Näeme, kuidas pärast paari ulmest eemal oldud aastat oma esimese armastuse juurde naasnud kirjanik on muutunud ja jätkab muutumist: seikluslikkust on jäänud vähemaks, lood on muutunud pilkavamateks, huumor kibedamaks, aga kahjuks on kadunud ka noorele loojale tavaliselt nii omane vaimustus. Oskused on tulnud peale ning puksinud vaimustuse eemale.
Puhaste planeediseikluste ja kosmosereiside juurest on Silverberg jõudnud oma kaasaja või lähituleviku linnamaastike ja sotsiaalsete probleemide juurde, sarkasmi ja irooniaga piitsutab autor moodsa aja haigusi, alates tõsielusarjadest kuni erinevate narkopahedeni.
Olulisele kohale kirjaniku teemade loendis on kerkinud seks, selle perverssed vormid ning võimalikud seksuaalsuhted eri rasside, loomade-inimeste ja pagan teab kelle vahel veel. Oma parimatel hetkedel on sellised lood väga nauditavad, oma halvimail on need kirjaniku kõige kehvemad soperdised üldse.
Õnneks on kirjanikku jäänud huvitama ka kõige ehedamad ulmelised probleemid ning nende dünaamilised ja peaaegu seikluslikud käsitlused ongi ta teise loomeperioodi õnnestunuimad saavutused.
Kuigi selles köites on kõrgeima hinde pälvinud tipplugusid rohkem kui eelmise loomeperioodi kokkuvõttes, meeldib see kogumik mulle tervikuna tollest mõnevõrra vähem, ehk siis just vaimustuse kadumise pärast.
Sügavalt arusaamatuks jääb mulle, miks peab see alati niimoodi minema, miks alati tehnilise võimekuse kasvamisega korrelatsioonis hakkab tunduma, et mingitest põnevatest ja lugejat kaasa haaravatest teemadest ei tohiks nagu enam kirjutada, et «põnevustaotlus» on midagi taunimisväärset, et tuleb hakata lahkama «tõsiseid» teemasid ja ainult lõikaviroonilise ja kibeda huumoriga.