Üks neist 18 jutust on «Kogumismeeskond», mis ilmus W. W. Scotti toimetatud ajakirjas «Super-Science Fiction» hoopis pealkirja all «Püüdke nad kõik elusalt kinni!». Lugu räägib Maa loomaaia jaoks erinevate kaugete planeetide rikkaliku looma- ja linnuriigi näidiste korjamisest. Seni üsna ebaeduka kogumistuuri lõpus satub maalaste kosmoselaev vägagi paljulubava planeedi peale, kõik märgid näitavad, et tingimused mitmekesiseks eluks on planeedil olemas ning maandumise järel avastataksegi end sisuliselt eri looma- ja linnuliikide täielikust paabelist, loomaia kogumismeeskond on praktiliselt või sees.
Millegipärast on äsja planeedile jõudnud laevameeskonda läbi selle illuminaatorite planeedilt vaatavate kaelkirjaku moodi loomade pilgus mingi kummaline meeleheide või palve, aga see jäetakse tähelepanuta. Alaku korjandus! Erinevad loomad-linnud lasevadki end väga meeleldi kinni püüda ning laevale puuri toimetada, sellist leplikkust pole maalased kusagil varem kohanud. Samuti on kummaline, et sellel planeedil on koos väga erineva evolutsioonilise tausta ja kohastumusega liike, mis justkui poleks loogika järgi ühetaoliste looduslike tingimuste juures saanud välja areneda.
Igatahes laeva zooloogid muudkui uurivad ja koguvad, koguvad ja uurivad, laeva kaptenile see kõik aga kangesti ei meeldi ning ta tahab planeedilt võimalikult kiiresti lahkuda. Sellest tekib konflikt zooloogidega, kes järjest uusi liike laeva tassivad ja varemkogutud vähemhuvitavaid jälle lahti lasevad. Kui kapten ühel hetkel avastab, et laeva mootor on rikutud, ning sellega ei saagi enne põhjalikke parandustöid õhku tõusta, süüdistab ta diversioonis kohe zoolooge, kes aga seda üllatusega eitavad.
Lugu on kuulus ja loo lahendus on klassikaline. Äraspidine selline. Silverberg meenutab, et kuigi ta kirjutas selle vaid kiire üüriraha teenimiseks, on see lugu talle raha sisse toonud järgneva 35 aasta jooksul regulaarselt, kuna seda on lisaks ulmeantoloogiates kordusavaldamistele paarkümmend korda erinevates koolilugemikes taastrükitud kui näidet üht teatavat tüüpi novellivõttest.
Lugu peaks nagu tekitama korraliku «ohhoo»-efekti, aga ei tekita miskipärast. Puänt ei tööta minu peal, kõik see on kuidagi tuim, rabe ja algaja kirjutatud. Kahju.