Nii müüski Silverberg loo lõpuks W. W. Scottile, kes ei pannud pahaks, kui valemi järgi kirjutatud kosmiliste seikluslugude vahele Silverberg talle midagi pisut teistsugust saatis, kuni need teistsugused lood toimusid eksootilises keskkonnas ja olid tegevuselt kiired ja dünaamised ning teaduslikfantastilises mõttes värvikad. Scott ja Silverberg olid selleks ajaks jõudnud täielikku vastastikuse sõltuvuse suhtesse: toimetaja sõltus kirjaniku toodangust ning kirjanik toimetaja «kaks-senti-sõna-eest»-tšekkidest.
Näiteks märtsis 1958 müüs Silverberg Scotti ajakirjadele 2 ulmejuttu, 5 kriminulli ning lisaks portsu lühikesi populaarteaduslikke nupukesi ning teenis nendega üle 1000 dollari, mis oli tollases vääringus kuninglik summa.
Igatahes ostis Scott sellegi jutu aprillis 1958, vahetas Silverbergi pealkirja «Sa ei saa tagasi minna» ehk «You Can’t Go Back» enda dramaatilisema variandi vastu ning avaldas loo detsembris 1958 Richard F. Watsoni varjunime all, mida Silverberg oli varemgi kasutanud.
Lugu on pisut bradbury’lik. See räägib vananevast Shakespeare’i-näitlejast Howard Brianist, kes hakkab surma eel tagasi Maale igatsema. Kes hakkab unistama sellest, et mängib veel enne surma New Yorgis «Kuningas Learis» peaosa. Häda on aga selles, et juba mitukümmend aastat tagasi keelustas neopuritaanlik režiim Maal igasuguse teatri ja näitemängud ning palju muudki nende meelest siivutut ja liiglõbusat. Näitlejad pääsesid repressioonidest ja võisid oma «räpast» kutsumust jätkata teistel (vähemtsiviliseeritud kolka)planeetidel, keeluga enam kunagi Maale naasta.
Nüüd ongi teatritrupi juht Erik Smit probleemi ees. Vana Brian keeldub edasi mängimast ja tahab enne surma Maale jõuda. Smit paneb mängu kõik oma säästud ja sidemed ning väljapressimisvahendid, et kohalikust lennujaamast ja migratsiooniametist vajalikke pabereid hankida, et vanamees tähelaevas Maa orbiidile sõidutada, et ta kasvõi näeks oma koduplaneeti, kui tal seal ka laevast väljuda ei lubata... Vajalikke pabereid ta muidugi ei saa, aga surevale vanale mehele korraldatakse tulnukatest illusionistide abil väike näitemäng Maast nii et ta sureb uskudes, et ongi New Yorgi teatrilaval. Smit aga jääb mõtlema, kas paarikümne aasta pärast on tema kord...
Ambitsioon ja sooritus pole taas kord tasakaalus nagu teistegi nende 1950ndate kunstiambitsiooniga juttude puhul.