Maalaste kosmoselaeva juhtimisseade läheb rivist välja ning laev hakkab ühe koha peal tiirutama, on vaja see lähimale planeedile maandada ning sooritada vajalikud parandustööd. Väheuuritud planeedil laeva parandades kohtuvad meeskonnaliikmed kohaliku elaniku, maavälise eluvormi esindajaga, kes kutsub end nimega Alaree. Maalased on harjunud teisplaneetlastega suhtlema spetsiaalse kiivrit meenutava mõttekonverteri abil, mis tulnuka suhtluse neile arusaadavaks teeb.
Alaree ei ole võimeline mõistma ühikute mina, sina, meie, teie, nemad tähendust. Ta meietab ennast ja kutsub ennast ja teisi planeetlasi (keda keegi kunagi ei näe) Alareeks. Lõpuks seletab maalaste kapten talle ära individuaalse inimese ja grupi eripära, selle olemuse oma laevameeskonna näitel. Alaree saab sellest suurte raskustega aru... ja muutub. Hakkab endast ainsuses rääkima ning oma individuaalsust tunnetama. Järsku ilmuvad ei-tea-kust välja teised tulnukad, kes on Alareega äravahetamiseni sarnased ning neile ei paista tema muutumine meeldivat, nad nimelt jagavad kõik ühte kollektiivset ühisteadvust.
Alaree palub ennast maalaste ekspeditsioonil kaasa võtta, kuna ei saa oma koduplaneedile enam jääda, sest on võõrastega suhtlemise pärast sootsiumist välja tõugatud, maalastel keelab kohalikke elanikke ühelt planeedilt teisele viia aga karm galaktiline regulatsioon. Kapten on dilemma ees, nähes Alaree surmahirmu tema võimaliku mahajätmise pärast...
Selline avastusajaloost šnitti võttev lugu, kohe meenuvad erinevad reisikirjad, erinevad kaptenid, kes Vaikse ookeani saartelt kohalikke pärismaalasi laevale võtsid, et neid siis Londonis, Madridis või Pariisis näidata. Loo puänt on kurb ja traagiline, kuid nende avastusajaloo episoodidega kursis olevale lugejale mitte üllatav. Aga avastusajaloo kuulsusetu kombe kosmiline kirjeldus keerab loole siiski nii vajaliku ulmelise vindi peale, pole pelgalt galaktilisele foonile tõstetud ajalooõpiku peatüki ümberjutustus.
Mulle see lugu peaaegu meeldis, eks ta pisut tahumatult ja rohmakalt kirja pandud oli ja kohati veetis autor aega ebaolulisele keskendudes ning kappas siis kahetsusväärse pealiskaudsusega üle olulistest episoodidest, aga need ongi kiire konveierkirjutamise paratamatud kaasnähud. 1960ndate Silverberg oleks selle loo psühholoogilistest ja melodramaatilistest nüanssidest ikka viimase välja pigistanud, nüüd siis mitte päris. Ning metakirjandus väidab, et just selle loo motiivide ja teemade edasiarendus on kirjaniku hilisem romaan «Muutuste aeg».
Hindeks aga «neli rööbastega», oma osa mängib nii kõrges hinnas ka kosmoselaeva nime valik – Aaron Burr. Burr oli president Thomas Jeffersoni ajal USA kolmas asepresident ning tema suur teene ajaloo ees seisneb selles, et ta tappis oma viitsepresidentuuri viimasel aastal püstoliduellil oma poliitilise rivaali, libertaanlike sõltumatute osariikide liidu asemel tugevale föderaalvõimule ja merkantilismile rajatud Ameerikat toetava Alexander Hamiltoni.