Milleeniumivahetuseks 2999 on Maa kõvasti muutunud. Looduskatastroofid ja sõjad on elanikkonnda tugevalt vähendanud, elu on mugav, väärikas ja rahulik. selline jõudeelu, ühesõnaga. Jutu sisuks on see, et üks kummaline nelik: Albert Einstein, Pablo Picasso, Ernest Hemingway ja üks 26. sajandi arhitekt kolavad mööda ilma ja lasevad muistse aja kultuurimälestisi vastu taevast (Taj Mahal, Hagia Sofia jne). Neil on kannul üks valitsuse salaagendist vennike, kes nende meeste identiteedi tuvastab ainult arhiivide järgi, sest nende looming on 29. sajandil praktiliselt tundmatu. Siiski otsustab ta selle vandaalsuse peatada. Ta tuvastab, et mehed on nende suurkujude kloonid. Ja et vandaalitsemise põhjuseks on soov maailma muuta: esitaks kaotada viimasedki mälestusmärgid vägivaldsetest ajastutest ja teiseks, et kuna võrdlusmomenti enam ei ole, siis muutuks ka maailm tagasi piust jõhkramaks ja mugav elu lõppeks... Tüüpiline Silverberg aga natuke liiga lõdva jutt.