(romaan aastast 1962)
Mõnel mongolil õnnestub siiski venelaste käest põgeneda ja apatšidega kohtuda. Selgub ka, et punaste ajukontrolli trikk punanahkadele ei mõju. Koos otsustatakse pahade vastu astuda ja kõik mongolid vabastada. Äärmiselt sobivalt leitakse selleks ürituseks ka muistsete tulnukate võimsad relvad. Mongolid vabastatakse punasest ikkest ja et tulnukate relvadega võib palju kurja teha, otsustatakse need tabuks kuulutada.
Aga kui Maalt kunagi keegi sinna planeedile kolonistide olukorda uurima peaks lendama, siis olgu ta punane või sinine, vabadustarmastavaid apatše ja mongoleid neil vaevalt enam niisama lihtsalt uuesti "tsivilisatsiooni" raamisesse suruda õnnestub.
Selle viimase mõtte eest annan ma sellele Nortoni raamatule täisväärtusliku nelja. Kui siiani käis Nortoni antud sarja raamatutes ühene kommarite nottimine, siis seekord on siin kriitiline mõtteke ka jänkide kohta. Et apatšid ilmselt ei tahagi võimaluse tekkides hurraahüüete saatel American Dreamiga taasühineda.
Kindlasti nõudis sellise mõtte väljaütlemine Nortonilt palju sotsiaalset julgust, sest raamat ilmus ajal kui USA lõunaosariikides ei käinud neegrid valgetega samades koolides, bussides olid neil omad ettemääratud kohad, Martin Luther Kingi kuulus „I Have A Dream” kõne oli veel pidamata, aga indiaanlasi peeti ju veelgi vähemväärtuslikeks inimesteks kui musti.