Jutustus «Raudne kantsler» kuulub ulmekirjanduse ühte ilgemasse alaliiki - see on satiiriline ulme. See on sedasorti vastik kirjandus, mida pakkus 1950ndail oksendamiseni Horace L. Goldi ajakiri Galaxy ning selle üks esiviljelejaid tol kümnendil oli Frederik Pohl. Võib nimetada ka sotsiaalpornoks.Sealsamas Galaxy’s see 1957. aasta detsembris kirjutatud jutt mõned kuud hiljem ilmuski. Silverberg ise meenutab, et kirjutas selle teksti pisut Henry Kuttneri 1940ndate humoorikate robotilugude vaimus. Mnjah, mingi õhkõrn sarnasus ehk tõesti on... Hea vähemalt, et Silverberg isegi aru saab ja tunnistab, et selles loos midagi erilist ei peitu, et lihtsalt hästi õmmeldud klants ülikond, mis talle aastate jooksul erinevates antoloogiates uuesti ilmudes kenasti pappi on sisse toonud.
Carmichaelite pere soetab endale uue köögiroboti ning programmeerib tolle neile keskmist dieeti korraldama oma serveeritava toiduvalikuga. Peagi avastab pere end heatahtliku, aga range ja nõudliku dieedikorraldaja terrori alt, mis esiotsa tundub veel süütu, aga pärast käpardlikku sebimist roboti vooluringis ja lühise põhjustamist muutub juba päris terroriks, ikka sellesama dieedi nimel.
Lugu on lõdva randmega ja huvitavalt kirjutatud, igav lugedes ei hakka, on isegi põnev ja pöörad huviga lehti, et kuidas see sotsiaal-satiiriline anekdoot siis lõpeb, aga lugemise ajal kummitab kuskil aju tagatoas ometi kogu aeg suur küsimus: miks sellist soga oli vaja kirja panna, miks sellisest haledast sotsiaalkriitikast enese paksukssöömise ja mõõdutundetu konsumerismi aadressil sellist satiirilist ulmeteksti üldse tarvis oli? Sellist kräppi lugedes hakkad igatsema taga stiilipuhast ja pretensioonita ajaviitelist seiklusulmet, laserpüstoleid, galaktikaimpeeriume, udukogudesse peitunud planeete, komeete varastavaid kosmosepiraate jmt hilarioosset.
Eriti tulid need mõtted, et selle «põllega Terminaator köögilaua taga» skeemi asemel oleks ju saanud midagi superhead kirjutada, pähe just loo lõpustseenide ajal, mis juba tõesti naljatuju ära võtsid ning karmiks ja lohutuks kätte läksid. Aga ei. Ikkagi kõigest anekdoot. Selline Pohli «Tunneli maailma all» vaimus.
Südamega paneks hindeks «mitterahuldava», aga mõistusega tuleb tunnistada, et igav ju lugedes kordagi ei hakanud.
