Downward to the Earth on ulmelugu postkolonialistlikel teemadel. Peategelaseks on Edmund Gunderson, endine koloniaaladministraator Holman's World planeedilt, mis on nüüd juba peaaegu kümme aastat inimeste valitsusest vaba ja kannab kohalikku nime Belzagor.
Gunderson läks tookord tagasi Maale, kuid nüüd, aastaid hiljem, on miski teda Belzagorile toonud. Tundub, et teda vaevab mingi võlg tohututele elevantidele sarnanevate nildororide ees, kes on üks planeedi kahest intelligentsest liigist (ja kellega ta omal ajal koos töötas).
Kuid see pole veel kõik, sest Belzagoril on palju saladusi, mida kunagine administratsioon uurima ei vaevunud. Gunderson teab, et troopilisi alasid asustavad nildororid on mingis omamoodi sümbioosis planeedi teise intelligentse liigi, udusse mattunud kiltmaa suurte ahvidele sarnanevate sulidororidega...
Silverberg on ka ise öelnud, et Joseph Conrad on üks tema lemmikkirjanikke ning see lugu on mõjutust saanud viimase romaanilt "Pimeduse süda". Siiski pole see romaan kaugeltki Conradi loo ümberjutustus (nagu on näiteks tema suurepärane lühiromaan "Salajane reisija").
Selle asemel mõtleb Silverberg kaugemale ja kujutab siin ette postkolonialismi. See on kindlasti seotud loo kirjutamise ajaga (endine Belgia Kongo oli 1970ndaks aastaks samuti kümmekond aastat vaba olnud), aga päris palju sellest loost pole oma relevantsust sugugi kaotanud.
Näiteks nagu küsimus, mismoodi mõjutas Maa tegevus kohalikku elu ja kultuuri, mismoodi on asjad edasi läinud pärast selle režiimi lõppemist ja isiklikul tasandil seda, mis on saanud inimestest, kes sellega seotud olid. Viimane eriti Gundersoni näitel, kuid see mängitakse läbi ka mitme teise inimese puhul, kes on Belzagorile jäänud.
Gundersoni teekond ongi siin natuke nagu kahetsuse ja leppimise palverännak. Kristlikku sümboolikat on siin rohkemgi, eriti kõiges, mis puutub nildororide ja sulidororide kultuuris hinge, surma ja taassünni teemasse. See, et maomürk mängib kõige selle juures olulist rolli, on samuti märgiline.
Tervikuna võib seda teost tõesti kiita. Mõni kaasaegne lugeja võib seda rohkem kritiseerida teatud stampide kasutamise tõttu (kritiseeritakse tänapäeval ka Conradit), kuid mina näeks seda ainult väikese veana. Muidu on tegemist väga tugeva ja ühtse tervikuga, mis tõuseb esile isegi Silverbergi paremiku taustal.
Hinnang: 8/10
