(jutt aastast 1956)
Tegu on plakatlik-moraliseeriva looga totalitaarsest tulevikust. Ega see tulevik niiväga totalitaarne polegi, aga autor püüab ilgelt seda muljet jätta. Loo peategelane on ametnik, kes peab vestlema nende mineviku ajaränduritega, kes tema aega on sattunud. Vestlus on üsna trafaretne – kuna tulevikus on inimkond üsna kaitsetu mineviku viiruste vastu, siis saadetakse kõik ajarändurid eluaegsele pagendusele Kuule...
Ühel päeval saabub ajarändur, kel on väidetavasti aparaat, mis võimaldab rände edasi-tagasi... ametnik ei usu ning kukub aparaati näperdama...
Neljas lugemine tuleb ilmselt kõne alla vaid siis, kui originaal näppu juhtub...
Silverberg tunnistab pikemata Robert A. Heinleini lühiromaani «Enese ees ja järel» mõju selle loo sünni juures, ometi vabandab end justkui välja viitega loo keskmisest märksa sagedasemale kordustrükkimisele erinevates antoloogiates, andes mõista, et päris käkk see järelikult olla ei saa...
Ma ei tea. Kui seda nüüd loeb inimene, kes RAHi tekstiga tuttav pole, äkki ta siis ahhetab ja on väikeses vaimustuseski. Tõesti ei tea. Esiteks pole siin see ajaring nii perfektselt kokku jooksev kui Heinleinil, pigem üsna logisedes, teiseks on see nii täpselt Heinleini skeemi uuestikirjutamine...
Lisaks siis täpselt see, et on võetud kuldajastul leiutatud skeem ning see siis pisut konspektiivsemas ja sotsiaalsemas (moraliseerivas) laadis ümber jutustatud – ilma kuldajastu sädeluseta.
Aga kui läheneda tekstile puhta lehena, siis on tegu muidugi korraliku keskmise käsitööoskusega, mis 1956. aasta taustsüsteemis kindlasti mitte kõige hullem välja ei paistnud.