(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Aja maskid»
Tartu «Elmatar» 1998 (Tempus fugit)
Mis teeb romaani minu jaoks sedavõrd heaks? Esiteks puudub siin see paljudele ulmeromaanidele omane ühe idee kultus... et pannakse probleem püsti, natuke madistatakse ning siis saabub lõpplahendus ja maailm ongi päästetud. Silverbergi romaan mõjub kui tavakirjandus, mis on kirja pandud tulevikus. Loomulikult pole Silverberg esimene, kes sellist võtet pruugib... C. M. Kornbluth on samuti paar sellist lugu kirjutanud, ilmselt teisedki.
Mis puutub seksi, siis tundub, et eesti lugejail tuleb sellega veel harjuda. Mujal maailmas on see igapäevase elu (ja ka kirjanduse) tavaline osa ning kui sedavõrd tagasihoidlike seksstseenidega raamatus vaid mingit lõputut seksi nähakse, siis on areng ikka veel nõrga küll. (Kujutan ette milline äga oleks alanud siis Philip Jose Farmeri avaldamise järel!)
Üldiselt võite mind kiita või kiruda, aga ma ise olen rahul, et see raamat on eesti keeles olemas. Võin siin üles lugeda (kui kedagist huvitab) need teised Silverbergi romaanid, mille avaldamist ma kaalusin: «Invaders from Earth», «A Time of Changes», «Downward to the Earth», «Hawksbill Station», «Up the Line», «Thorns», «To Open the Sky» jt.
«Thorns» ja «A Time of the Changes» langesid kohe välja kui liialt head (siinne lugeja pole veel nii kaugele arenenud), ma ei soovinud neid esimestena avaldada... «Invaders from Earth» ja «To Open the Sky» langesid jällegi välja kui pisut vananenud tekstid (pole halvad, aga võiksid ilmuda alles siis, kui eesti keeles on avaldatud nii 20 Silverbergi romaani)... pisitasa langesid välja ka teised raamatud. Kõige kauem kaalusin ma romaanide «The Masks of Time» ja «Up the Line» vahel... miskipärast otsustasin ma esimese kasuks...
Ei kahetse oma valikut tänaseni... ja ausalt öeldes oli ka selline vastuoluline ning pigem materdav, kui mõistev vastuvõtt üsna etteaimatav...
Raamatule miskit nagu ette heita polegi. Lugemise seisukohalt oli tiba jamavõitu see, et ma subjekti 2000ndal aastal läbi lugesin, siis kui jutu süþee kohaselt kõik läbi oli. See aga on küllap mu enda traagika. Samas on suht IMHO suht mõttetu eelkirjutajate virin liigse/nilbe seksi teemal. Päris loo alguses kirjeldati paljast Vornanit, ehk oleks tulnud juba siis raamat käest panna?
Hindeks pole panna muud kui tubli 5.
Silverbergi lühijutud "Maa teises varjus" meeldisid tõepoolest rohkem. "Aja maske" lugedes tundus, et autor on püüdnud 20-leheküljelist narratiivi 200-le leheküljele laiali määrida. Lugu sisaldas küll paar head ideed (inimkonna teke, kapitalism tulevikus -- õigemini selle puudumine; jms), kuid needki hajusid muu vahu sisse ära.
Ootasin rohkem kontsentreeritust, selgepiirilisust, ... põnevust. Mitte küll verd, higi ja M-20 granaate, aga mõistlikult huviäratavat tegevust. "Aja maskid" oli aga lihtsalt... tükk, mingist veel suuremast tükist välja rebitud. Ilmselt tuleb mul pettumuse leevendamiseks Amazoni suunduda ja uurida, mida Jyrka nimetatud "Thorns" ja "A Time of the Changes" endast kujutavad.
Pole ka palju (ulme)kirjanduse teemasid ja ainest, millest Silverberg siin ei kirjuta. Enamvähem kogu spekter on selles lühikeses romaanis läbi võetud, sealjuures on olemas ka süzhee (ja hea süzhee) ning elulised ja usutavad tegelased. Kõike varjutavad dekadents ja apokalüptilised meeleolud. Sisu ja autori sõnumi lahtimõtestamine jäetud lugejale.
Ei ole täpselt teada, misasi Vornan oli ja miks ta tuli. Üks tõenäone seletus - ta oli turist. Ja miks turistid tulevad? Sest neil on igav. Minevikus igavuse peletamiseks - ja ehk ka näitamaks oma põlgust esiisade üle - asub Vornan kõiki intrigeerima, irriteerima; end lõbustama. Lõpuks mängib ta messiast ja tunneb sadistlikku naudingut teiste inimeste suhete ruineerimisest.
Mind paneb üllatama, et eelarvustajad peavad teadlasi sarnaselt USA valitsusega mingeiks moraalijüngreiks ja tunneteta maniakkide kambaks... Just need ekstsentrikutest teadurid muutuvad romaanis uurijatest uuritavateks; nad on Vornanile teatav testgrupp, kelle kallal inimsuhteid harjutada. Olles end lõbustanud ja harinud testgrupi kallal, pöördub ta masside poole.
Ma ei oska tõepoolest nimetada siin ühte läbivat liini või ühte põhimõttet, mille ümber teos keerleb. Kui pakkuda sõnumeid, siis kas selline sobiks: Te olete tehtud prügist ja kõik, mida te praegu kummardate (raha, religioonid) kaotavad tulevikus oma mõtte; elage ja tundke elust rõõmu!.
Seks ja perverssused. Neid on siin Silverbergi kohta üsna vähe. Aga edasi antud värvikalt ja hästi, nagu ta alati teeb. Veelkord lummas mind Silverbergi oskus kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt; rääkida arusaadavas ja kerges keeles asjadest, millest mõni oleks pidanud tellise kirjutama; tema meeletu ideede kontsentratsioon ja suurepärane jutuvestmise oskus.
Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.
Ma ei tea, kas kümnete lahtiste otsade jätmist tuleks lugeda plussiks või miinuseks, ent ebameeldivalt jäi vaevama mõte, miks ajarändur saabus avalikult ja kas tema väidetav uudishimust ajendet turismi-eesmärk ikka on kõige paremini rahuldatav siis, kui miljonite massid sind piiravad ja valitsuse turvamehed hoiavad luku taga. Kokkuvõttes tuleb hinne üle kahe kirjatehnika ja keelekasutuse eest. Ja kujundus mulle meeldis ka (ja kirjavead ei meeldinud).
Teadlased ja seks mind ei häirinud, küll aga kirjavead. Ei Jack ega Sheila olnud usutavad. 5-.
Esiteks, rida kommentatoreid on hukka mõistnud massipsühhoosi kujutamise. Ma ei ole sellega nõus. Massid võivad meedia mõju mistahes idiootsusi uskuda ning nende nimel tegutsema.
Teiseks, ei meeldinud "Ameerika unelma" stiilis kirjeldused 1999. a. tehnikavidinatest. Suurem osa neist olid mõttetud... Niipalju, kui mina aru saan, tegeleb "Aja maskid" inimsuhete ja psühholoogiaga kõige laiemas mõttes ning igaugused valgusolendid ja supersõõrsuud polnud lihtsalt vajalikud. Iseäranis naiivne tundus biokeemiku mõte slelest, et küll oleks hea näha, kuidas tema tehissõõrsuud looduslikus lombis hakkama saavad, kuid ta ei julge neid lasta looduslikku lompi... Tehku endale akvaariumi lombikeskkond, see ei ole keeruline!
Kolmandaks, mis oleks olnud valitsusringkondade adekvaatne reaktsioon Vernoni ilmumisele? Kui psühhosond olnuks käepärast, võinuks ta nokki lüüa ja talt kogu asjakohase info välja pumbata. Tehnikt, mis seda võimaldaks, ei mainita romaanis aga kuskil. Tüüp kõrvaldati hetkel, mil teda enam vaja ei olnud, ja peab märkima, et üsna puhtalt. Reaalses elus ilmselt ohjeldataks apokalüptikuid oluliselt jõulisemalt, kuid see ei pruugiks välistada vajadust nendevastase figuuri järele.
Neljandaks, mulle isiklikult meeldis pigev kõhklemine ja kahtlemine teemal, et kas Vernon ikka on "päris" või ei ole... Jah, lugejale oli asi muidugi selge, kuid ponud ju teose eesmärk lugejat nina pidi vedada! Teos kujutas tundmatuga kohtuvaid inimesi ja tegi seda enamvähem korralikul tasemel. Muidugi, vereproovi järgi oleks suvaline arst aru saanud, et tegelane on väga imelikust kohast pärit... Ja üldse on veider, et teda põhjalikumalt meditsiiniliselt ei uuritud.
Viiendaks, mind pani imestama, et Jüri Kallas ja Helju Vals kahe peale suudavad produtseerida niivõrd kummalise tõlke... Väike valik värdvormidest: "Roma" Itaalia pealinna kohta, "indiaanid" Ameerika põliselanike kohta, "Aster`" kui omastav vorm nimest "Aster", "Püha Rooma Impeerium" eesti keele ajalookirjutuses juurdunud "Püha Rooma Keisririigi" asemel jne. Massilistest trükivigadest ma parem ei räägigi.