Ka loo algus on klassikaline. Nimelt siseneb Büroos uurijana töötav Les Hayden ühel 2262. aasta kevadpäeval šefi kabinetti ning saab talt järjekordse ülesande. Šeff viskab ilma pikema jututa lauale posu teemante: kõik nad on rikutud. Nimelt on iga kalliskivi südames väike hägune ala, justkui oleks kalliskivi süda läbi põlenud. Iga teemant tähendab ühte kadunud inimest: kõik need vääriskivid on leitud viimaste kuude jooksul kadunuks jäänud inimeste kodudest või töökohtadest.
Kuuekümne kuue hägusa keskmega teemanti järel on nüüd välja ilmunud üks rikkumata südamega kalliskivi, mida šeff hoiab turvaliselt karbis ja ei luba Haydenil seda silmitsema jääda. Šefi hinnangul on need teemantid mingisugune lõks: seda vaatama jäänud inimesed kaovad kuhugi ning teemanti süda muutub häguseks. Asja konks on veel selles, et rikkumata teemanti on leidnud naisterahvas, kellega seda vaadates aga midagi ei juhtunud. Kõik šefi antud nimekirjas kadunuks jäänud 66 isikut on aga mehed.
Kodus räägib Hayden uuest ülesandest oma tüdruksõbrale Pegile, kellele mõte selle töö vastuvõtmisest üldse ei meeldi. Igatahes läheb Hayden seejärel oma tuppa, avab karbi ja hakkab tervet teemanti jõllitama! Kui loll saab olla, eksole. Samas, ega ühtki teist juhtlõnga juhtumi lahtiharutamiseks ilmselt poleks olnud ka. Hayden näeb teemanti südames imekaunist ja lummavat tütarlast, kes teda enda juurde kutsub... ning äkki ongi Hayden ühes teises maailmas, ühes niiskes ja võõra hingusega džunglis, mis võiks vabalt olla Kongo või Amazonase jõgikonnas, kui see nii selgelt poleks kauge ja väga võõras maailm. Mees mõistab, et tema on nüüd 67. kadunud mees ja Peg leiab tema toast eest 67. rikutud südamega teemanti...
Džunglis edasi rassides jõuab mees lagendikule, mille ühes servas märkab hiigelsuurt teemanti, mille varjust astub välja – nüüd juba inimsuuruses – seesama kaunis neiu, kes teda tema maailmas teemanti seest kutsus... Ohtlike tulnukate lõks on peategelase ümber kinni langemas ning pääsemist ei paista kuskilt.
Tegu on äärmiselt mõnusa kergusega ja pretensioonitult kirja pandud hoogsa ning värvika ja fantaasiarikka sense of wonderist nõretava seikluslooga, milliseid on kõige parem lugeda 15-aastaselt. Aga hämmastaval kombel kõlbab tekst ka tänapäeval ja vanemas eas täiesti tarbida, kui suuta meeles pidada selle sünniaega ja -keskkonda. Seda viimast enamik tänapäeva eesti ulmelugejaid muidugi ei suuda.
Tekst on tähelepanuväärne veel seepoolest, et Silverberg pöörab siin klassikalise pulpskeemi pea peale: vangistatud ja abitus olukorras on 67 meest ning nende päästjaks saab üks naisterahvas, lisakas näeme loos üsna jõhkrat naistevahelist rusikavõitlust teravate servadega hiigelteemanti tipus, õrnu vihjeid lesbilisele armastusele (aastal 1956 poistele mõeldud ajakirjas!)... noh, nagu ma ütlesin, Silverberg on suutnud loo tõsidust vägistamata lugejaile näidata, et tema selle kirjutamise ajal pidevalt muigas irooniliselt.
Kui Randall Garrett oli tutvustand noort Silverbergi esmalt John W. Campbellile jt toimetajatele, jõudis ühel hetkel järg ka Amazing Storiesi toimetaja Howard Browne’ini. Silverberg ja Browne’i vahel tekkis kohe usalduslik sõprus- ja töösuhe. Nimelt olid Browne’i toimetatud Amazing ja Fantastic keskendunud lihtsatele kiire tegevusega seiklusjuttudele, mis olid mõeldud ehk pisut nooremale publikule ning mida kirjutas väike ring ajakirja püsiautoreid ning mida siis erinevate pseudonüümide all avaldati.
1955. aasta suvel, kui nad Silverbergiga tutvusid, oli ringis parajasti kaks vaba kohta, mida Browne pakkuski Silverbergile ja Garrettile. Diil oli selline, et autorid pidid talle regulaarselt tooma teatud kindla kvaliteediga ulmelisi seiklusjutte ning ta ostis need ära läbi lugemata. Selline kindel teenistus oli noorele algajale kirjanikule kui taeva kingitus ning kohe löödigi käed. Igatahes hakkas Silverberg selle diili raames uuesti käiku laskma ka varem kirjutatud tekste, mida tema kui täiesti tundmatu autori lugudena polnud varem avaldatud. Nüüd need aga sobisid.
Silverberg meenutab ka üht piinlikku episoodi. Nimelt olid Amazing ja Fantastic Adventures 1940ndate lõpul tema lemmikajakirjad, kui aga noorukist sirgus mees, hakkas ta neisse primitiivseisse seiklusjuttudesse märksa kriitilisemalt suhtuma, eriti kui võrdlusena tekkisid kõrvale ja tema lugemislauale märksa tõsisemat ulmet avaldavad Galaxy, Fantasy & Science Fiction jt väljaanded.
Nii kirjutaski ta 1952. aastal fänniajakirjas Fantastic Worlds äärmiselt kriitilise artikli Amazingus ja Fantasticus ilmuva materjali kohta. Noore vihase mehena andis ta ikka täiega. Ajakirjade toimetaja Howard Browne kirjutas rahulikus toonis kaalutletud ja argumenteeritud vastuse, milles rõhutas, et neid ajakirju antakse välja kasumi teenimiseks ning leidis, et selliseid «ebarealistlikke ja vastutustundetuid nõudmisi saab esitada kas väga noor või väga vana inimene, kes loomulikult teab kõigest kõike».
Igatahes sai Silverbergist kolm aastat hiljem nende tema enda kirutud valemi järgi valmivate pulpseikluste vorpija Browne’i püsiautorkonnas. Silverbergist sai püsiautor, kelle peale võis kirjutamise kiiruse ja kirjutatu kvaliteedi osas alati kindel olla. Browne ei vaevunudki eriti ta kaastöid läbi lugema, ta võis olla kindel, et need sobisid. Igatahes pakkuski ta nende tutvuse kuuendal kuul Silverbergile võimalust teha ajakirja valmisjoonistatud kaanepildi järgi numbri kaanelugu. Ed Valigursky joonistatud kaanel oli kujutatud hiiglaslikku teemanti, mille peal kaklevad kaks napis riietuses näitsikut. Nii saigi Silverberg oma nime suurelt kaanele ja talle pühendati näopildiga lühike autoritutvustus ajakirja sisekaanel.
Ühel Silverbergi külaskäigul toimetusse umbes sel perioodil naeratas Browne talle kavalalt ja koukis sahtlipõhjast välja ühe ajakirja, küsides: «Kas see tuleb tuttav ette?» Loomulikult oli tegu eelmainitud fanzine’iga, kus sees Silverbergi vihane kriitika standardsete seiklusjuttude aadressil, milliseid ta nüüd ise vorpima oli asunud. Igatahes oli Silverbergil parajalt piinlik, aga Browne oli kogu loost väga lõbustatud, ta ei olnud suutnud kauem seda teadmist, et on selle kriitika autorist suurepäraselt teadlik, enam kauem vaka all hoida.
Igatahes ilmus «Kristallvärava valvur» augustis 1956 ajakirjas Fantastic, mis oli peaaegu tervenisti Silverbergi täis kirjutatud. Kuuest väljaande tekstist olid neli Silverbergi kirjutatud või kahasse kirjutatud ja ilmusid erinevate pseudonüümide nagu Ralph Burke, Robert Randall ja Ivar Jorgensen all.