Ajakirja kaubamärgiks oli avaldada tegevusrohkeid seikluslugusid värvikates võõrastes maailmades, minevikus ja tulevikus, tehnoloogiliselt arenenud ja muinasaegsele tasemele langenud dekadentlikel planeetidel. Igatahes ei jõudnud Silverberg sellesse oma lapsepõlve lemmikajakirja lugusid pakkuda: väljaanne pandi kinni.
Nii et kui ühel 1956. aasta suvepäeval ütles ajakirja Infinity Science Fiction toimetaja Larry T. Shaw, kellele noor autor oli hakanud regulaarselt kaastöid müüma, et nende kirjastusel on plaan ajakiri Planet Stories taas ellu äratada – küll teise nime all, kuna Planeti kaubamärk kuulus endiselt teisele kirjastusele, ning küsis Silverbergilt, kas viimasel on soov hakata selle väljaande jaoks kosmoseseiklusi kirjutama, võite vist vastust aimata.
Nii koosnebki käesolev kogumik ajakirjale Science Fiction Adventures kirjutatud seiklusulme valda kuuluvaist jutustustest, kuigi viimased kaks neist ilmusid juba ajakirjas Infinity, kuna SF Adventures pandi 1958. aastal ajakirjabuumi lõpus kinni. Oluline on seda 1956-1958 ilmunud ajakirja (kokku 12 numbrit) mitte ajada segamini 1952-1954 ilmunud samanimelise ajakirjaga (kokku 9 numbrit), mida toimetasid ulmekirjanikud Lester del Rey ja Harry Harrison, ning brittide samanimelise ajakirjaga (kokku 32 numbrit), mis alustas 1958. aastal ameeriklaste ajakirja briti versioonina, avaldades juba ookeani läänekaldal ilmunud materjali, kuid jätkas pärast ameerika ema-väljaande lõppu E. John Carnelli toimetajakäe all kuni 1963. aastani algupärase seiklusulme ajakirjana.
Silverberg on meenutanud, et temalt ilmus midagi igas ajakirja numbris, teinekord oligi pea terve number erinevate varjunimede all Silverbergi täis kirjutatud. Kohe ajakirja avanumbris septembris 1956 oli tema sulest pärit umbes 50% numbri mahust, veel avaldati seal kosmoseooperite kuninga Edmond Hamiltoni lühiromaan ja kellegi algaja Harlan Ellisoni 3-leheküljeline laast.
Mõeldes sellele, mida seostatakse säärase seiklusulmega (valemi järgi kirjutatud stampide küüsis vaevlevad ühetaolised seikluslood), oli seda üllatavam nende kaante vahelt leida erakordselt üllatavate süžeepööretega ja stambivabu lugusid. Seda, et need lood on äärmiselt värvikad, fantaasiarikkad, põnevad teadsin ma oodata küll. Arvustajad lääne blogosfääris on tõmmanud paralleeli, et nende lapsepõlves tõi sedasorti siiralt süüdimatud ja lahedad kosmoseseiklused tagasi eetrisse (ja muutis need täiesti juhuslikult põlvkonda defineerivaks ülemaailmseks fenomeniks) keegi George Lucas oma filmisarjaga «Tähesõjad».
Silverberg ise rõhutab selles ja ühes teises sama perioodi seiklusulmet koondavas valikkogus korduvalt, et lugeja ei leia siit poeetilist keelekasutust või sügavaid mõtisklusi inimeseks olemisest, samuti mitte tema kui noore ja ambitsioonika autori suurt ja originaalset omapanust ulmežanri arengusse. Kirjanik rõhutab, et kirjutas need lood üüri ja muude igapäevaste väljaminekute tasumiseks raha saamiseks ning samuti puhtalt lõbu pärast, kuna just selliseid lugusid oli ta lapsest peale soovinud (ka) kirjutada.
Seda kummalisem on, et need pretensioonitud seikluslood on tihti märksa originaalsemad, põhjalikumalt välja töötatud süžee, tegelaste ja maailmadega kui kirjaniku sama perioodi kunstiambitsiooniga tekstid, mida võib leida kogumikust «The Road to Nightfall». Pigem tunduvad nood lood olevat kui skemaatilised ja elutud harjutused balletikooli peegelsaalis seinaäärsest torust kinni hoides. Need lood siin on aga julged, ilma pretensiooni ja ambitsioonita, neid on mõnus ja hämmastavalt värske lugeda isegi aastal 2012.
Ainsaks miinuseks raamatu juures on Silverbergi kogumikele omaste lugude ees olevate sissejuhatuste, mis räägivad jutu sünniloost ja pakuvad põnevaid detaile kirjaniku kujunemisest ja eluteest, puudumine. Kogu see materjal on sel korral raamatu sissejuhatusse kokku kogutud. Asi seegi.