«Macauley vooluring» räägib klassikalise ja pateetilise loo vananeva helilooja ja arvutite-süntesaatoritega muusikat tegevate noorte inimeste konfliktist, puhas kunst versus masinate kunstlik võimsus. Lugu on hall ja etteaimatav, aga kirjanik rõhutab, et 1955. aastal, kui ta selle kirjutas, polnud maailm õieti midagi kuulnud veel arvutitest-süntesaatoritest, millega muusikat luua.
Vananev pianist Gregor Kolfmann tuleb miskisse teadusasutusse noore minajutustaja juurde seda süüdistama, et keegi ei käi enam tema kontsertidel, kuna masinad on pandud muusikat tegema ja temasuguseid loojanatuure pole enam tarvis... Peatselt saab Kolfmannist üks suurimaid süntesaatorite austajaid, kui ta saab aimu, mida kõike inimvõimetele ülejõukäivat nendega noodimaailmas ära teha saab. Kuni ilmub välja üks veelgi võimsam masin, millel on eriti hirmutav võimekus...
Algaja katsetus. 1960ndail hakkasid Silverbergil sellised sotsiaalsed ja kunsti-tehnoloogia vahekorra üle pead murdvad tekstid märksa paremini välja tulema.