikuna on see siiski hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles
The Man Who Came Early (1956)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 4
Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles
The Fatal Fulfillment (1970)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 5
Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles
Eutopia (1967)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 4
Esimene pool väga hea ja teine pool rahuldav. Kokku 4.
Teksti loeti eesti keeles
The Queen of Air and Darkness (1971)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 4
Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles
The Horn of Time the Hunter (1963)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 5
Teksti loeti eesti keeles
My Object All Sublime (1961)
Poul Anderson
Laekus:
Hinne: 5
Lühike ja lööv lugu koos mõjusa puändiga.
Teksti loeti eesti keeles
Pikad varjud (2015)
Martin Kivirand
Laekus:
Hinne: 2
Ma oleksin tahtnud sellele raamatule paremat hinnet panna. Olgu või kena kaanefoto ja tagakaane hiirepildi pärast. Lükkasin lugemist edasi, maitsesin ettevaatlikult siit-sealt, kaalusin isegi, kas mitte teha erandit ja panna igale loole punkti võrra kõrgem hinne, kui see minu meelest väärt - siis oleks isegi Heinsaar ausa "ühe" välja teeninud. Püüdsin seda õigustada mõttega, et nagunii võistleb etnoõudus mu isiklikus kõikvõimalike ulme alamžanride edetabelis aurupungiga eelviimase koha pärast. Aga ei, niivõrd hale oli see üldmulje siiski, kui ma lõpuks kõik järjest läbi lugesin.

No tulid meelde muud analoogilised Eesti asjad. Sportlased, kes suudavad kolmekümne võistleja seas kolmekümne kolmandaks jääda, väites seejuures, et "andsid oma parima". Poisike, kes jäi Eurovisioonil (eel?)viimaseks, kuulutades, et "ise te mu sinna saatsite". Nii ka nüüd. Ise tellisime, autorid andsid oma parima ja välja kukkus... nojah, etnoõudus. Lood olid tuimad, süngete asjade kirjeldamisest hoolimata kuidagi naeruväärsed. Hobikirjanike parim, eriti veel etteantud teemal, mitte seesmisest vajadusest kirjutatud, pole lihtsalt küllalt hea. No mõnele autorile oli valdkond lähedasem, mõnele kaugem ja sel juhul oli jutu asemel näha ainult vaimset segadust. Kas kauge mõisa-aja markeerimiseks peabki kasutama ökitavat kõnepruuki, millesse lipsab sisse mõni alles 20. sajandil eesti keelde jõudnud sõna?

Siiski pole selline üldistamine minu poolt päris õiglane. Üks korralik lugu kogumikus ju oli. Lugu, mis elas ja kogus pinget, selleks sobivaid kirjanduslikke vahendeid kasutades. Mis, vastupidiselt ülejäänule, oligi kirjandus ja teeniks minu käest "nelja" ka igas muus kontekstis (mulle tundus seal üks väike loogikaviga olevat - võib-olla ei olnud, aga minu tunne ja minu hinne, eksole). "Manajad" päästis kogumiku täielikust hävingust.

Teksti loeti eesti keeles
The Egg (2010)
Andy Weir
Laekus:
Hinne: 3
Teksti loeti eesti keeles
The Egg (2010)
Andy Weir
Laekus:
Hinne: 4
Teksti loeti inglise keeles
Rutšei na Japete (1968)
Vladimir Mihhailov
Laekus:
Hinne: 4
Teksti loeti eesti keeles
Kuidas lõhnab kuri (2016)
Margus Haav
Laekus:
Hinne: 4
Hoogsa ja seiklusliku süžeega, ent üsna sünge ning lohutu-küüniline postapo-romaan. Silma torkab, et kui viimastel aastatel kodumaises ulmes levinud postapo-buumis on üldjuhul kirjeldatud tuleviku-Eestit (Mandi ja sõprade looming, Lauriku "Süsteem" jne), siis Haav jätab oma romaani tegevuskohad teadlikult lahtiseks-geograafia, isikunimede ja üldise tausta osas ei kattu need päriselt ühegi reaalselt eksisteeriva kohaga.

Eelarvustaja mainitud tegelaste (eriti külahullu) areenilt kadumine polnud tõesti parim võte. Ja ilmselt peaks veel lisama, et romaani lõpposas mängutulnud Ränitaeva-usund meenutas väga Stirlingi ja Drake´i "Raj Whitehalli" sarjas kirjeldatud postapokalüptilist arvutireligiooni.

Üldiselt täitsa tubli romaan, eriti eelmise aasta kodumaise ulme kontekstis.

Teksti loeti eesti keeles
Rutšei na Japete (1968)
Vladimir Mihhailov
Laekus:
Hinne: 5
Tegelikkus on sageli proosalisem kui me ette kujutame. Ajakirjanikele poleeritud Sinilind meeldiks, sest see võimaldaks neil oma ajakirjanduslikku talenti kaugele särada lasta.
Teksti loeti eesti keeles
Nine Tomorrows (1959)
Isaac Asimov
Laekus:
Hinne: 4
Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ("Amet", "Hellad raisakotkad", "Viimane küsimus"), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ("Surelik öö" oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi). Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles
The Ugly Little Boy (1958)
Isaac Asimov
Laekus:
Hinne: 3
Kunagi ammu sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud, nüüd lugesin kogumiku "Üheksa homset" eestikeelsest tõlkest üle.

Eelarvustajad on loo kohta juba päris palju ära öelnud. Ma ise kuulun nende hulka, kelles see lugu liigse sentimentaalsuse tõttu suurt vaimustust ei tekitanud.

Teksti loeti eesti keeles
The Last Question (1956)
Isaac Asimov
Laekus:
Hinne: 5
Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt.
Teksti loeti eesti keeles

Baasi kasutamine