Lisaks sellele Dan Malcolmi varjunime all, mida Silverberg oli hakanud regulaarselt Scotti ajakirja jaoks kasutama, avaldatud loole olid ajakirjanumbris veel kaks tema teksti, üks Calvin M. Knoxi pseudonüümi all ning üks Silverbergi enda nime all – nimelt autori trükidebüüt «Gorgo planeet», mis oli ilmunud veebruaris 1954 šoti ajakirjas Nebula Science Fiction. Kuna tekst Silverbergi pool Atlandit polnudki ilmunud, otsis ta selle käsikirja välja, pühkis tolmu maha ning müüs Scottile (2 senti sõnast!), saades selle eest kokku viis korda suurema honorari kui esmailmumisel.
Lugu ise on selle poolest kummaline, et tõi mulle üsna üks-ühele meelde Tiit Tarlapi romaani «Roheliste lippude reservaat» alguse sündmustiku ning ka tolle romaani atmosfääri ja meeleolud. Proovige ise.
Leitnant McDermott istub pärast vahetuse lõppu «Üheksa Planeedi» baaris Albireo XII-l ja napsutab täiega, kui tema randmeseade järsku märku annab, et tööandja patrullkeskusest teda vajab. Kuna on ikkagi tema vahetuse väline aeg, siis joob ta napsu rahulikult lõpuni ning võtab siis ühendust Galaktika Patrullkorpusega, et uurida, mida värki on?!
On toimunud inimrööv ning valvekohustusega patrullpolitsenik on haigevoodis, mistap aetakse ikkagi keset puhkeaega tööle tagasi McDermott. Korpuse kapteni Davise, kes vihkab McDermotti tipsutamist ja ei suhtu temasse kuigi hästi, kabinetis selgub, et on röövitud Maalt pärit senaator Hollise tütar Nancy, senaator oli koos perega galaktilisel ringsõidul. Hollise-plika röövis keegi Blaine Hassolt, kes põgenes temaga oma kosmosesüstikul avakosmosesse, kuid sooritas siis Breckmyer IV-l hädamaandumise, nii et süstik purunes ja röövitu jäi koos oma röövijaga planeedile n-ö. merehätta.
McDermottile kohe ei meeldi see mõte: Breckmyer IV on vastikult palav ja niiske džungliga ebatervislik planeet, millel pole inimasutust ning mille ainsaiks asukaiks on mitte eriti sõbralikud pisut kassilaadsed üsna primitiivsed tulnukad. McDermott mõistab, et talle on antud erakordselt vastik, vahest isegi enesetapjalik tööots. Ta saab ka aru, et senaator Hollis on piisavalt tähtis tegelane, et korpus peab vähemalt näitama, et nad hoolivad ja tema tütart päästma tõttavad... kuigi see tundub üsba võimatu missioon olevat.
Siis käib aga McDermotti peas klõps ja ta saab aru, et see ongi võimatu missioon ning teda on lihtsalt kavas kas patuoinaks teha või siis lihtlabaselt surma saata. Igatahes suunatakse ta otse kapteni kabinetist kosmodroomile ning hiilgav päästemissioon algab. Viimasel hetkel jõuab ta oma kosmoselaeva baarikapi täita piisava varu rummipudelitega, et ikka jätkuks pikemaks ajaks.
McDermotti maandumine Breckmyer IV-l õnnestub hästi, tema laev jääb erinevalt Hassolti omast terveks. Peaegi jõuab ta läbi džungli rassides tulnukate asulasse, kus langeb aga vangi. Hassolt ja Nancy Hollis on samuti seal, esimene on saavutanud mingi pooljumala staatuse, aga kui ta järgmisel päeval kuuleb, et selle staatusega käib kaasas ohvrianniks olemine järgmisel täiskuul, ei vaimusta perspektiiv senaatoritütre röövijat enam eriti. Ta tahab McDermotti laeval põgeneda, aga tedagi valvatakse kiivalt – ikkagi taevast langenud ohvriloom-jumal!
Vahepeal on vangistuses McDermott tüdrukuga suhelda saanud, see on meeldiv neiu, kes on väga õnnetu teda tabanud saatuse üle, ka tema tahaks planeedilt pageda... Reaalsus on aga selline, et kõigil kolmel põgeneda ei õnnestu kohe kindlasti, McDermott peab tegema valiku... Ja noh, nagu juba alguses öeldud. McDermott pole mingi kangelane.
Just teksti alguse atmosfääri ja lõpplahenduse eest annangi nii kõrge hinde.