Marge ja Dave Spalding ootavad õhtul oma majas külla naise venda, Ted Kennedy’t, kes töötab kosmoselaevas ning on Maalt ära olnud kuus aastat. Ta hilineb ning kohalejõudnuna käitub eriti veidralt. Ta justkui ei tunneks pooli kodumasinaid ja tehnikavidinaid. Ta pistab käe prügihävitajasse ja tõmbab selle sealt siis tervena välja, kuigi see pidanuks silmapilkselt dematerialiseeruma. Ta väidab, et Dave ja Marge nägid valesti ja ta ei pistnud kätt sinna sisse. Ta nagu on seesama Ted, keda Marge oma teismeeast mäletab, aga samas nagu poleks ka... midagi tema pilgus ja hääles on kunstlikku, ebaloomulikku...
Lugejad on ammu aru saanud, et Ted Kennedy keha on kuskil kaugel planeedil tulnuka poolt vallutatud. Marge saadab oma mehe enne uinumist korraks veel venna tuppa, et see vaataks järele, kas ta rindkerel on üks spetsiifiline suur arm: Dave lähebki kosmoserändurist sugulasele antud tuppa ja... muutub puudutusest tollega isegi paari minuti jooksul tulnuk-mõistuse valitsetavaks, koos kõigi Dave Spaldingi mälestuste ja teadmiste ja käitumisoskustega. Edasi on järg Marge’i käes, siis õhtul karjumise peale olukorda kontrollima tulnud naabrimehe käes ja edasi vihjatakse, et suuremaks vallutuseks läheb järgmisel päeval abielupaari tööpostidel.
Hüva, sissetungijate-tulnukate teema oli just siis popiks muutumas. Naljakad on nimed ja nagu kirjanik tunnistab, siis aastal 1958 ei teadnud keegi midagi kellestki Ted Kennedy’st, ka tema vanem vend John Fitzgerald oli alles vaikselt tuntuks muutumas. Silverberg meenutab veel, et tema romaanis «Sissetungijad Maalt» ehk «Invaders from Earth», mis oli kirjutatud sügisel 1957, eksisteerisid samuti tegelased nimedega Dave Spalding, Marge ja Ted Kennedy. Miks nii, seda suurmeister nüüd, ligi pool sajandit hiljem enam ei mäleta.
Konkreetset lühipala oli enamvähem huvitav lugeda ning mis kõige üllatavam, sellel oli pessimistlik ja n-ö. õnnetu lõpp. Eriti kummastav oli sellise emotsiooniga (nagu lõpeb Charles Perrault’ «Punamütsikese» see versioon, kus hunt kõik ära sööb ja ongi loo lõpp) lõpetada terve kogumik. Pessimistliku ja negatiivse tundega. Et nagu ahah. Et Maa võetakse tulnukate poolt üle ja selline tume ning äikseline perspektiiv ongi? Ja niimoodi, sellise tooni ja meeleoluga lõpebki terve raamat?
Aga eks see kirjeldabki vast üsna hästi Silverbergi enda tollaseid meeleolusid perspektiivide suhtes ulmekirjanduse vallas edasist karjääri teha. Ajakirju, kus saanuks avaldada portsu kaupa ja varasema diili alusel müüdavaid kosmoseseiklusi, järsku enam polnud. Tuli hakata hinge sees hoidmiseks kirjutama erootilisi romaane ja muud paska. Noorus ja illusioonide aeg oli lõppenud.