Märtsis 1967 taas Fred Pohlile kirjutatud jutuke «Pruut 91» räägib maalaste ja tulnukate vahelistest intiimsuhetest. Nende 1962. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel Pohl avaldas selle, aga kõnealune tekst (ja laiemalt suund, kuhu Silverbergi ilukirjandus oli tol perioodil pöördumas) ei meeldinud talle üldse. Pohl kirjutas Silverbergile: «Palun, Bob, jäta see eksistentsialistlik lootusetus Sartre`ile ja Philip K. Dickile, see tüütab lugejad surnuks ja ei tööta eriti ka käesoleva toimetaja peal... 80% ulmekirjanikest kulutab 80% oma ajast seksist, homoseksist, interseksist kirjutamisele! Jeesus Kristus, Bob, milline raiskamine! Lugejate hinnangul on selline kirjandus tüütu ja üksluine rämps.»
Peab ütlema, et mis puutub juttu «Pruut 91», nõustun selle Frederik Pohli hinnanguga täiel määral. Lugu on täielik jamps. Kirja on see pandud sellises jantlikus võtmes ning räägib see sellest, kuidas üks maalane on sõlminud kuuekuulise abielulepingu ühe tulnuknaisega ja kuidas siis see naine püüab inimnaise stereotüüpset käitumist jäljendada, et oma mehele ikka korralik ja klassikaline abikaasa olla.
Täielik rämps. Nii kõrge hinde saab lugu, kuna sellel on siiski olemas täiesti jälgitav süžee.