“Thorns” on üks neid Silverbergi romaane, mis on üsna tuntud ja mida kirjanik ise kõrgelt hindab, ent suuremat lugemisnaudingut see (enam) ei paku ja kes vähegi Silverbergi igiteemadega kursis on, ei leia sellest ka midagi uut. Lugu räägib ühest hiidpaksust meediamogulist, kes otsib üles kaks eriti õnnetut inimest. Kosmonaut Minner Burrise on mingi kauge planeedi võõrrass teadusliku eksperimendi käigus anatoomiliseks värdjaks moonutanud. Füsioloogiliselt on Burrise keha ehk funktsionaalsem ja nö parendatud, ent inimestele on ta värdjas. Lona Kelvin on inimeste enda eksperimendi käigus saanud emaks ligi 100-le lapsele, ja kuna ta ise neist ühtki näha ega kasvatada ei saa, on ta vaimne invaliid. Meediamogul näikse tahtvat nende kooselust teha reality show ja ajada kokku hirmsa papi. Tema tegelik eesmärk on midagi muud, ta on nimelt psühhovampiir, kes toitub teiste kannatustest. Burris ja Kelvin alustavad kooselu, armastavad ja siis lähevad riidu, mis mogulit muidugi rõõmustab. Lugeja teeb kaasa ekskursiooni lähituleviku Maale, lähikosmosesse ja Antarktikasse ja tõdeb lõpuks koos kangelastega, et inimese teevad inimeseks eelkõige tunded. Okkad (thorns) on need, mis haiget teevad ja läbi hingevalu me veendume, et seni, kuni suudame haiget saada, oleme me võimelised tundma ja kaasa tundma, oleme inimesed. Romaani peamiseks puuduseks on absoluutselt igasuguse pingevälja puudumine; see on väga uimane ja loid romaan. Mind jättis ükskõikseks.
