Lugu algab sellest, et pojad tulevad ülikooli lõpetamise järel 21-aastasena tagasi Wisconsini kodufarmi kokku, sellisele omamoodi aastakokkutulekule. Geneetiliselt identsetele poistele on määratud kõigile oma ala: minajutustaja Harold peab saama ajaloolaseks, Philip näitekirjanikuks, Noel romaanikirjanikuks, Donald arstiks, Allan astronoomiks, Barry bioloogiks, Albert näitlejaks, George pianistiks, Claude heliloojaks, Dewey hambaarstiks, Mark tippsportlaseks, David diplomaadiks, Jonas ajakirjanikuks, Peter luuletajaks, Paul maalikunstnikuks, Edward inseneriks, Saul sõjaväelaseks, Charles poliitikuks, Stephen meremeheks, Martin keemikuks, Raymond füüsikuks, James finantsistiks, Ronald raamatukogutöötajaks, Robert raamatupidajaks, John preestriks, Douglas õpetajaks, Anthony kirjanduskriitikuks, William arhitektiks, Frederick lennukipiloodiks, Richard kurjategijaks ja Leonard advokaadiks.
Harold meenutab oma kasvamis- ja õppimisaastaid, kuidas teda lummas ajalugu, millise kirega ta seda kolledžis õppis ning kuidas... see kõik teda järsku enam üldse ei huvita ning kuidas ta tahaks hoopis juuraga tegeleda. Ääri-veeri uurides selgub kokkutulekul, et ka ta mitmikvennad on hakanud vihkama nende jaoks valitud ala... emale, kes on noormeeste jaoks tõeline matriarh, ei julge nad seda aga tunnistada, kuna see tähendaks naise eksperimendi läbikukkumist...
Kummaline ja üldse mitte halb lugu. Ühest küljest nagu ei midagi supererilist, teisalt aga see veidi kirjanduslikuma ja vähem kommertslikuma hõnguga mõtteharjutus mulle täitsa meeldis.
See novembris 1957 kirjutatud pala ilmus Larry T. Shaw ajakirja Infinity Science Fiction viimases numbris, kus ilmus pseudonüümide all veel kaks Silverbergi juttu ning ka raamatuarvustuste veerg, kokku oli tema täiskirjutatud 75 lehekülge 130-leheküljelisest ajakirjast. Sarnast juhtus tollal tihti. Silverberg on enda sõnul sama teemat küll hoopis teistmoodi käsitlenud oma esimeses kirjanduslikult küpses romaanis «Thorns» (1967).