Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, kuid kohe mitte sugugi tema robotilood ja -romaanid. Aga loetud need said. Sestap ei köitnud mind ka Tea Roosvaldi Jänesehautis, Reidar Andersoni Heategu ja Indrek Hargla Õnnelik robot.
Siim Veskimehe Sulguvate teraskooobaste aeg ei tekitanud samuti mingit elamust, kuigi seni olen tema jutte ja romaane kõrgelt hinnanud. Mäletamist mööda oli Veiko Belialsi Raske piisk pilvest ainus rahuldava hinde saanud lugu tema kahe aasta tagusest suurepärasest kogumikust. Millegipärast ka tema teine lugu – Asum ja psühhoajalugu – ei tõusnud esile.
Meeldiva mulje jätsid Kristjan Sanderi Sees (mulle avaldas mõju just puänt, mis keeras loole teise vindi peale) ning Joel Jansi ja Maniakkide Tänava Inspektor ja planeet. Neile siis minu skaalal neli.
Kolm juttu tundusid mulle väga head: Heinrich Weinbergi Patrioot (Mõnusalt sirgjooneline ja õiges kohas üllatav), Mairi Lauriku Valesti ajastatud (kas oli ehk põhjuseks see, et „Igaviku lõpp“ oli ja on üks mu lemmikuid?) ning antoloogiale krooni pannud Indrek Hargla Einsteini viimased sõnad.
Kokkuvõtteks: Igati kiiduväärt ja tugev antoloogia. Asjatult venitasin ostmise ja lugemisega neli aastat. Eelarvamused, mis muud.
Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.
Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.
Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.
Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Eestis väga populaarsed Zelazny (raamatute arvestuses 18:3 Eesti kasuks), Poul Anderson (8:1) ja Silverberg (9:4). Vastupidiseid näiteidki on, olgu siinkohas toodud Greg Bear (6:0 Soome kasuks) ja Ph. K. Dick (23:5). Ja ometi on põhjanaabrid pärast 2. Maailmasõda avaldanud erinevaid ulmeraamatuid 3-4 korda rohkem.
Nüüd vaadeldavast kogumikust. Väga tugeva viieväärse elamuse sain lugudest Tee detsembrisse, Koguja roos ja See tormihetk. Nõrgemat sorti väga head jutud olid See surelik mägi ning Jumalik hullus. Ülejäänud lood olid nelja- ja kolmeväärsed. Pea kõik lood on inimestest, inimestest ulmelises keskkonnas, mis annab võimaluse teravamini esile tuua tegelaste iseloome ja motiive.
Kuigi olen oma paarkümmend aastat tagasi originaalkogu läbi lugenud, oli rõõm ja nauding seda uuesti eestikeelsena lugeda. Raamatule kindel viis. Väärt kogumik Stalkeri võitjaks!
