Silverberg kirjutab, et oli fakti üle kaunis mossis, aga hiljem on siiski sattunud kõigisse järgmistesse juubelinumbritesse, mis tema pahameelt lahutas.
Kauges tulevikus kutsuvad üliarenenud inimesed, kes vahetavad soovi järgi oma kehasid jne, mingi masina abil välja erinevaid ajaloolisi isikuid: Napoleon osutub väga efektseks ja põnevaks persooniks, Winston Churchill on aga pettumus, kuna joob liiga palju.
Ajaloolistest isikutest tüdinuna otsustavad tuleviklased välja kutsuda mütoloogilisi tegelasi. Toimuvad uhked ettevalmistused, planeetidelt tuleb kaugeid külalisi etendust vaatama, ilm tehakse seks puhuks ilusaks, dekoreeritakse ümbrus. Ja siis hakataksegi pihta. Välja kutsutakse Aadam ja Eeva, sokujalgne Paan, terve ports Vana-Kreeka kangelasi: Hektor, Achilleus, Orpheus, Perseus, Odysseus jpt, lisaks Gilgameš, Baal, Krišna, Quetzalcoatl, taanlane Holger, Ptah, Thor, Nimrod, Set ja nii edasi.
Tuleviklased tüdivad aga kergelt ning välja asutakse kutsuma nooremaid jumalaid nagu teadusjumalad Newton, Einstein, Oppenheimer, Kopernik, Freud, aga ka emantsipatsioonijumal Abraham Lincoln, nooruse ja kevade jumal John F. Kennedy jne. Kennedy vaidleb vastu, et tema pole jumal ja mütoloogiline tegelane, vaid eksisteeris päriselt, aga tuleviklased kinnitavad, et temast sai müüt.
Lugu räägibki nagu müütidest ja vanadest jumalatest ja neist ärapööramisest ja iga ühiskonna vajadusest müütide ja jumaluste järele, aga kui te nüüd arvate, et see on üks lahe ja värvikas ja leidlik ja dünaamiline lugu, siis te eksite. Silverberg on selle kuidagi täiesti empaatiata ja ükskõikselt ja igavalt kirja pannud, ta loetleb sündmusi ja nimesid, mitte ei jutusta. Eks ta mingit teatavat iidset kreeka müüdistiili püüab järele aimata, aga miks sellist pala just sellises teostuses siia maailma tarvis oli, mina ei mõista.