See on erakordselt õpetlik lugemine mitmes mõttes. Eelkõige muidugi näitab see vägagi värvikalt ja detailselt kirjaniku arenemist, teisalt ja peaasjalikult soovitaksin mina seda aga vaadelda paralleelköitena kirjaniku esimese loomeperioodi (1954-1959) tõsisemaid pongestusi esitavale kogumikule «The Road to Nightfall» (1996), mille enamvähem samasisuline variant teises «Kogutud juttude» sarjas kannab nime «To Be Continued» (2006).
Torkab silma kaks asja. Esiteks muidugi tõsiasi, et kirjanikul tulid loometee alul märksa paremini välja jutustuse või lühiromaani mõõtu seikluslood kui lühijutu mahus kunstiambitsiooniga üritamised. Kogumikesse pääsenud kehvemad seikluslood on samal tasemel kehvemate kunstiambitsiooniga tekstidega, parimad sooritused pretensioonitu (aga siiski pigem süngetoonilise) seiklusulme vallas edestavad aga parimaid katsetusi ambitsioonikate ulmelugude vallas suurelt.
Teine põnev tähelepanek on erinevatele ajakirjadele kirjutatud lugude omavaheline erinevus. Samale väljaandele kirjutatud tekstid on pigem üsma sarnases stiilis, võtete ja jutustamislaadiga. Seega on täiesti äratuntavad pikad ja romaani vääriva detailirohkusega ning üsna süngetoonilised ja täiskasvanulikud seiklusulme parimates traditsioonides kirjutatud jutustused või lühiromaanid, mida Silverberg kirjutas ajakirjale Science Fiction Adventures (ja milliseid ei leidu selles kogus, vaid kogumikus «Hunt the Space-Witch!»).
Üsna äratuntavad on Bill Hamlingi ajakirjadele Imagination ja Imaginative Tales kirjutatud lühemad, kuidagi kiiretempolised, tegevusrohked ning selge ja konkreetse lõpplahendusega kosmilised põnevuslood. Samuti on äratuntavad W. W. Scotti ajakirjale Super-Science Stories kirjutatud pisut pikemad ning reeglina hästi värvikate ja fantastiliste tegevuskohtadega kosmoseseiklused.
Pisut vähem on äratuntavad Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani ajakirjadele Amazing Stories ja Fantastic kirjutatud lood, kuna need on aasta aastalt kõige enam muutunud. See-eest on täiesti äratuntavad Silverbergi ükskõik mis ajakirjale kirjutatud kunstiambitsiooni, paatose ja traagilise või ülimalt kõrgemoraalilise õhkamisega kirjutatud tekstid – peamiselt nende saamatuse tõttu.
Nüüd, nagu on välja tulnud, ei tundugi selline vanema ulmekirjanduse lugemine ajaloolisest huvist žanri (või kirjanike või ajakirjade) arengu vastu nii probleemitu: küll on seda erineval moel kaunilt sildistatud, alates «ulmekirjanduse prügikastis sobramisest» kuni «surnukuuris laipade pilastamiseni».
Ma ei tea, mulle meeldib lugeda igasugust ulmet. Teinekord meeldib lugeda tuhandeleheküljelisi moodsaid fantaasiatelliseid, siis jällegi pulpajastu klassikalisi ajakirjajutte erinevatest kosmoseseiklustest ning nende otsa ehk 19. sajandi ameerika tondijutte. Aga peab olema üsna lootusetult silmaklapistunud või väikelapse arengutasemele pidama jäänud, et mitte aru saada nende tekstide jaoks vajaliku retseptsiooni täielikust erinevusest, vajadusest läheneda neile täiesti erineva eelhäälestusega.
Ma ei tea, mina suudan küll neid lugusid lugeda õiges kontekstis. Minu meelest pole midagi jaburamat, kui hakata 1956. aasta loole ette heitma, et 1972. aastal on keegi sellesama süžee palju paremini teostanud või et «ma annaksin sellelele loole kõrgema hinde, kui ta kuuluks ühe teise kirjaniku kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud maailma/sarja» WTF?! nagu...
Vähesema lugemusega inimesed tavaliselt ei vaatagi neid kergesti leitavaid aastaarve ja hakkavad enamasti neile vanematele tekstidele ette heitma, et need on maha kirjutatud mingite neile teada olevate tuntumate (aga enamasti palju hiljem kirjutatud) lugude pealt.
Oma üpris üüratu ulmekirjanduse alase teadmistepagasi pealt oskan igatahes mina lugedes ennast projitseerida täpselt õigesse ajahetke, ma loengi neid tekste täie teadmise juures, millised ulmetekstid olid selleks ajaks (1955-1959) ära ilmunud ja Silverbergile teada ning Silverbergi lugude lugejaile tol ajal teada.
Täiesti mõttetu oleks neid tekste hinnata mingite hiljem sündinud teoste kontekstis, see oleks ju sama, kui panna võistu suusasprinti tegema sportlane aastast 1956 ja tänapäevane sprindimees, kumbki oma ajastu tehnika, suusastiili ja varustusega. Jabur ja loll ju.
Aga Silverbergi ees muidugi sügav kummardus!