Lühiromaani “Born with the Dead” maailmas elustatakse surnuid, kes moodustavad oma ühiskonna ja lähtuvad omadest, elusatele tabamatutest väärtushinnangutest. Armastus ja selle poole püüdlemine omandavad sellises maailmas vägagi uusi vorme. Kui armastus on olnud sinu maailmas pidepunktiks, siis kust leiad sa seda nüüd, kui su naine - elus surnu - ei ole su armuvalu üldse suuteline mõistmagi? “Thomas the Proclaimer’is” pakub jumal maailmale, mis seni inimeste poolt kirjutet tekste pühaks pidanud ja ainult kuulekalt kultusi kummardanud ja teeninud - ja järelikult sellest mingit pidepunkti leidnud - tõestuse oma olemasolust. Ime talumine on aga inimestele liiga palju; pidepunkt kaob. Tulemuseks on segadus ja peataolek. Liiga võimekat ja suutlikku jumalat pole inimestele vaja? “Going’u” kangelasel on elus kõik pidepunktid olemas või olnud. Tal on liigagi palju ja kõike. Maailm ja elamine ei paku enam midagi. Olemasoleva nautimne pole samuti pidepunkt. Ainsaks väärtuseks elus, põnevuseks, selleks, mis pakub pidepunkti, on loobumine pidepunktist.
Stiililiselt pakub kogumik üsna erinevas võtmes teostatud tektse, mis jällegi harmoonilise terviku moodustumisele kaasa aitab. “Viie” saabki raamat mitte ainult tekstide iseenesliku kvaliteedi, vaid mitmekesisuse; sisu ja vormi harmoonia eest. Ja kui veidi Silverbergist mõtiskleda, siis ütleks jälle, et novella on talle igast asendist sobiv vorm... Ka lühemat mahtu romaanid. Pikemates lugudes (Majipoor näituseks) on ta tahtnud olla liiga moodne ja käia kirjastuspoliitikaga ühte jalga. Silverbergi mõtteerksuse, taseme ja kirjutamiskiiruse poolest sobiki talle enam ühe temaatika arutamiseks lühem vorm. Seepärast pelgangi pisut Majipoori viimast kolme osa, ent loodan üsna palju “Asimovsi” ajakirjanumbrites avaldet lühemast ja (veel) eraldiseisvast romaanist. Aga sellest kogumikust julgen vähemalt samanimelist lühiromaani soovitada kõige laiemale ulmepublikule; ülejäänud tekstid on pisut enam asjaarmastajale ja mängivad rohkem kogumiku kontekstis.