Jaanuaris 1970 kirjutatud «Reaalsustripp» on kummaline jutt. Korraga traagiline, hüsteeriline, irooniline ja humoorikas. Ja tegu on looga, mis kõigi reeglite järgi mulle üldse meeldida ei tohiks.Ühes hotellitoas elab mees nimega Knecht. Elab üksinda ja tagasitõmbunult. Tegelikult pole ta inimene, vaid krabilaadne tulnukas, kellele on selga tõmmatud kunstmaterjalist inimesekostüüm. Ta saadab oma koduplaneedile päevas kaks korda informatsiooni Maa kohta, kõike, mida ta märkab ja oluliseks peab. Ühel hetkel hakkab talle külge kleepuma sealsamas hotellis elav naisterahvas Elizabeth Cooke. Kõhn ja üldse mitte ilus, aga selle eest kohutavalt tüütu, hoolitsev, emalik, võltsemotsionaalne ja kõige krooniks kohutavalt kehv luulejata. Viimane on oluline, sest just ettekäändega oma luuletusi Knechtile ette lugeda ta tutvust sobitabki.
Varsti hakkab naine peale suruma intiimsemat suhet ja läbikäimist. Mees põikleb ja põikleb, aga miski ei aita ja lõpuks ronib ta naise ees oma kestast välja. Kõige krooniks see vaid ehmatab naist, aga pärast järelemõtlemist on ta nõus emotsionaalseks suhteks ka tulnukaga. Edasi avastab Knecht, et samas hotellis elab veel üks tema rassist tulnukas, kes temaga sarnast informaatoritööd teeb. Ta saab tolle nõusse, et nad seksuaalakti etendaksid ja siis justkui kogemata naisele vahele jääksid – kõik ikka tollest lahtisaamise nimel. Pole vist vaja öelda, et ei aita seegi, naine on hea meelega nõus kahe krabilaadse tulnuka suhtes kolmandaks osapooleks tulema...
Vot täpselt nii hullumeelne ja lõbus jutt see ongi. Süžee teeb veel paar uperpalli ning loo lõpus tuleb hoopis üles samaaegselt naljakas ja traagiline noot. Ehk siis kui Silverberg tahab, tulevad tal teistest liikidest ja seksuaalsuhetest rääkivad lood (lisaks käesolevale siis veel näiteks «Armunud Ishmael») väga hästi välja. Aga leidub ka täielikku oksendust («Pruut 91»).
Silverberg märgib, et valis selle loo oma parimate lugude sarja teise köite lõpulooks teadlikult: näitamaks, milliseks oli 15 aastaga arenenud see surmtõsist kosmosepulpi viljelenud ulmest vaimustunud nooruk. Ta oli jõudnud tippu: käes olid esimesed Hugo ja Nebula preemiad, ta oli pidanud SFWA presidendi ametit ning samal 1970. aastal oli ta Heidelbergis toimunud World Science Fiction Conventioni aukülaline.
Ees ootasid keskeakriis, ulme kirjutamisest viieks aastaks loobumine, abielulahutus ning kolimine nii armastatud sünnilinnast New Yorgist kontinendi teisele kaldale San Franciscosse, kus elab tänaseni. Nagu ta ise märgib, tuli sellest kriiside perioodist 1980. aastal välja juba hoopis teistsugune inimene ja kirjanik.
