Meditsiini areng on pikendanud inimese eluiga niivõrd, et ülerahvastuse ärahoidmiseks peavad noored pered sigimisega ootama, kuni keegi koha vabaks teeb. Ent mitte sellest sotsiaalsest mõõtmest pole tekst. Staunt sõidab kuhugi sanatooriumisse, kus lahkumist soovijaid (sõna “surm” üldiselt ei kasutata) selleks ette valmistatakse, päritakse, et äkki veel siiski aastake... Staunt on täies elujõus, tal pole ühtegi muret (peale selle, et ta armastet naine 50 aastat tagasi lennuõnnetuses hukkus), ometi tunneb ta vajadust minna. Siiski ta ei lähe, jääb sanatooriumisse veel kauaks. Miks tahab ta surra küpsushetkel, miks mitte nautida saavutusi? Sellest saabki tema viimane kiusatus. Surra tuleb siis, kui on kõige suurem kiusatus elada edasi. Ja selle kiusatuse ületamine tähendabki küpsust surmaks; vähemast sellises ühiskonnas, kus enesetapp on väga üllas ja suuremeelne tegu.