Andre Nortoni romaanide tüüpskeem on ligilähedaselt järgmine - poisiohtu, pisut tõrjutud (või on ta end ise ühiskonnast distantseerinud) peategelane on raamatu avalehtedel olukorras, kus ta elu teeb järsu käänaku. Muutuvad olud, teda ümbritsevad uued inimesed. Sulandumine uude kollektiivi on seotud mõningate raskustega. Aga pole viga, muu rahvas võtab ajapikku meie kangelase omaks ning eneselegi ootamatult leiab too end äkki olukorrast, kus tema isiklikest omadustest ja võimetest sõltub sõbraliku kollektiivi või koguni inimkonna saatus. Et tegu noorsooromaaniga, võib lõpptulemust juba veatult ennustada.Käesoleval juhul kandub tegevus tuhandete aastate tagusesse minevikku ning madinaks läheb nii ajasreisimist harrastavate venelaste kui müstiliste tulnukatega kusagil Balti mere ääres. Ilus on kirjaniku paralleel, et ajasränd on samavõrd ohtlik relv kui tuumapomm nii et selle valdaja peab temaga väga hoolikalt ringi käima. Raamat on kenasti kirjutatud ning 10-15 aastat nooremana oleks ma sellest romaanist kindlasti suuremas vaimustuses. Nüüd on hindeks pisut nõrgapoolne neli.