Loo peategelane on luuletaja Emil Vilar, kes on kakskümmend aastat maadelnud ja pongestanud oma luuletuste kallal Maal, aga keskkond ei sobi. Üks arvustaja on ka paarikümne aasta eest viidanud, et Maal on sedasorti loomingu austajaskond praktiliselt välja surnud ning ka ühiskonna üldine meelsus ja atmosfäär ei soosi Vilari talendi väljaarenemist. Kakskümmend aastat hiljem rändabki luuletaja välja ühele kaugele kolkaplaneedile, mille valis välja juhuslikult – Rigel VII.
Planeedil satub Vilar elama väikese ruraalse-patriarhaalse külakogukonna juurde, kus tuntakse huvi, mida tema teha oskab, millise praktilise oskuse või võimekuse tema sellesse karmi kanti kaasa on toonud. Selles suures peres on pereisa ise loojutustaja, kunstnik, muusik – kõigi muude praktiliste asjade kõrvalt.
See tekst peaks nagu avastama vägagi põnevaid territooriume looja ja loomingu teemal: kas saab olla loomingut ilma publikuta, kas saab ühiskonnast eraldi ja sõltumatult eksisteerida vaid loomingule keskenduv inimene, kas looming on midagi tavategevustest «õilsamat» jne jne jne.
Kahjuks käib see materjal algajal kirjanikuhakatisel Silverbergil kõrgelt üle pea ja tulemuseks on õlgukehitamapanev soperdis. Peaaegu «üks».