5.2024
Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu jä...
Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar" ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti
eesti keeles