Lugu mis iseloomustab Silverbergi kui kirjanikku halvemast küljest. Ajasrändamisega meelt lahutavaid inimesi iseloomustab eelarvamustevaba suhtumine seksi ning armastus või sellega assotsieeruv tunne on mõõdetav üksnes tolle mõõdupuuga.Silverbergi tegelastes ei kirge ega isikupära, pole ka sisuliselt midagi mida üksteisele pakkuda, on vaid lönts dekadents, pealiskaudsus ning ähmane ootus, et "äkki juhtub midagi". Vist on viga klassikalise koolkonna poolt pealesurutud tõekspidamistes, kuid ma ei saa tõsiselt võtta lugusid, kus ajasrändamise n.-ö. kanoonilistele põhimõtetele julmalt vilistatakse. Näiteks külastab jutu peategelane oma varasemat mina, kuid mingit põhjendust, miks ta enda mälus sest visiidist jälge pole, ei anta, isegi mitte kõige pealispindsemal tasemel a la tegu paralleelmaailmaga või mis iganes. Jutu moraliseeriv finaal on pärit justkui 1936. aasta robotiehitamise lugudest. Tõesti, A.D. 1982 oleks võinud millegi originaalsemaga välja tulla.