Silverberg meenutab, et see oli tema elus kiire ja äärmiselt dünaamiline aeg. Mais 1956 õnnestus tal müüa oma esimene kaastöö Horace Goldi ajakirjale Galaxy, juunis oli ülikooli lõpetamine, seejärel kulus kaks nädalat koos Randall Garrettiga romaani kirjutamisele John W. Campbelli Astounding Science Fictionile, mille Campbell ostiski ära augustis. Samal kuul abiellus Silverberg oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ning värske abielupaar leidis endale elegantse viietoalise korteri Manhattanil West End Avenue’l.
Mõned päevad pärast uude kohta kolimist osales Silverberg World Science Fiction Conventionil, kus teda tervitasid kolleegina sellised 1920ndatel kirjanikuteed alustanud kosmoseooperite kuningad nagu Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes vanuse poolest sobinuks talle vabalt isaks. Samal kokkutulekul pälvis Silverberg lootustandvaima noore ulmekirjanikuna oma esimese Hugo auhinna. Lisaks ajakirjadele lühiproosa ja järjeromaanide müümise õnnestus tal sõlmida esimesed romaanilepingud kirjastustega Ace ja Gnome...
Silverberg meenutab, et see kõik tundus üsna metsik ja vinge: tema noorpõlveunelm ennast ära toita suutvast vabakutselisest ulmekirjanikust paistis tõeks saavat, teda võeti kirjanikuna tõsiselt, kolleegid tunnustasid teda ning tema kaastöid reeglina tagasi ei lükatud. Eks kõik see andis korralikult juurde ka enesekindlust.
Just täpselt sellise, oma võimetest suurepäraselt teadliku ja enesekindla noore seiklusulme autori loodud ongi jutt «Pimeduse tsitadell». Kaugelt galaktikast koos oma naise Kareniga Maale tagasi pöörduva Mike’i kosmoselaeva massidetektor avastab, et nende ees tühjana näivas kosmilises ruumis peab asuma mingi taevakeha. Nad kordavad ja kontrollivad mitmeid mõõtmisi ning jõuavad siis tõdemusele, et nende ees kosmilises pimeduses peab peituma üksik ilma kindla päikeseta rändav planeet ning silmapilkselt mõistavad nad mõlemad, et see saab olla vaid marodööride planeet Lanargon.
Aastal 3159 hävitati relvastatud rünnakuga Maa koloonia planeedil Faubia III. Aasta hiljem rüüstati Metagol II ja samal aastal vallutati veel ka Vescalor IX. Alati olid asjaolud sarnased. Pikkade humanoidsete mustades kosmoseskafandrites tulnukate armee maabus ootamatult planeedil, hävitas selle pealinna, vangistas liidrid, rüüstas kogukonda ning lahkus seejärel koos paljude vangidega. Aastal 3163 rünnati Trantorit, kolm aastat hiljem Vornak IV ning 3175 aastal langes rüüstamise ohvriks Maa ise.
Multimaailmade Föderatsioon oli raevus. Rüüstajad näisid liikuvat oma päikeseta tumeda varjatud planeediga nagu hiiglasliku kosmoselaevaga. Tulnukpiraatide laeva/planeedi lähenemist polnud kunagi näha, rünnak tuli alati ootamatult. Sestap otsustavadki Mike ja Karen marodööride planeedil maabuda ning edastada sealt Maale oma raadiosignaali, olles omamoodi majakaks Multimaailmade Föderatsiooni sõjalaevastikule.
Lanargonile maandumise järel otsustavad nad pisut planeedil hästi vaikselt ringi uudistada. Nad väljuvad oma laevast ning asuvad kurjakuulutavat ning rusuvalt sünget maastikku uurima. Loomulikult avastavad mustades skafandrites tulnukpiraadid nad üsna kiiresti: Karen vangistatakse ning Mike jäetakse rüseluse järel surnu pähe maha. Pärast toibumist õnnestub Mike’il ühe teise tulnukpiraatide salga üks liige tappa ning tema skafandris grupi koosseisus nende asundusse pääseda, kindla kavaga oma naine vabastada.
Nagu lugeja juba aru on saanud, siis märul jätkub! Mike avastab, et tema naine on kavas ohverdada Kesktemplis, kus teenivad orjadena vangistatud inimesed. Ühe sellise orja, Dave Andrewsi abiga õnnestub Mike’il sinna tungida ning seal James Bondi või Indiana Jonesi kombel suuremat sorti purustustöö ja kaos toime panna. Nagu ma alguses ütlesin: igati kompetentne kosmoseooper.