Maalaste laev on Kollidori planeedil, kui komandör Leon Warshow saab ebameeldiva teate, et üks meeskonnaliige, Matt Falk, kes on teekonnal Kollidorile saanud raske näovigastuse, on otsustanud laevalt maha jääda, kuna on armunud kohalikku, mitte eriti humanoidse ja tegelikult lausa eemaletõukavalt koleda rassi esindajasse Thetonasse.
Kapten ei saa meeskonnaliikmele mahajäämist keelata, aga kavatseb selle sammu siiski iga hinna eest ära hoida, sest tema meelest on selles, et maalane on armunud koledasse tulnukasse, midagi psühholoogiliselt valesti. Kogu lugu on jutustatud hästi «psühholoogiliselt», Silverberg kirjeldab komandöri motiive ja tagamõtteid mingi fraasi ütlemisel ja kandva pausi pidamisel vestluses meeskonnaliikmega jne. Kaunis tüütu iseenesest.
Koos laevapsühhiaatri major Cullinaniga läheb komandör kohtuma tulnuknaisega ning see luureretk lõppeb Matt Falki uimastamise ja tagasi laeva toomisega, kus talle tehakse mingite keemiliste ainete abil sisuliselt hüpnoos ja saadakse sissevaade ta traagilisse lapsepõlve, orvustumisse ning hilisematesse sündmustesse, vigastuse saamisse teekonnal Kollidorile ja sellele, miks ta langes nii kergelt kaastundliku tulnuknaise rüppe.
Rabe ja logisev pulp. Aga, noh, teistpidi väga õpetlik lugemine Silverbergi loomingulise arenemise tundmaõppimise teel.