Ulmekirjanduse BAAS - Robert Silverberg

Arvustused (20)

13.02.1998, kell 22:04

Tegevus toimub planeedil nimega Borthan. Kogu elanikkond põlvneb paar tuhat aastat tagasi sinnasaabunud inimestest. Planeedil valitsevad kummalised perekonnasuhted. Lisaks verevendadele ja -õdedele on igalühel vanemate poolt valitud suguvõsaväline sidusõde ja sidusvend. Sidusõe ja -vennaga õpitakse koos, ollakse koos koolivaheaegadel jne, mistõttu nad on lähedasemad, kui verevennad ja -õed. Sidusvendade-õdede vaheline armastus on rangelt keelatud. Lisaks sellele on planeedil “mina” mõiste maha surutud. Enesest kõneldakse vaid kolmandas isikus ja oma tegevusest umbisikulises vormis.

Peategelane Kinnall Darival on Salla kuninga noorem poeg. Kui vanem vend pärib trooni, lahkub ta naaberprovintsi. Seal kohtub ta Maa elanikuga, kes on avastanud narkootilise aine, mis võimaldab kahel isiksusel hinged (=teadvused) ühendada. Kinnall hakkab seda ainet salaja levitama ja annab seda “rohtu” ka oma sidusõele Halum’ile, keda ta salaja armastab.

Raamatu kirjutajaks on karistust ootav Kinnall ja te hoiate lugedes käes Borthani planeedi esimest autobiograafiat. Minu arvates eriti meisterlikult kirjutatud romaan, mille kirjutamisel on loobutud tavapärastest teadusliku fantastika kulissidest ja keskendatud peamisele: meile nii tavatule sidususele. Pean seda Silverbergi tähtsaimaks "uuslainelikuks" romaaniks.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla

14.07.2000, kell 18:34

Ei tõuse käsi kõrgemat hinnet panema. Samas, mingist asendist romaan mulle teglikult meeldis. Tähendab, kaks asja, mis kolmele kaasa aitavad. Esimene see, et kogu romaani filosoofia on ühelpaaniline ja lugejale ilma valikuvõimaluseta kandikul serveeritud. lahtinämmutatud. Paneb veidi mõtisklema küll aga ainult kitsastes raamides.

Teine asi - maailm ja peategelase mured ei lähe korda. No et see Borthan oli ikka nii haige ja ilge koht, et paras neile sellise elulaadi eest. Kui inimesed on nii lollid, pole neid päästa tarvis kah! Kinnal oli autori poolt küll läbitunnetet ja lahtimõtest, ent minu jaoks jäid tema vaevad ja valud küll kuidagi tuimaks.

Veel mõned uitmõtted. Üks selline, et too imerohi - miski meelemürk - oli kah kuidagi liiga lihtne asi. Et lihtsalt on selline võlusodi ja kõik... Kuidagi võib seda ka narkootikumide tarvitamise propagandaks lugeda. Selles plaanis on romaan tüüpiline oma ajastu laps; protest vanema põlvkonna võltsmoraali vastu läbi LSD. Ühesõnaga - tänapäeva kontekstis on sõnum aegunud. Borthan`i võib pidada ka teatavaks Ameerika peegelduseks - samasugune religioosete fanaatikute poolt koloniseeritud maailm, kus oma tõelist isiksust peab põlgama ja varjama. Aga kuidagi jäid need jooned liiga nõrgalt käsitletuks. Jõulisemalt oleks vaja olnud!

Prometheuse müüt ja teema on tegelikult väga huvitavad. "Muutuste ajas" on neid selgelt kasutatud, ent kokku jääb lõdvaks.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

8.08.2000, kell 19:17

Romaan, mida peab lugema iga tõeliselt usklik inimene ja iga reklaamiagent. Ja usk ei ole siin mitte ainult usk jumalasse, vaid ka kõigesse muusse. Uskudes Jumalasse aitab see aga veidike kaasa sellele, et mõista Jeesust. Kui sa midagi usud, siis pead olema ka valmis seda kaitsma. Sa pead seda kuulutama ka teistele. Aga... mis on vahet reklaamil ja tõelisel jagamisel? Kui keegi astuks teie uurde ja teataks, et usk on vapustav asi ning et ta soovib, et teiegi selle leiaksite, et teiegi saaksite osa sellest õnnest... Jah, mis pilguga siis Kinnall Darrivalile vaadata? Või siis, kui televiisorist tuleb Arieli reklaam...

Inimene kipub olema oma harjumuste, mugavuste kyysis. Kas on siis teisel inimesel õigus neid harjumusi muuta, halvast nende elus lahti saada? Kas on tal õigus kuulutada midagi uut ja paremat? Selle raamatu näol leidsin ma sellele end vaevanud kysimusele jaatava vastuse. See õigus on, see kohustus on, kui sa tõesti inimesi armastad, kui sa armastad neid, keda arvad end armastavat... Kuulutad neile oma usku, oma armastust, oma veendumusi, sest arvad need olevat tõe.

"Minge siis ja tehke jyngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Pja ja Pyha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Matteuse 28:19-20)

Ja sinna juurde: Ariel on see kõige parem pesupulber. Osta Bonux. Reklaam rahasaamise nimel. Reklaam, reklaam, reklaam. Kas saab inimene vahet teha, millega nyyd tegu on? Kas saabki ta jätta hea eest põgenemata?

Ja kui hea on see hea? Kas saab olla hea absoluutne? Vahest on nii, et mis on hea yhele, pole hea teisele? Ehk: mis on hea Kinnallile, ei ole hea Noimile. Mis on hea Jeesusele ja Peetrusele, pole hea Juudasele ja Kaifasele... Aga sa tahaks ju nii väga pakkuda seda head, mis sul on, armastust, omaenese sydant ja hinge, et saada vastu kellegi teise hing.

Karm raamat uskumisest, armastusest ja muust sellega seotust. Veidike lõdvalt on teemasid, messialikkust ju käsitletud, ent sellest poel vast midagi, lugemist see ei sega...Aga huvitav, et Silverbergi nii palju eesti keelde tõlgitud on... Olen ju paarilt tuttavalt kuulma juhtunud, et see pole viimane, mis temalt tulemas...

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

17.08.2000, kell 20:59

Urmas Muinasmaa

17.10.2000, kell 17:32

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

5.02.2001, kell 14:59

Ei ole autorit just palju loetud, kuid kirjutaja peab mainima, et käesolev on vist loetuist parem. Sisu on eelpool juba lahti seletatud, jääb vaid tõdeda, kui erinevalt inimesed loetust aru saavad. Idee ise on heaja omapärane ning selle olemus ja sellest tulenevad elustiili iseärasusi on raamatus üsna usutavalt kajastatud. Antud juhul ühelt poolt tuleb autori ebamäärasus ja lõpetamatus asjale kasuks, jättes ruumi edasimõtlemiseks ning andes teosele teatud tõepärasuse ja teise plaani - see poolik, kõhklev ja piinarikas muutumine, mis peategelase lõpuks hävitabki; teiselt poolt aga, nagu teisteski RS teostes, häirib läbimõtlematus ja autori komme jätta tohutu hulk lahtisi otsi lipendama: miks nad piirdusid rahulolematuse ja kividega loopimisega, kui haritavat ja kasutamata maad tegelikult planeedil oli? miks oli muude maailmade kultuuriline mõju null, sellal kui tähtedevaheline liiklus toimus? kuidas püsis ühiskond nii pikka aega homogeensena, kuigi mingit võimsat repressioonimehhanismi ei olnud? Ja Nii Edasi.

Teksti loeti eesti keeles

Killu

12.02.2001, kell 22:39

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Trekkie

5.03.2001, kell 19:28

Maniakkide Tänav

23.05.2001, kell 19:42

Hoolimata kolmest, olen ma peale seda raamatut nõus veel mõne Silverbergi teose läbi lugema. Aja maskidega kadus muidu isu ära. Sarnaneb veidi Bakise "Hiidkoerte eludega", esituslaadi poolest. See võib-olla meeldiski. Veidrad mõlemad. Sisu oli enam kui hiidkoertes, põnevust sama vähe. Kuid siiski huvitav lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

5.07.2001, kell 14:58

Seni parim Silverbergi romaanieestindus (mitte et selles osas konkurents eriti kõva oleks), imho. Sarnaselt paljude Silverbergi teostega puudub siingi autoripoolne positsioon, kuid antud juhul loen seda asjale igati kasuks tulevat. Kui keskseks dilemmaks on küsimus, kas lubada või keelata teatud aine kasutamist, oleks autoripoolne must-valge seisukohavõtt alandav lugejale. Seisukoht, et keelata, teeks tast tavalise moraliseerija; seisukoht et lubada, nn. progressiivse liberaali. Silverberg on delikaatse probleemi juures valinud ainuõige tee - jääda kirjeldajaks, probleemi tõstatajaks, lastes lugejal endal otsus teha.

Ühiskondlik norm, et ainsuse esimeses isikus rääkimine on tabu, ei tundu mulle eriti perverssena, vastupidi sümpaatsena. Seda sellepärast, et tavaelus tuleb tihti teha tegemist enese isikut ajenditult ületähtsustavate tegelastega. Nähtus avaldub oma täies ilus aeg-ajalt ka BAASis. Samuti, kui palju on tavaelus juhtumeid või kui vajalik see oleks, et inimesed avavad oma hinge täies mahus võhivõõrastele, pooltuttavatele või isegi oma elukaaslasele? Või kas tihti on inimesel rohkem kui kaks inimest, kellega tal on lähedane suhe?

Romaani peategelase algpositsioon pole just kadestamisväärt, samas ka mitte midagi ülemäära hullu. Valitseja noorema pojana tuleb tal ühel hetkel oma julgeoleku pärast muretsema hakata. Pagenduses teeb tegelase sümpaatseks, et ka kõrgest sünnipärast hoolimata oskab ta samastuda lihtinimestega ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Mõne aasta pärast on ta oma seisusele ja haridusele enam-vähem kohase positsiooni taas välja võidelnud, ometi on temas mingi pingul vedru, mis ei lase rahus eksisteerida, hing ihkab midagi enamat, midagi ebamäärast. On see rahuldamata jäänud armastus sidusõe vastu, pole päris selge, kuid maalase Schweizi haaratud võimalusest proovida midagi erakordset, haarab Kinnall halvastivarjatud õhinaga kinni.

Narkootikumi kasutamise kõige ohtlikumaks tagajärjeks on illusioon, et see on SEE ja et kõik peaksid seda tarbima. Paraku pole tegemist siiski süütu lõõgastaja, "tajulaiendaja" või "seniolematu lähedustunde tekitajaga", vaid lihtlabase sõltuvust tekitava ja kasutajat moraalselt laostava mõnuainega. Kui tema "hirmunud neitsi", sidusõde Halum end pärast narkotrippi metsikute loomade ette heidab, ei ole Kinnall suuteline tundma erilist kahetsust oma lähedase kaotuse pärast, veel vähem näeb ta end selles süüdlasena; ainsaks sooviks on veel üks annus näkku tõmmata ning et temasarnaseid oleks võimalikult palju. See aga demonstreerib üheselt Kinnalli täielikku moraalset lagunemist. Ma ei näe, et siit romaanist oleks võimalik teistsugust sõnumit välja lugeda. Siis peab küll pealiskaudse lugemisega tegu olema.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

25.07.2001, kell 13:21

Silvergerg küll,ent kahjuks mitte parimal kujul. Hea kirjandus peaks nagu iga ajatu ja aegumatu olema, nagu mitme "Varraku" raamatu kaanepaberilt lugeda võime,ent "Muutuste aeg" on, täpselt nagu Silverbergi "Saagu sõduri" Don Quijote, lootusetult kinni omas ajas. Narkootikumide propageerimine ei häirinud, küll aga võib öelda,et revolutsiooni või reformatsiooni tegemine narkodiilerluse abil mõjub lootusetult naiivsena. Kujutlege järgmist pilti:Martin Luther kirikuuksele kanepipakki naelutamas...Romaan jääb alla nii "Saagu sõdurile", kui "Aja maskidele" ja ülepea võib selle hipiideaalidest innustatud teose eestindamise anno 2000 parajaks anakronismiks lugeda.Rääkimata mitmest lahtiseletamatajätmisest: miks Kinnal Darival Borthanilt ei emigreerinud,kui süsteem talle tõesti talumatuna tundus, kus oli ikkagi tehnoloogiliselt alaarenud planeedil see kosmodroom,kus Schweic maandus jne. Laias laastus võib jääda nõusse Veiko Belialsi arvustusega "Marduses". Üldiselt pole mul midagi Silverbergi vastu,ent see mees oskab tõesti paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

8.09.2001, kell 11:39

Tegelikult mõistan, miks seda miskiks ulmeklassikasse kuuluvaks teoseks peetakse. Sellest hoolimata ei köida tekst eriti. Silverberg on oma algsesse idesse liiga kinni jäänud ja lugu muutub kuidagi puiseks. Need borthanlaste probleemid jäävad äärmiselt kaugeks ning ei paku suuremat huvi. Ideid ja mõtteid justkui oli, kuid (jällegi) asi kokkuvõttes ei pakkunud eriti midagi. Kuna RS oskab siiski võrdlemisi hästi kirjutada ja üldises mõttes pole jutul viga, panen loole hindeks tugeva "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

26.11.2001, kell 15:18

Alguses ei tahtnud mul selle romaani lugemine kohe kuidagi edeneda, aga pikapeale haaras tekst mind kaasa ja jõudis tempokalt lõpuni. Väikese pleki jättis hinge küll see narkootikumide propageerimine, aga kindel viis tuleb siit ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Alo Jõekalda

14.10.2002, kell 21:09

Madis Veskimeister

19.10.2002, kell 02:16

Keskkond jätab üsna arhailise mulje. Tehnilise külje kirjeldust võiks tihti lugeda juba ajaloos mööda käidud etapina. Olgugi, et ammu kirjutatud, arvan, et see arhailisevõitu mulje on taotluslik ja keskkond peabki tooma välja kontrastina selle maailma probleemi. Võimaldab hoiduda lahendustest väljast.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

20.10.2002, kell 21:59

Silver Sära

29.09.2004, kell 16:49

Romaan sisaldab mõnda originaalset ideed (mina-vormi kasutamise obstsöönsus, sidusõed-vennad, tühjendajad). Samuti pean kiitma ladusat ja intelligentset teksti, mida peategelane meile jutustab. Ent nagu juba ülalpoolgi vihjatud, lahjendab süzhee algupärasust väga selge sarnasus meie kohalike meelemürkide, LSD ja teiste hallutsinogeenide temaatikaga, samuti romaani kirjutamisaasta ilmne seos hipi-liikumise ja selle tõstatatud teravate küsimustega. Nii et kui teos valminuks tänavu või hoopis sada aastat tagasi, saaks tunnustavaid sõnu ilmselt rohkem öelda. Samas ei saa selline teos mind iialgi mingisse ülivaimustsusse viia. "Muutuste aja" põhiteema – avameelsuse plussidest ja miinustest – ei olegi selline, mis väga emotsioonidele mõjuma peaks, see allub täielikult ratsionaalsele ja sealjuures sugugi mitte igavale analüüsile.

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Toht

15.07.2016, kell 02:04

Lugu tehnoloogiliselt arenenud feodaalühiskonnast, kus inimese isiksus on moraalinormidega maha surutud. Võõrlpaneetlase Shchweizi arvates oleks vaja olukorda parandada ja tal õnnestub leida mõttekaaslane planeedi asukate hulgast. See ongi romaani peategelane Kinnall. Progressorite elu pole meelakkumine. Lisaks vastutusele, mida toob endaga kaasa ühiskonna muutmine, peavad nad taluma ka võimul oleva moraalikoolkonna vaenulikku suhtumist.

Silverberg on suurepärane sõnameister, kes oskab hästi sõnadega väljendada peategelase meeleolusid. Paraku on romaanis valitsevad meeleolud spliinilikud, mis sündmustele kaasaelamisele palju kaasa ei aita.

Märkasin lugedes viiteid protestantlikule reformatsioonile ja hipiliikumisele, mida on ka teised arvustajad juba maininud. Midagi on Autor ammutanud vist ka skandinaavia saagade maailmast: polüteism, karm põhjamaine loodus kui mehisuse kool, nimed, jutustamisstiil.

Lugedes meenusid mulle millegipärast Robert E Howardi Conani lood. On ju mõlemas maailmas feodaalne ühiskond ja protagonist on hiiglasekasvu musklimees, kes rändab ühest riigist teise. Conan on mu arvates värvikam kuju kui Kinnall. "Muutuste ajale" võikski ette heita teatud luitumist. Kõik see võimas keskkond, millest Autor lugejale aimu annab on justkui loori taga , eemal peategelasest, kelle jaoks see on läbitud etapp, midagi, millele ei ole vaja enam tähelepanu pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

3.06.2017, kell 16:42

Aeglaselt käivituv romaan, mille minategelane on sealjuures ülistaatiline. Keskealine pool elu väga kõrges riigiametis töötanud mees käitub umbes niisama arutult ja impulsiivselt kui esimestes peatükkides kujutatud nooruk. Autori poolt püstitatud sotsiaalne konstruktsioon samas meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Mart Pechter

4.03.2022, kell 16:02

A Time of Changes on religiooni- ja narkoteemaline ulmelugu. Tegevus toimub planeedil Borthan, mis on kunagi aastatuhandete eest asustatud seltskonna puritaanlike väärtuste ja tõekspidamistega inimeste poolt. Nende religioonifilosoofias oli suurimaks väärtuseks enesesalgamine ja oma ego maha surumine.

Kuid ajal, mil peategelane Kinnall Darival oma lugu jutustab, on midagi muutumas. Pikka aega ainult väikeste kohalike variatsioonidega eksisteerinud kombestikku on miski löönud mõra. Aegamööda saame teada, mismoodi on selle muutusega seotud Kinnall ise ja mis põhjustel ta kõike seda teinud on...

Sellele loole peab kindlasti au andma ideede eest. Ameerika ulmele on tegelikult võrdlemisi tavaline erinevate religioossete sektide kujutamine (tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel, sest USA omaaegsete asunike seas oli neid rohkem kui küllalt). Silverberg on siin õnneks loonud midagi mitmetahulisemat.

Nimelt tõmbab see lugu kindla joone usu ja tavade vahele. Kuigi Borthani religiooni puritaanlusel on teatav ühisosa ka praegu Ameerikas elujõuliste mennoniitlike sektidega, ei usu keegi eriti selle polüteistliku panteoni erinevaid väikeseid jumalaid. Süsteemi hoiab koos hoopis miski muu.

See on pigem midagi ortodoksse judaismi taolist (millele viitab ka asjaolu, et religiooni kutsutakse "Lepinguks"). Ühiskonda valitseb hulk tavasid, millest hälbimist ei peeta mitte ainult patuks vaid lausa obstsöönsuseks. Ühiskonna hukkamõist on oma jõult nii absoluutne et mingeid sunnimehhanisme polegi vaja.

Eriti tore on selle mõju keelekasutusele. Kuna iseendast rääkimine on patt, peetakse selleks ka endast esimeses isiksuses rääkimist (ülimaks roppuseks on sõna "mina", mida võib tavaliselt kuulda vaid sadamakõrtsis ja lõbumajas). Viisakas vestlus toimub umbisikuliselt, konservatiivsemates kohtades lausa täiesti passiivses kõneviisis.

Kuid rääkides toimunud muutusest, jõuab lugu minu arvates natuke kehvasti vananenud osani. Narkootikum, mis lubab inimestel telepaatiliselt ühineda, kannab ideena endas väga palju 70ndate vaimu - ning kui tol ajal võis see tunduda visionaarsena, siis praegu tagasi vaadates paneb see ainult pead vangutama.

Kirjutada Silverberg kahtlemata oskab ja lugeda on seda jutustust tore, isegi arvestades kui külm ja rusutud tema loodud maailm (ja peategelane) on. Kõik, mis puutub probleemipüstitusse on siin samuti andekalt tehtud. Siiski kannatab just lahenduse tõttu loo tõsiseltvõetavus tunduvalt, mis annab kokku vaid napilt positiivse tulemuse.

Hinnang: 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg

15.01.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Robert Silverberg

15.01.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: