Peategelane on börsimaakler, kellel on hämmastav võime miskite psii-lainete abil suhelda iseendaga 48 tundi minevikus ja 48 tundi tulevikus, siit tuleb ka loo pealkiri. Mineviku mina on (praegu - n) ja tuleviku oma (praegu + n), kusjuures jutu minategelane on (praegu). Oma hämmastavat võimet kasutab vennike lihtlabaseks rahategemiseks. Tulevikus vaatab ta aktsiate tõusud ja langused ära ja siis edastab oma varasemale minale õigeid vihjeid milliseid osta, milliseid müüa, kusjuures (praegu) on keskne tegelane kes vahendab (praegu + n`i) ja (praegu - n`i) infot.
Korraga aga kohtub miljonärist maakler kellegi kirjeldamatult ilusa neiuga, kellesse kohe armub ja kes vastab samaga. Nad on koheselt praktiliselt lahutamatud. Paraku selgub aga õige pea, et neiu kaelas olev metallist talisman blokib efektiivselt igasugused psii-lained ja ilma õigeaegsete vihjeteta on (praegu - n) sama tark kui kõik teised investorid ja (praegu) hakkab progresseeruvas mahus raha kaotama.
Lugu on lahe ja kuigi siin otsest puänti polnud, meeldis mulle kuidagi helge, Silverberglik lõpp. Kuigi ma olen veendunud et rõhuv enamus ulmelugudest, mis on enam kui paarkümmend aastat vanad on lootusetult pahaks läinud ja kuuluvad koheselt äraviskamisele, on mõnus nende seast meeldivaid erandeid leida.