Asi on lihtne - maabub mingi nahkhiire taoline elukas oma kosmoselaevaga ja meie peategelane kui eluka keele oskaja, mida ta on õppinud Veenusele jäetud ürikutest, kutsutakse ülesannet täitma. On mingi kommunikatsiooniprotsess, lubadused paremale elule ning sümboolne kallistus, mille tõlk peab sõprussidemete kinnituseks hiiglasliku nahkhiirega vahetama ning muud sisu jutul nagu polegi.Miks siis viis? Lugu on lihtsalt niivõrd loomulikult ja vabalt kirjutatud, et muud hinnet mõttesse ei tule. Alguses aset leidev väike perestseen annab tutvustab peategelast paremini kui ükskõik kui pikk kirjeldus, ning annab loole sügavust.Miks eesti autorid oma arengus kuidagi selliste juttudeni jõuda ei suuda?