Jutustuse «Tähehiidude orjad» kirjutas Silverberg oma meenutuste järgi ajakirjade Infinity ja Science Fiction Adventures toimetajale Larry T. Shaw’le tellimuse peale, Shaw saatis talle kaanepildi, kus veider humanoidne hiiglane vaatleb katseklaasi sees kahte pisikest inimest – meest ja napis riietuses näitsikut. Klassikaline pulpulme ajastu kaanepilt, eksole!
Napp nädal pärast seda, kui Silverberg oli just võitnud oma esimese Hugo auhinna kui kõige lootustandvam noor debütant, kirjutaski ta septembris 1956 etteantud kaanepildi järgi käesoleva jutustuse. Ning tegu ongi mõnusalt süüdimatu ja erakordselt hoogsa seikluslooga.
1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.
Peagi nuputab Harkins välja, et tegu on kaugtuleviku Maaga, kuhu ta on kummalisel kombel sattunud, siin elavad primitiivsusse langenud inimsoo järeltulijad, keda hiiglaslikud tulnukad kui laborirotte jälgivad ja erinevaid külakogukondi üksteise vastu üles ässitavad. Lisaks siis on kuskil maa all vana aja tehnoloogilist pärandit sisaldav tabuks kuulutatud linn, mida valvavad needsamad hiiglaslikud robotid. Džunglid on vallutanud veel kõiksugu senitundmatud ja inimestele ohtlikud linnu- ja loomaliigid. Lisaks on olemas ka veidrad tugevat mõttemõjutusjõudu omavad mutandid...
Ei pea vist lisama, et enamvähem kõigi loetletud tegelastega tuleb Harkinsil elu ja surma peale võidelda, ta püüab iga hinna eest etturi rollist, kuhu ta on sattunud, välja rabeleda ning lõpuks saabki temast endast sündmuste suunaja. 1940-50ndate pulpulmele tüüpiliselt on tegevuse ja tegevuspaiga kirjeldused hästi elavad, värvikad ja rikkalikult sõnastatud, see kohutavalt võõrapärane džungel ärkab oma lõhnade, värvide ja niiske palavusega lugemise ajal kohe ellu, joonistub lugeja silme ees täies värvikirevuses lahti.
Samuti on muljetavaldav, kui palju tegevust ja ulmekirjanduse teemasid ning motiive on Silverberg nende napi 30 suureformaadilise lehekülje peale mahutanud. Eks ta veidi algajalik ja rabe ja oma ootamatus rikkalikkuses pisut harjumatu on, sellest ka hinne, aga see elavus ja tahtmine, millega tekst on kirja pandud ja mis igast leheküljest vastu vaatab, noh see läheb mullegi korda ja kokkuvõttes oli see üks paganama meeldiv lugemiselamus.
Ainult et vaid kõige moodsama ulmekirjanduse lugemiskõlblikkuse kompleksi küüsis vaevlejad peaksid muidugi säärasest kirjandusest eemale hoidma.