Brock ja Hammond on paariliste tandem, kes rändab mööda kosmost ringi, avastades ja uurides planeete, enamasti on need elusolenditeta, mõnikord aga mitte. Meeste teele on sattunud erinevaid maailmu, erinevaid loodusnähtusi, klimaatilisi olusid, erinevaid väljapääsmatuid olukordi, aga miski sunnib neid üha edasi ja edasi rassima, ikka järgmisele ja järgmisele planeedile.
Alphecca II on üks järjekordne planeet nende uurimisteekonnal. Mõistusliku eluta ja mitte väga ohtliku flooraga. 11 aasta ja 164 läbiuuritud maailma järel küsib Brock järsku: «Miks?». Miks me seda kõike teeme? Nad mõtlevad tagasi oma noorusaega, õpiaastatesse ja nende partnerluse tekkimise aega, meenutavad läbiuuritut ja püüavad oma tegevuse motiive mõista. Erilise eduta.
Mehed lähevad laevast välja ning järsku haaravad neil jalgade ja piha ümber kinni maast välja kasvavad väädid või juured. Kerge ehmatuse järel suudavad nad end siiski vabastada ning laeva pageda. Planeedilt lahkudes avastavad nad, et juured on end nende laeva ümber põiminud ning keskmise rassimise järel õnnestub neil siiski planeedilt lahkuda, üks väät või juurejupp hoiab kuni avakosmoseni kramplikult laeva korpusest kinni ning alles seal pudeneb elutult laeva küljest ära...
Ning mehed saavad aru, mis neid edasi kannab, mis neid pidevalt uusi reise ette võtma sunnib. Lugu juurtest ja võimest neist lahti lasta. Lugu on taaskord sündinud värvika esikaanepildi ümber sündmustiku ja idee loomisega. Silverberg uskus, et loo avaldanuks suurema probleemita ka Galaxy või Fantasy & Science Fiction, aga kuna tegu oli siiski kaanetellimusega, siis ilmus tekst Bob Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories.
Selline mõtlik lugu, millele ma ühel hetkel tahtsin primitiivsuse ja jaburuse eest «kahe» panna, aga teistsuguses tujus võib ka vabalt näiteks «neljaga» hinnata.