Robert Silverberg

Loo peategelane on Maa Julgeolekuagentuuri San Francisco osakonna aseboss Neil Harriman, kes peab lahendama puhkenud nn. Vampiirinuhtluse. Nimelt on nähtud üht inimest tapetavat, pärast surma on tema kaelalt leitud kaks pisikest vampiirihammustuse moodi haava ning ta laip on verest tühjaks imetud. Üks tunnistaja nägi aga tema surnukeha kohale kummarduvat nirotani-rassi kuuluvat tulnukat. Pole vaja lisada, et selle rassi esindajad näevadki välja nagu inimsuurused vampiirid, tiibadega ja puha.

Sarnasuse tõttu kutsutaksegi neid Maal nahkhiirrahvaks. Igatahes eitavad nende kohaliku esinduse/konsulaadi töötajad nende rahva igasugust seost kuriteoga, aga nad keelduvad ka edasisest koostööst mõrvajuurdlusel, mis tekitab agentides vaid kahtlusi. Peagi tapetakse Londonis ja Varssavis veel samal kombel kaks inimest ning laipadel on samad tundemärgid: neil on kaelahaav ja need on verest tühjaks imetud.

Nirotanid eitavad jätkuvalt oma seost kuritegudega, kuid keelduvad oma liigikaaslasi uurimise eesmärgil Maa julgeolekujõudude meedikute kätte usaldamast. Samal ajal kogub planeedil hoogu nirotanide vastane rahvaliikumine, algavad pogrommid, konflikt eskaleerub. Harrimani, tema ülemuse Russelli ja ÜRO peasekretäri Zachary peamine mure on vaid, kuidas saada mõnda nirotani uurimiseks, et kas nende hambad näiteks suudavad tekitada sellise haava jne.

Lugeja saab selle aja peale ammu aru, et nirotanid pole mõrvadega seotud ning sama kindel on, et Harriman lahendab mõistatuse. Aga mingit elevust või silmatorkavat värvi või midagi raskestikirjeldatavat selles loos nappis. Korralikult teostatud, üldsegi mitte igav lugeda, aga kuidagi tuimavõitu ja lugemise järel õlgu kehitama panev.