Pea kõik kogumiku tekstid kirjeldavad mingit teekonda. Nimiloos põeb esimese Marsi ekspeditsiooni ainus ellujäänu kaaslaste hukkumist. Ja kuigi tal selles süüd pole, kulgeb ta (ei lähe, vaid kulgeb - see on tähtis) Mojave kõrbe, olema üksi ja ainult oma mõtetega. Oxenshuer pole andreibolkonskilik neurasteenik, vaid inimene, kes ei julge oma ummikust endale aru anda. Ta satub linna, mida seal üldse olemas ei saa olla ja kus kummaline kristluse ning Dionüüsose segunemist prktiseeriv kultus pakub talle osasaamist Tõest. Kirgastumine sünnib ohjeldamatu veinipruukimise tagajärjel. Tunnetuselt on tekst mingi meenutuste, kujutluste ja nägemuste vahel heljumine.
“Schwartz Between the Galaxies” räägib 21. sajandi antropoloogist, kes mõistnud üheülbaseks nuditud kapitalistlkus tarbimismaailmas oma teadustöö mõttetust. Mõtetes reisib ta tähtede vahel, kus igal rassil oma kultuur ja kombed. Oma maailmas aga annab loenguid - reisib, muidugi - ning igatseb mitmekesisust. Hingerahu peitub jälle ulmades ja kujutelmades.
“Trips”is, mis efektseim jutt, kuna kõige visandab mitu julget alternatiivajaloolist maailma, öeldakse välja ka kogumiku mõistmise kreedo: “The journey, not the arrival matters, for what else is there but trips?” Loo lõpus sulgeb kangelane silmad ja rühib jälle edasi - maailma, kus ta ehk lõpuks mõistaks, miks ta oma naist armastab. Pean kogumiku parimaks looks.
“In the House of Double Minds” väldib veelgi rangemalt sõnastamist, millises maailmas ja millistel ajenditel eraldatakse lastel kirurgiliselt ajupoolkerad, et andekamad neist saaksid Oraakliteks. Vajadus Oraakli järele ei selgugi, sest kirjanik jälgib paari päeva naisõpetaja elust, kes märganud nende eriliste laste seas kõige erilisemat. Temagi teekond mõistuse mõistmatuse mõistatamisel lõppeb eikuskil.
“This is the Road”ist tsitaat, mis ehk kõige ehedamalt kirjeldab kogumiku üldist meelelaadi: “Floating, floating, borne downward by warm, gentle currents: he sinks in a slow spiral descent, autumn left on a sprigtime breeze.” Ütlematagi selge, et tegu vaimse sukeldumise kirjeldusega... Jälle kõige otsesemalt teekond, millel neli olendit - ilmselt inimeste järeltulijad kuskil, kunagi ja kaugel - reisivad ning korrutavad pidevalt: “mis ka ei juhtuks, me peame edasi liikuma, edasi, edasi, edasi.” Mitte kõik neist ei jõua pärale.
Minu jaoks peegeldas see kogumik Silverbergi sisekaemuslikku poolt. Juba juttude esimesed laused välistasid, et siin pole ei puänte ega üllatavaid avastusi. Kirjanik on võtnud rändlemise metafoori ja üritab üsna visalt kujundada nukrat, helplevat jõudmist tõeni, mis pidevalt edasi libiseb. Keelekasutus ja kujundirohkus on muidugi tasemel, ent isiklikult eelistan veidi otsesema ütlemisega Silverbergi. Samas möönan, et temasugune mees võib endale ka selliseid eksirännakuid lubada. Soovitada tõesti ei julge - vahest neile, kes ulme ja RS’i vastu akadeemilsemat laadi huvi tunnevad. Lugemisnaudinguga on, nagu on.