Mingit ühest sünopsist teha on raske, kuna lugu on stiililt ünsa eemal tavalisest heas Silverbergi story-telling’ust ja mängib visioonidele ja kujutelmadele. Neli olevust, kes mingil moel, kuskil ja kaugel maailmas (võibolla Maa) on inimeste järeltulijad, on Teel. Kõik nad välimuselt erinevad - geneetiliselt suguühteks siiski sobivad - ja kõigil erinevad motiivid selliseks rändlemiseks. Kõige selgemalt väljendatakse siiski neist vaid ühe oma - kättemaks. Tagaplaanil toimub barbarrahva – Teeth – invasioon. Nii et põgenetakse.
Peategelelane Leaf võib reise sooritada ka vaimumaailmas. Tal on telepaatilised võimed, millega juhib vankri ette rakendet luupainajaid (hobuselaadsed, telepaatiliselt kontrollitavad olevused). Ülejäänuilgi erinev välimus ja oskused.
Rännaku seikluslik külg on täiesti olemas - kalleletungid, üks kirjaniku enda teatavaid läbielamisi peegeldav tulekahjustseen, Teel kohatavad olevused, mingi ähmast niiti pidi ülalhoitav põnevus... Ent Silverbergi fookus on mujal, Teekonna kasutamises metafoorina ja selge sõnumi väljaütlemata jätmises. Ollakse küll teel ja põgenetakse, kummati pole see tähtis. Teelisi ei vastandata mitte Teeth`iga vaid Teega. Põgenemine pole konflikt ega probleemiasetus.
Üldiselt seda laadi lugu, mille nautimine sõltub sisetundest ja mille kohta öeldakse, et loll oled, kui aru ei saanud. Mina panen “kolme” - lugenuna, millisel köitvuse tasemel võib RS novellasid kirjutada.