Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Cosmic Kill

(lühiromaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Stories» 1957; aprill - mai [autorinimega Robert Arnette]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

«Kosmiline tapmine» on lolli pealkirjaga loll lühiromaan, mis tõestab ilmekalt, et mõni pulpulmekas võinuks igaveseks oma algupärasesse ilmumiskohta tolmukorra alla jäädagi.

Maa Universaalse Luureteenistuse agent Lon Archman on saanud ülesande lennata Marsile, infiltreeruda sealse diktaatori, maalasest renegaadi Darrieni lähikonda ning viimane tappa. Kõike seda põhjusel, et Darrien ohustab sõjaliselt Maad ning on vaimsetelt võimetelt Päikesesüsteemi kuri supermõistus. Õieti algab lugu simulatsioonistseeniga, kus Archman peab Marsi liivatormises kõrbes võitlema ellujäämise nimel marslastega ning ei esine sellel treeningul eriti hästi, saades oma bossilt Blake Wentworthilt hindeks vaid 97,003%. Aga sellsena ongi ta parim agent.

Jah, selles Päikesesüsteemis, mida Silverberg 1956. aasta detsembris kirjeldab, elavad Marsil, Pluutol, Merkuuril, Veenusel ja mujal omaette rassid: sinist värvi koorikulise nahaga merkuurlased, kihvadega marslased, sabaga veenuslased ning jalgade ja kätega kala meenutavad pluutolased. Silverberg ütleb, et jah, nad muidugi teadsid juba toona, et selliseid elukaid mainitud planeetidel ei ela, aga noh, et selline oli tollal nende ajakirjade paradigma ja selliseid elemente oma autoreilt oodati.

Lugu on selline Metsiku Lääne rajamaa koloniaalmaastik Päikesesüsteemi mastaabis, mööda kosmost hulguvad ringi erinevad jätiste jõugud, planeete valitsevad kriminaalid, kohutavad tulnukad meenutavad džunglikiskjaid või metslaste tsivilisatsioone, Marsil asuvad 16. sajandi Kariibi mere saarte stiilis orjaturud, kus napis riietuses ja ketti pandud röövitud inimesi müüakse jne.

Igatahes pole Archman ainus, kes Darrienit jahib. Ka Merkuuri ülemvalitseja Krodrang on saatnud oma parima spiooni Hendrini Marsile sama ülesandega: varastada Darrieni laborites välja töötatud salarelvade plaanid ning tappa seejärel Marsi diktaator. Hendrin näeb esimeses Marsi pealinna Canalopolise kõrtsis kahte veenuslast, kes on rüüsteretkel planetoidile 11 varastanud sealsest maalaste kolooniast tütarlapse nimega Elissa Hall, kelle loodavad Darrieni asekuningale Dorvis Graalile seksleluks müüa.

Hendrin joodab nad täis, ostab neilt tüdruku ning läheb ise sama jutuga asekuninga jutule, et tüdruku müügi kaudu Darrienile endale tollele silma jääda ning tema õukonnas mõju saavutada. Teda jälitades hüppab tundmatus kohas mingi veidralt analoogilise plaaniga vette ka Archman. Jõudes mõned minutid pärast Hendrinit asekuninga juurde, väidab ta, et merkuurlane on salamõrtsukas, kes tahab Darrieni tappa. Marsi diktaatorit on muidugi keerukas tappa, kuna kõik luureteenistused teavad, et ta kasutab mitut ortosünteetilist robotit, kes näevad temaga identsed välja. Kuidagi tuleb kindlaks teha, kes on neist õige diktaator.

Juhtub veel kohutavalt palju sündmusi: diktaatori ametliku favoriidi Meryola intriigi tõttu satuvad Elissa ja Archman ühte vangikongi, on palju põgenemisi ja veidraid pääsemisi, ajakirja Täheke tasemel keerukusega paleeintriige ja palju muudki. Aga kui Maa parim luureagent läheb Marsile sealset diktaatorit tapma plaaniga «lendan kohale, käitun üsna enesetapjalikult ja vaatan, mis saab, ning lasen sündmustel ise areneda», siis mina ei suuda seda tõsiselt võtta. Loo lõpp on muidugi õnnelik, aga kogu see tekst kokku on ikka kohutav kirvetöö. Pole ka ime.

Juhtus nii, et sügisel 1956 valmis trükitud ajakirja Amazing Stories 1957. aasta aprillinumbri kaanele (oli selline komme tollal trükkida mitme järgneva ajakirjanumbri kaaned ühes paketis valmis) sattus kiri «Algab kõuekärgatusena mõjuv kaheosaline järjejutt «Kosmiline tapmine»!» Tegu pidi olema järjega Robert Arnette`i kuue aasta eest samas ajakirjas ilmunud lühiromaanile «Empire of Evil» ehk siis «Kurjuse impeerium». Arnette`i nime kasutades oli selle loo kirjutanud aga Paul W. Fairman, kes oli vahepeal saanud Amazingu ja Fantasticu toimetajaks ning avastanud ühel hetkel, et tal pole toimetamistöö kõrvalt mahti kirjutada valmis kõuekärgatusena mõjuvat kaheosalist järjejuttu. Seepeale helistas Fairman aprillinumbri materjalide tähtaja lähenedes detsembris 1956 Silverbergile ja küsis, kas see kirjutaks talle paari päevaga valmis kõuekärgatusena mõjuva kaheosalise järjeloo, mis oleks ühe tema vana lühiromaani järg, mille peale Silverberg toda vana teksti tundmata ütles: «Jah, muidugi. Pole probleemi.»

Samal õhtul otsis Silverberg välja Amazingu 1951. aasta jaanuarinumbri ning luges läbi teksti, millele ta pidi hakkama järge kirjutama. See oli jube ühik, milles eksisteerisid rohelise verega sinisenahalised merkuurlased, kohutavate kihvadega Marsi mägilased ja suurte mustade sabadega veenuslased. Kuna aga Fairman oli suutnud suurema osa oma tegelasi loo lõpuks teise ilma või õnnelikku abielusadamasse saata, polnud Silverbergil järjega erilist probleemi. Ühe ärapääsenud kurikaela ümber koos ta uue süžeeliini, mõtles välja uusi tegelasi ning saigi täiesti funktsioneeriva faabula valmis. Probleemiks jäi, kuidas kirjutada kahe päevaga valmis 20 000 sõnaline lühiromaan.

Appi tuli sõber Randall Garrett. Silverberg tunnistab, et ta pole kunagi olnud eriline ergutite kasutaja, ta ei joonud isegi kohvi. Garrett tõi talle benzedriini-nimelist medikamenti, mida kasutas ise oma kaalu kontrolli all hoidmiseks. Silverberg lisab, et tänapäeval kutsutaks seda asja «spiidiks». Igatahes pidi see droog viima kirjaniku staadiumisse, kus 40 lehekülje kirjutamine ühe mahaistumisega pidi olema võimalik. Oligi. Garrett tõi talle mõned rohelised tabletid ning kaks päeva hiljem oli Silverbergil 80-leheküljeline «meistriteos» valmis. Ta viis selle kolmandal päeval kiiruga Fairmanile Amazingu toimetusse, kes saatis selle läbilugemata trükilattu. Järgmisel päeval Silverberg puhkas.

See oli ainus kord, kui Silverberg kirjutas midagi sellisel moel medikamendi mõju all. Samuti oli see ainus kord, kui tema tekst ilmus Robert Arnette`i varjunime all. Ta ise leidis üllatusega, et 48 aastat pärast teksti esmailmumist nüüd, 2006. aastal seda kogumiku jaoks lugu üle lugedes, ei tundugi see naljakal kombel eriti hull. Siin Silverberg eksib.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: