(jutt aastast 1958)
Lugu räägib mehest, kes sõna otseses mõttes ei unusta mitte midagi, ei suudakski unustada. Ta mäletab kõiki inimesi, kellega elu jooksul on kohtunud, mäletab kõike räägitut detailselt, samuti suudab ta peast tsiteerida kõike, mida on elu jooksul lugenud, aga halvem on ka, et sama täpselt on tal meeles kõik elu jooksul kogetud valuaistingud, emotsioonid ja muu taoline hingeliselt koormav.
Ses mõttes on see klassikaline 1950ndate ulmekirjandus: inimesele on külge poogitud üks tavalisest erinev joon – ei midagi erilist, aga üldiselt siiski kogu asja ulmeks muutev – ning asutud siis vaatlema, mida see tema ja ühiskonna suhetes muudab, mida tähendab.
Linnast linna reisiv Tom Niles ei saa kuhugi pikemaks pidama jääda, sest tuttavate ja mäletamiste pagas hakkab lihtsalt koormama. See segab elu põhimõtteliselt igal tasandil, töisel, eraelulisel, sõprus- ja armusuhete plaanis: ta mäletab kõige pisemaidki valesid, keerutamisi, žeste, näoilmeid, ettekäändeid jmt detailse täpsusega. Ning sellisena on ta ükskõik kellele üsnagi ebamugav sõber või partner, alluv või ülemus.
Kuigi seda võiks pidada justkui üleloomulikuks supervõimeks, mille abil elus kaugele jõuda, siis peamiselt seab see Tom Nilesi elule suuremaid ja väiksemaid takistusi ning veeretab igapäevaselt teele erinevaid probleeme.
Ühest USA depressiivsest väikelinnast teise rännates ning juhutöid tehes meenutab Niles oma lapsepõlve, erilise omaduse avastamist, muutust vanemate, õpetajate, koolikaaslaste ja külaelanike suhtumises. Neis napis kirjeldusis tõuseb Silverberg korraks justkui 1930ndate ameerika kirjanduse suurimate meistrite tasemele, meenuvad Wolfe, Dos Passos jmt.
«Mees, kes kunagi ei unustanud» oleks võinud olla vaieldamatu geiniaalne meistriteos ja oma kümnendi legendaarsemaid ulmejutte, kui kirjanik vaid oleks valinud oma loole traagilise lõpu. Teate küll, nagu Asimovi «Inetus poisikeses» või Keyesi «Lilledes Algernonile», kui vaid paari samast ajast pärit juttu meenutada, kus lugejale tuleb loo lõpuks pisar silma, rinnas on tunda pakitsust ja painet ning kogu jutt võtab õhkama.
Silverberg on otsustanud julge valiku kasuks (ja tema kirjanduslikku pagasit arvestades oli see väga julge samm) ning me ei näe loo lõpuks geniaalset noormeest kuskil USA väikelinna äärelinna baari taga suvaliste kalkarite poolt surnuks pekstuna porilombis vedelemas. Algaja ja ambitsiooni täis kirjanikuna oleksin mina selle just nii lõpetanud. Siin aga teeb Silverberg ootamatu käigu ja näitab, et tihti polegi olemas dramaatilisi valikuid, vaid tuleb õppida oma eripäraga lihtsalt edasi elama.
Jutt väärib püsti tõusmist ja aplodeerimist.