Romaanil pole kuigi pingeline süžee: Reaalajas elab Selig oma üksildast elu, kirjutab referaate ja kohtub oma kasuõega, kellega tal on love-hate suhe, kuid kes on ta ainus lähedane inimene. Suures osas on “Dying Inside” muidugi sellest. Seligi ja tema tuttavate suguelamist kirjeldatakse detailselt ja pikalt, kuid alati on käsitlus seoses telepaatiaga. Telepaadivõime kadumine, mida Selig aeglaselt tunnetab, paneb ta olukorda, et ta peab hakkama tavaliseks inimeseks. Kõik tema elus muutub ja ta ei tea, mida nüüd õigupoolest peale hakata. Suurem osa romaanist on tagasivaade tema elule ja selles mõttes on lugeja samuti nagu telepaat, kes loeb Seligi tundeid, mõtteid ja mälestusi. Väga avameelne romaan seega.
Hinde suhtes midagi põhjendada ei olegi. Ulmeklassika, täiesti värske ja pingeline ka 30 aastat pärast kirjutamist. Ilmselt üks olulisemaid telepaatiateemalisi ulmeromaane, Silverberg lahkab seda teemat ikka nii asjatundlikult, et hakka või uskuma, et ta ise ka mõtteid loeb... Kui mõne Silverbergi täiesti ulmeline, kosmoses, kaugtulevikus või võõrplaneedil toimuv tekst võib kohati olla kuidagi verevaene või väheütlev (harva muidugi ja sedagi tema enda skaalal), siis tänapäevamaailmas toimuvad lood paistavad silma väga hea proosastiiliga. “Dying Inside” on neetult hästi kirjutatud – terav, täpne, sarkastiline; neetult loetav ja neelatav, ehkki siin pole otsest süžeed või pingelist tegevustikku.