Tegevust antakse edasi eraldi nelja üliõpilase (rikkur, juut, maakas ja pede) vaatevinklist. Vaheldumisi nende teekonnaga läbi Ameerika Arizonasse on juttu nende minevikust ja motiividest, mis neid surematuse otsimiseni viib. Leitakse klooster ja asutakse õppima riituseks. Vihjamisi on juttu Kolpade sekti päritolust ja ajaloost (Atlantis) ning kirjeldatakse surematuse võimalikke saavutamise teid. Akolüüdid teevad füüsilist tööd, harivad oma vaimu ja mediteerivad, tähtis roll on ka seksuaalsel enesekontrollil – nad peavad ejakuleerumata rahuldama kolm tütarlast. Ja nii iga päev. Aga riituse aeg läheneb ja kaks neist peavad surema.
Isegi uue laine paljulubavuse kontekstis võib romaan tunduda üsna rõve. Üheks läbivaks teemaks on pederastia. Lõpulahendus on igati loogiline ja mõnda aega aimatav. Võib-olla pole see kuigi originaalne – et surematus saavutatakse millegi arvelt, inimese moraalsuse arvelt – aga Silverberg kirjutab need dilemmad suurepäraselt lahti. Nagu mitmed teisedki Silverbergi sama perioodi romaanid on seegi kantud dekadentsist ja ajastu moraalse laostumise hõngust (seks, narkootikumid jne). Igati meisterlikult kirjutatud.