Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel City’sse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.
Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintšimiseks üle lähevad, ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..
Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.
Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma... Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma...
Selline sotsiaalne konflikt – inimestes keev viha androidide vastu – on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud.
«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Blade’i varjunime all. Nimelt oli Blade 1940ndate aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!