Kogumiku koondhinne tuleb kõrgem kui üksikute lugude keskmine, kuna tervikuna on mu meelest tegu vägagi õnnestunud raamatuga. Esiotsa tuleb imetleda autori julgust oma noorusaja suhteliselt keskpärast jutuloomingut niimoodi vanuigi kokku koguda ja ilmarahvale näha pakkuda. Häbenemiseks pole tegelikult põhjust, aga ometi võinuks auhinnatud suurmeister vabalt ka oma varase loomingu uusavaldamisele veto panna.
Eriti kiidan juttude ees olevaid memuaarse sisuga sissejuhatusi, kus Silverberg paigutab tutvustatava loo kenasti oma tollase elu ja loomingu ning sõprade konteksti, õieti nimetabki ta seda kuueköitelist projekti ise «biograafiaks juttudes», mida see suurepäraselt ja väga tabavalt ka on. Ja sellisena on see ehk nauditavamgi lugemiselamus, kui seda olnuks pelk elulookirjeldus. Ehk peaks sellise formaadi kirjanikele suisa kohustuslikuks tegema, see on märksa teravmeelsem ja lugejale huvitavam moodus kellegi noorusajast ja varasest elukäigust aimu saamiseks.
See kirjastuses HarperCollins ilmunud kenasti kujundatud raamat viis igatahes mind meeldivale ajareisile 1950ndate keskpaiga digestajakirjade buumi aegsesse New Yorki, kus päeval ja ööl vihtus oma kirjutusmasina taga jutte kirjutada noor fanaatiline ulmekirjanik Robert Silverberg, soovides korraga saada suureks kunstnikuks ja edukaks kirjanikuks. Neid püüdlusi näitab väga hästi ka see raamat.
Sest olgu rõhutatud, et kuigi Silverberg kirjutas oma esimese kuue loominguaasta jooksul tohututes kogustes odavaid kosmoseoopereid ja planeediseiklusi, siis sellesse köitesse pole sedasorti süüdimatust ja mõnuga tehtud seiklusulmest jõudnud midagi. Siin on ikka rohkem tekstid noore kirjaniku otsinguteedest ja eksperimenteerimistest kuulsate eeskujude stiilis või uute tehniliste võtetega. Väga vajalik köide kõigile angloameerika ajakirjaulme ajaloo huvilistele, aga kindlasti tuleks täieliku pildi saamiseks kõrvale tarbida ka seda mainitud Silverbergi mõnusalt süüdimatut seiklusulmet.