Läheb nooruk Kennon Laulmisele, mis toimub iga suve keskel ning kuhu kütid ja muu rahvas korra aastas kokku tulevad, pidutsema. Kennonile meeldib tüdruk Corilann ja ta mõtleb neiu oma kaasaks paluda. Järsku ilmub ei tea kust, sisuliselt selgest taevast välja üks kummaline mees, kes räägib raskesti arusaadavat keelt, mehe nimi on Chester Dugan ja ta näeb väga hädine ja ehmunud välja. Mees palub end mitte kõnnumaale maha jätta ja Kinnon võtab ta Laulmisele kaasa.
Vestlustest kogukonnapealiku Dandriniga selgub, et praegu on 35. sajand, mees on aga sattunud sinna mingi anomaalia läbi 20. sajandi keskpaiga New Yorgi metroost. Loomulikult on 35. sajand tuumasõjajärgne ühiskond, kus igasugused võimu- ja kogukonnasuhted on kadunud, kõik elavad omaette, täiesti vägivallatut elu ja tulevadki kokku vaid korra aastas südasuvel toimuvale Laulmisele.
Chester Dugan avastab õige pea oma võimaluse ja hakkab nende lihtsameelsete, isetute ja omakasupüüdmatute inimeste abil endale linna, võimuvertikaali, religiooni ja sunniaparaati üles ehitama. Ta võtab endale naiseks Kennonile armsa tütarlapse Corilanni, teeb tollele lapse (sest valitsejal on vaja ju järeltulijat), rikub radikaalselt ära tolle kauge ideaalühiskonna omavahelised suhted, aga isetute tulevikuinimeste kättemaks ei jää tulemata!
Või noh, kas see ongi kättemaks... see pannakse toime ju suures kurvastuses ja õnnetult. Mõnusalt melanhoolne ja ootamatu puändiga lugu, kus seekord ei põrku niivõrd erinevate ajastute ja arengutasemel tsivilisatsioonide tehniline võimekus kuivõrd just mentaalselt ja moraalselt täiesti erinevad arusaamad inimelust ja maailmast. Natuke meenutas Poul Andersoni «Taevarahvast» ja «Meest, kes tuli liiga vara», aga kuidagi äraspidiselt ja ümberpööratult. Ja selle 15-leheküljelise loo juures vahetuvad pidevalt jutustajad: näeme seda traagilist lugu alul Kennoni, siis Dugani, siis Corilanni, siis Dandrini, siis laulik Jubilaini ja lõpuks veel kellegi silme läbi. 1955. aasta kohta mu meelest üsna kõva saavutus.
Käesolev tekst on nüüd igatahes näide sellest 1960ndate valmis, täiskasvanud, sotsiaalset fantastikat meisterlikult valdavast kirjanik Silverbergist.
Naljakas mälestuskild ka autorilt. Juunis 1955 valminud lugu ei õnnestunud ühelegi ajakirjale maha müüa, ükski toimetaja ei vaimustunud sellest märkimisväärselt. Siis tutvus Silverberg aga Randall Garrettiga, kes asus elama samma majja, kus Silverberg ja Harlan Ellisongi ning keda RS iseloomustab sõnadega «võimekas ulmekirjanik, kelle karjäärile said takistuseks alkoholism ja parandamatu laiskus». Garrett tundis kõiki tolle perioodi suuri ajakirjatoimetajaid – John W. Campbell Jr-i, Horace L. Goldi, Bob Lowndesi, Larry T. Shaw’d, Howard Browne’i ja tutvustas oma noort kaasautorit ja sõpra neilegi.
Niimoodi sai tundmatust oma keskpäraste lugudega toimetajaid pommitavast noorukist nendesamade toimetajate isiklik tuttav, toimetajad nägid temas võimekat kirjameest, kes alati tähtajaks vajalikud augud nõutava pikkusega tekstiga ära täitis ja see tekst oli avaldatav. Niimoodi sai tundmatust amatöörist regulaarselt jutte avaldav professionaal ning kuna nõudlus tekstide järele oli tol ajakirjaulme buumi perioodil tohutu, siis Silverberg muudkui kirjutas. Aga ta lükkas uuesti ringlusse ka need tekstid, mis varasema aasta-kahe jooksul ei olnud kaubaks läinud. Nüüd aga, kui ta nimi ja isik olid juba tuntud, läksid needsamad tekstid ilma erilise pingutuseta käiku.
Niimoodi läks ka «Suve lauludega», mis ilmus Robert Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories 48 dollari eest. Kõrvuti Clifford D. Simakiga, mida Silverberg ei saa mainimata jätta.