(romaan aastast 1991)
Puänti välja lobisemata on selle romaani ideestikust raske rääkida. Üldiselt on see erinevalt paljudest teistest Silverbergi tekstidest selline, millel on tõesti olemas sidustatud ideestik, mis aitab konstrueerida sõnumit. Tihti on Silverbergi tekstid lihtsalt head või lihtsalt väga head, ilma, et kirjanik nendega midagi otseselt öelda oleks tahtnud või mingit sõnumit edastanud. „Face of the Waters” on teistsugune, suisa idee või sõnumiromaan.
Selle üks suur pluss ja samas ja miinus on üsna pikk reisikirjeldus üle mere. Teekond, Silverbergi tavaline metafoor, on siin väga tugevalt esitatud, suur osa romaanist ongi üks laevasõidu kirjeldus ja kohutavate mereelukate kirjeldus. See kõik on väga meisterlikult kirja pandud, samas aga hakkab mingil hetkel tüütama. Õnne jõutakse enne Face’ini, kui väga tüütuks läheb. Mis hindesse puutub, siis ei ole see mu Silverbergi lemmikromaan, samas on aga lõpuosa ideestik ja kangelase ette kerkiv dilemma nii võimas, et alla „viie” poleks paslik anda. Eriti kiidan ma seda, kuidas kogu romaani süzhee on konstrueeritud just seda lõpudilemmat silmas pidades, ja nii elegantselt konstrueeritud.