Jutu tegevus toimub 2083. aastal. Tuntud antropoloog Schwartz reisib ühelt konverentsilt teisele ületades reaktiivreisilennukiga tohutuid vahemaid. Iga kord kui ta silma looja laseb satub ta hoopis üheksakordse valguskiirusega kihutava tähelaeva pardale, kus leidub veel sadu olendeid Galaktika igast otsast. Schwartz pole rahul kõikjal toimuva üleilmastumisega, kus kõik vähegi erinev ja omataoline taandatakse ja tasalülitatakse ühetaoliseks massiks. Planeet Maa näol on tegu mingi hiigelsuure riigiga, kus kõik räägivad halba inglise keelt, kultuuri aluse moodustab televiisor ja originaalkäsitöö asemel pakutakse Hiinas toodetud plastmassist vidinaid. Kirjutamisaega arvestades küllalt prohvetlik nägemus. Olen isegi ühe Ameerika indiaanlaste reservaadist suveniiripoest ostetud kõristi omanik, mis tegelikult on hoopis plastmassist ja valmistatud Taivanil. Schwartzi külastused tähelaevale sagenevad, kusjuures pole selge, kas tegu on hallutsinogeensete uimastite tarbimise kõrvalnähuga, mingit sorti skisofreeniaga või rändab Schwarz tegelikult ka eri kultuuride rahulikku kooseksisteerimist ja harmooniat sümboliseeriva tähelaeva pardale. Lõpp on natuke etteaimatav ja nukker.
Silverbergi lemmikteema - reisimine ja muutumine - tuleb selles loos eriti hästi välja.Ühtlasi tuleb ka välja, et Silverberg nägi juba üle 30 aasta tagasi ette samu probleeme, mis tänapäeval peavalu valmistavad. Kindel viis.