Loo tegevus toimub tulevikus, kirjutamisaastat (1963) vaadates aga võib see meie jaoks praegusel hetkel juba ammune minevik olla, vaevalt et herr Silverberg nii kauget tulevikku kui 2011 silmas pidas. Aastal 1963 kujutleti praegusel ajajärgul igal perel isiklikku tuumaraketti olevat, millega pereisa Kuu peal tööl käis. Selles loos on aga tegu televisiooni tulevikuga, ehk siis ennustab Silverberg üsna perverssel moel ette reality-show`de võidukäiku. Tema kujutab mingeid tuimestuseta lõikusi, mida vaatajad ahnelt ja võikalt naudivad ning loo sisu on ühe taolise show tootja tegevus, ning tema abilise, kes talle haiglatest mingeid gangreenihaigeid vanainimesi ette otsib.
Silverberg oli natuke naiivne, ta vist ei osanud uneski näha, et kui show jaoks on vaja, siis tekitatakse sobiv situatsioon esiteks silmapilkselt ise, keegi ei hakka kuskil mingeid tülikaid ja pikki läbirääkimisi pidama. Ning teiseks, igasugu ogarate massi, kes kutsumata trügiks ise peaosaliseks ükskõik millise perverssusega tegelevasse reality telesarja.
Loo hinne on antud silmas pidades seda et lugu oli iseenesest küll korralik, aga silmnähtavalt vananenud, ei äratanud suuremat huvi ning kaob meeltest sootuks kiiresti.Kunagi tulevikus ülelugemiseks puudub igasugune vajadus.